2026

Sel aastal laekus 206 võistlustööd. Pean tunnistama, et enamus - umbes 200 tööd - olid lendamise, reisimise, lindude või tiibade teemal. Tänavune teema oli ju "Tahan lennata", mida mina omas usus tõlgendasin "Tahan saavutada", aga nii vähesed olid minu moodi mõelnud. Nii jäidki kirjutised väetiteks ja ootamatult sarnasteks. Üks õpilane kirjutas näiteks, et ta tahaks tulevikus miljonäriks saada. Palju huvitavam oleks olnud, kui ta oleks mõelnud, et ta on miljonär juba praegu ja oleks kirjutanud, kuidas raha jagada õilsatel ja heategevatel eesmärkidel! 

Olen kindel, et Sa oled näinud kümneid, võib-olla sadu filme/videoid, mille kangelane on muusik, mustkunstnik või spioon ja igasugu üllatavad asjad toimuvad Sinu silme all, aga Sa kirjutasid laias laastus oma kartustest tulevikuvaliku ees! Sa kirjutasid küll, et peab proovima lennata, aga kuidas ma saan teada, et Sa iseseisvalt mõtled? Sinu kirjutis on sarnane mitme teise samasugusega, nagu oleks teistelt maha viksinud. Konkurss on ju isemõtlejate toetuseks! 

Olin kõigi tööde lugemise järel üsnagi löödud, et tänavune konkurss on täitsa viltu läinud. Õnneks olid need kuus tööd, mis eristusid teistest ja mille hulgast valisin võitjad. Neid on kaks, kummalegi 1000 eurot. Nad kirjutasid isiklikult, olid oma lühikese elu üle mõelnud, kogemusest õppinud, tahtsid mulle seda edasi anda - neil oli mõte! Võitjate nimed on Kenneth Vare, kes õpib Valga Gümnaasiumis ja Marge-Marit Päss, kes õpib Muusika- ja Teatriakadeemias. Järgnevalt on nende kahe kirjutised ära toodud, lisaks veel nelja iseseisva mõtlemise algetega tööd.

Kõigile osalejatele ei jõua ma isiklikku tagasisidet saata, aga kui soovid teada, mis ma Sinu kirjutisest arvan, siis kirjuta mulle. 

Konkursi võitja Kenneth Vare (Valga Gümnaasium) kirjutas nii: Tahan lennata

Mina armastan kalal käia, sest seal ei pea kogu aeg midagi tegema. Igapäevaelus on alati midagi, millele mõelda või kohti, kuhu peab minema. Telefon annab märku. Kooli- või tööasjad vajavad tegemist. Alati on tunne, et võiks veel midagi ära teha. Kalal olles on kõik palju rahulikum. Võtan õnge, otsin endale sobiva koha ja siis lihtsalt ootan. Alguses võib tunduda, et midagi ei toimu. Mõne aja pärast harjun vaikusega ära ja hakkan märkama asju, millele muidu tähelepanu ei pööraks. Mina tahan lennata. Mitte päriselt nii, et mul kasvaksid tiivad või ma tõuseksin maast õhku, vaid omal viisil. Kui ma selle peale mõtlen, tuleb mulle kõigepealt meelde kalal käimine. See võib tunduda natuke kummaline, sest kalal olles ei lenda ma ju kuhugi. Istun enamasti ühe koha peal, vaatan vett ja ootan. Ometi on just seal mul vahel tunne, et olen oma tavalisest elust kuidagi kaugemale jõudnud. Võib-olla sellepärast meeldibki mulle kalal käia. Seal ei pea ma kellelegi midagi tõestama. Kui kala ei võta, pole selles midagi halba. Mõnikord istun mitu tundi ja saagiks on ainult paar väikest kala või ei saa üldse midagi. Ometi ei tunne ma pärast, et oleksin oma aega raisanud. Selle aja jooksul olen saanud puhata. Minu jaoks polegi kalal käimise kõige tähtsam osa kala kättesaamine, vaid see tunne, mis tekib vee ääres olles. Kõige rohkem meeldib mulle varahommikul kalale minna. Siis on loodus kuidagi teistsugune. Õhk on värske ja tavaliselt on ümberringi vaikne. Vesi on rahulik ja vahel on selle peal kerge udu. Kui päike hakkab tõusma, muutub kõik tasapisi heledamaks. Sellistel hetkedel ei mõtle ma eriti sellele, mis mind hiljem ees ootab. Olen lihtsalt seal. Vahel vaatan ujukit ja mõtlen, et tegelikult ei ole mul praegu kuhugi kiiret. Just sellistel hetkedel saan aru, mida minu jaoks tähendab lendamine. Lendamine ei pea alati tähendama kõrgemale jõudmist. Mõnikord tähendab see hoopis korraks eemale saamist. Eemale mürast, kohustustest ja sellest tundest, et kogu aeg peab midagi saavutama. Kalal olles saan ma justkui korraks oma mõtetest lahti lasta. Ma ei pea mõtlema sellele, mis oli eile või mis tuleb homme. Võin keskenduda sellele, kuidas tuul liigub, kuidas vesi loksub või kuidas õngenöör vaikselt vees on. Mulle on alati meeldinud see hetk, kui ujuk liigub. Siis kaovad kõik muud mõtted peast. Järsku vaatan ainult seda väikest värvilist täppi vee peal. Kas nüüd tõmbab? Kas kala on otsas? Kas jõuan õigel ajal reageerida? Mõnikord selgub, et kala ei olnud ja ujukit liigutas lihtsalt tuul või vee liikumine. Aga see ei sega mind. Tegelikult on isegi ootamine osa sellest, mis mulle meeldib.

Ma arvan, et tänapäeval oskame liiga vähe lihtsalt oodata. Kõik peab olema kiiresti kättesaadav. Kui tahame midagi teada, otsime kohe internetist. Kui meil hakkab igav, võtame telefoni. Kui miski võtab liiga kaua aega, tundub, et see pole enam seda väärt. Kalal käimine õpetab mulle vastupidist. Kõike ei saa kiirustada. Kala ei tule konksu otsa sellepärast, et mina tahan, et ta tuleks. Pean ootama ja leppima sellega, et vahel ei juhtu midagi. Samas ei tähenda see, et ma tahaksin kogu aeg ainult üksi olla. Mulle meeldib ka koos teistega kalal käia. Siis on kuidagi mõnus omavahel rääkida, nalja teha ja samal ajal oma õngi jälgida. Vahel räägitakse palju. Vahel jälle istutakse pikalt vaikides. Ka see vaikus ei ole ebamugav. Vee ääres on vaikimine kuidagi loomulik. Kui ma mõtlen oma tuleviku peale, siis ma ei tea täpselt, kuhu ma jõuan. Ma ei tea, milline mu elu kümne või kahekümne aasta pärast välja näeb. Võib-olla muutuvad mu huvid. Võib-olla kolin teise kohta või tekib mul hoopis teistsugune elu. Aga ma loodan, et mul jääb alles võimalus vahel õng kaasa võtta ja vee äärde minna. Sest isegi kui kõik muu mu elus muutub, tahaksin ma säilitada selle väikese koha, kus mul on võimalik aeg maha võtta. Seega, kui minult küsitakse, kuhu ma tahaksin lennata, ei oska ma nimetada mõnda kindlat riiki või linna. Ma arvan, et tahaksin lennata sinna, kus mul on hea olla ja kus ma saan olla mina ise. Minu jaoks võib see koht olla täiesti tavalise järve või jõe äär. Õng on käes, vesi ees ja telefon taskus, aga mitte käes. Seal tunnen, et olen korraks päriselt vaba. Võib-olla ongi minu lendamine selline. Ma ei tõuse maast üles ega lenda pilvede vahele. Ma lihtsalt istun vee ääres. Lasen mõtetel minna sinna, kuhu nad tahavad. Kui ujuk lõpuks liigub, olen jälle täiesti kohal. Võtan õnge. Tõmban ja vaatan, mis seekord otsa jäi. Mõnikord kala, mõnikord mitte midagi. Aga tegelikult olen mina ikkagi midagi saanud. Natuke rahu, natuke aega iseendale ja tunde, et vahel ei peagi kuhugi lendama, et päriselt eemale saada. Kalapüügil on ka see hea, et on tore olla looduse keskel Ja et kala ka otsa tuleks.

Teine võrdväärne võitja oli Marge-Marit Päss (Muusika- ja Teatriakadeemia). Ta kirjutas nii: Tahan lennata

‘Mina’ on üks huvitav sõna, sest kui me seda kasutame, mõtleme me selle all midagi kindlat, kuigi samas oleme me inimestena pidevas muutumises, isegi kui me seda ise ei märka. Ma mäletan, kui ma põhikoolis tööõpetuse tunnis kudumist pidin õppima. Õppekavas olid ka tikkimine (kõigist tegevustest kõige lemmikum), õmblemine (käsitsi oli okei, õmblusmasinaga hirmuäratav), heegeldamine (päris tore) ja kahjuks ka kokkamine, aga kudumise vastu tekkis mul eriline viha, sest ma tahtsin väga seda osata, aga see ei tulnud mul kuidagimoodi välja. Esialgu olid mul harjutamiseks mu ema metallist nõukogudeaegsed sokivardad, millest mõned olid kergelt kõveraks istutud ja tundmata päritoluga iidsed lõngajäägid. Millalgi hiljem ostsin Abakhanist sokkide kudumiseks jõuluvärvides odavat Red Hearti Lisa akrüüllõnga, mis tundus mulle minu vanade lõnganuudlitega võrreldes äärmiselt luksuslik. Kuid ka uus lõng ei leevendanud mu meeleheidet. Ma sain valmis ühe väga kahtlase kujuga triibulise aukliku (jõulu?)soki ning otsustasin, et teist pole vaja. Teisel kooliaastal, kui ma püüdsin kindaid kududa ja iga viimane kui silmus oli varraste küljes nii kõvasti kinni, et ma pidin mitme mehe jõuga neid mööda varrast edasi tirima, sain nii pahaseks, et viskasin kogu krempli toa teise otsa, kuulutasin, et ma ei koo enam kunagi ja hädaldasin nii kaua, kuni ema minu eest need valmis kudus. Need tulid välja väga kenad, valget värvi ja rohelise lumehelbekestega käpikud. See oli ainuke kord, kui ema minu eest mu koolitöö ära tegi ning ma olen raudkindel, et tööõpetuse õpetaja ei uskunud silmapilgukski mu juttu selle kohta, kuidas ma need ise valmis kudusin, aga hinde ma nende eest kirja sain.

Kuigi kudumisega mul väga ei vedanud, meeldis mulle heegeldada ning igasuguste uute heegelmustrite proovimine oli minu jaoks väga põnev. Ma veetsin seda tehes mitu aastat, ehkki neist pole väga midagi näidata, sest mul oli kuri komme mõni uus muster YouTube’i videost selgeks õppida… ja siis see ilusti üles harutada ja midagi uut proovida. Ma ei olnud just eriti püsiv. Esemete heegeldamise mustreid polnud ma tollal ka veel avastanud, kuid siiski otsustasin 6-7 aastat tagasi, et ma tahan kampsuni heegeldada. Esmalt proovisin seda teha ühest valgest roosade laikudega Schachenmayeri beebilõngast. Jõudsin umbes nii kaugele, et sain valmis mingisuguses pitskoes ristkülikud – mu imelise kampsuni tulevased varrukad –, aga ma polnud päris kindel, kuidas edasi toimida, seega pika pusimise peale panin ma need lapid kappi peitu. Mingisugune arv kuid hiljem ostsin keset ööd 3-X Maximast musta värvi bukleelõnga, et proovida taaskord mingisugust kampsunilaadset objekti genereerida. Ostes mõtlesin, et kui mul sellega heegeldamine välja ei tule, eks ma pean siis lõpuks kuduma õppima… ja kuna bukleelõng on väga säbruline ning musta värvi lõngaga on üleüldiselt raske midagi teha ja näha, ei jäänudki mul muud üle, kui vardad jälle pihku võtta.

Muidugi ei alustanud ma sellest neetud bukleelõngast, vaid tegin esialgu paar lihtsamat väikest aksessuaari: kudusin kaks peapaela, kuigi ma peapaelu ei kanna. Suutsin ühe emale maha parseldada. Enda üllatuseks avastasin, et kuigi ma polnud aastaid midagi kududa julgenud, tuli see järsku mul päris hästi välja. Ilmselgelt ei olnud mu esimesed projektid täiuslikud ning ma tundsin aeg-ajalt sedasama noorusest pärit meeleheidet säärest sikutamas, kui mul mõni silmus kuhugile ära kadus või mõni uus tehnika kohe esimese korraga välja ei tulnud, aga eks mul oli vanusega mingisugust vilumust tekkinud ning mida rohkem ma harjutasin, seda rohkem kannatlikkust ma endas leidsin. Lõpuks sain ma ka oma esimese kampsuni kootud. Küll mitte sellest bukleelõngast (ma küll alustasin, aga lõnga jäi väheks), vaid ühest Dropsi alpaka-villasegusest lõngast, mis on väga pehme ja soe. Ja roosa.

Kudumine võib olla rahustav ja mediteeriv, aga vahel ka päris igav; frustreeriv, aga ka suurt rahulolu toov. See on tegevus, mis on saanud keskse koha minu minapildis. Tänapäeva maailmas, kus kõike on vaja automatiseerida, süstematiseerida, programmeerida, reguleerida ning võimalikult kiiresti teha ja saada ning kus valikuid on väga palju aga samaaegselt väga vähe, on väga vabastav teha midagi, mis nõuab aega, kannatust, kannatlikkust ja kohalolu. Teha midagi oma kätega, materjalidest, mille olen ise valinud ning sellisel kiirusel, mis mulle parasjagu sobib. Ka on tore, kui kõige selle lõpuks saab midagi ilusat endale selga tõmmata. Ja isegi kui lõpp-produkt niiväga ilus ei olegi, on see ikka minu enda looming.

Paljud nendest oskustest, mille ma kudumisest saanud olen, on kandunud üle teistesse valdkondadesse mu elus: eelkõige järjepidevus, aga ka võimekus oma plaane muuta või redigeerida. Enne kui ma kudumise korralikult käsile võtsin, polnud ma kunagi võtnud ette mõnda suurt eesmärki ning seda lõpuni täide viinud ja ma väga ei uskunudki, et ma selleks üldse suuteline olen. Kuid ühel päeval – mitu-mitu kuud peale selle alustamist – ma sain valmis oma esimese kampsuni. Ja teise. Ja kolmanda. Ja mingil hetkel tärkas minus usk, et kui ma sellistest pikaajalistest tõusude ja langustega projektidest läbi rännatud saan, olen võimeline ka edasi ronima teiste tundmatute mägede suunas, mis mulle seni liiga kaugete või ületamatutena olid tundunud. Teisalt olen õppinud, et kui midagi absoluutselt välja ei tule, pole mõtet vaevaliselt edasi rühkida, vaid mõnikord on parem lihtsalt asi mingiks ajaks pooleli jätta ning selle juurde hiljem selgema peaga naasta või see lihtsalt… üles harutada. Sest lõng saab olla palju asju. Samamoodi on eluga. Ma olen korduvalt asju pooleli jätnud või edasi lükanud ja siis veel edasi lükanud ning pikka aega ma nägin oma elu ja iseennast kui täielikku sasipuntrat, kuid nüüd ma tunnen, et ma olen pigem justkui pikaajaline projekt. Kui kampsun, mida olen korduvalt harutanud ja isegi uuesti alustanud, kuid mis aegamööda siiski silmus silmuse haaval kunagi valmis saab.

Edasi tulevad muidu head tööd, mis pakkusid kõva konkurentsi võitjatele.  

Allika Inkeri Moser (Gustav Adolfi Gümnaasium) kirjutas nii: Tahan lennata

Ma olen teivashüppaja.

Ma olen teivashüppaja ja tavaliselt, kui keegi mind esmakordselt kohtab ja sellest kuulda saab, kergitab ta üllatunult kulme, pomisedes seejuures: ,,Ohoh!”. Vahel peab spordikaugele vestluskaaslasele lähemalt selgitama, millega tegu. ,,Noh, teate ju küll. See on see kergejõustikuala, kus ühe pika pulga abil peab hüppama üle teisest, horisontaalselt postidele asetatud pulgast ehk latist. Nagu rootslane Mondo Duplantis teeb,” sõnan.

Lõbus on vaadelda vastasolija näoilmet, kui ta kuuldut seedib. Kuidas segaduses kulmukortsutus asendub üllatuse ja imetluse seguga hetkel, mil tal tekib pähe kujutlus, mis tugineb harilikult teleülekannetest või „Aktuaalse kaamera“ spordiuudistest nähtule. Mind puuritakse siis tähelepanelikuma pilguga, justkui üritades lähemal vaatlusel mõista, kes ma selline tegelikult olen. Märgatakse võib-olla mu jalas olevaid Nike Vomero tosse. Jalanõud ütlevad inimese kohta palju. Noogutatakse teadval ilmel: nii et sportlane.

Sõnaga „teivashüpe“ kaasneb tõenäoliselt veel hulk iseloomuomadusi, mida alaga tegelejatele automaatselt omistatakse. Näiteks, et oleme hulljulged, osavad ja vankumatult sihikindlad. Sellest kõigest tekib omamoodi salapära ning hakatakse esitama ohtralt küsimusi: ,,Mis su isiklik rekord on? Millal sa olümpiale lähed? Mitu korda nädalas harjutad? Kuidas sa õppimiseks üldse aega leiad, kui kogu aeg trennis oled? On sul lubatud kommi süüa? Kas teibaid on võimalik transportimisel väiksemateks juppideks võtta ja pärast tagasi kokku panna? Miks sa sama pikka teivast ei kasuta kui Mondo ja sellest käte abil justkui köiest üles ei roni?”

Absoluutselt igal korral esitatakse ka üks ja seesama põhiküsimus: ,,Kas sa ei tunne hirmu, kui nii kõrgele lendad?” Ja alati teeb see mulle millegipärast kõige enam nalja. Ma olen ju teivashüppaja, jumal hoidku! Tahaks vastu pärida, et kas südamekirurg verd kardab? Ma siiski ei küsi, vaid vastan muretul häälel lühidalt: „Ei, ma ei karda.“

Vastupidi, ma naudin hüppamist täiega. MA TAHAN LENNATA! Kõigest kõige rohkem siin sinitaeva all armastan ma lendamist — täpselt nagu Jonathan Merikajakas Richard Bachi jutustuses. Mida kõrgemale, seda parem, sest siis saab enne matile maandumist kauem õhus olla. Kõige ägedam on tunne, kui kogu sooritus kulgeb algusest lõpuni sujuvalt: jooksusammud on kiirenevad, äratõukekoht klapib sentimeetri täpsusega, teivast paindesse surudes tajun õlalihastes parajalt pinget ja jõuan jalad üles vinnata hetkeks, mil teivas mind viskama hakkab. See on korralik adrenaliini- ja dopamiinilaks. Pärast matilt tõusmist kiirustan tagasi hoovõturaja algusesse sooviga teha kõike veelgi paremini, lennata kõrgemale ja jõuda täiuslikkusele lähemale. Lisaks motiveerib treeneriga aeg-ajalt tehtav diil, et perfektse hüppe korral on ta mulle Väikse Tomi jäätise võlgu; olen uskumatult suur maiasmokk.

Jätan veel mainimata, et kohati on siiski natuke kõhe ka. Mõnikord tõuseb hoojooksu ajal tugev vastutuul ning pean kogu tahtejõu appi võtma, et sammude rütmile keskenduda ja enesekindlust säilitada. Vahel lendan küll kõrgele, aga edasiliikumise kiirusest jääb puudu. Halvimal juhul kukun matist mööda või selg ees tagasi jooksurajale. Niimoodi on 22 noormeest surma saanud. On alles ebaõiglus, et naiste kehalised eeldused ei võimalda kuut meetrit hüpata, aga vähemalt on raskete õnnetuste risk kordades väiksem. Teivast maast üles korjates mõtlen, et südamekirurgid ei kaota enesevalitsust, kui midagi viltu läheb või verd liiga palju on. Määrin kätele uue kihi valget magneesiumipuru, et teivas kindlalt mu higises peopesas püsiks. Jälgin pingsalt taamal liikuvaid puulehti, ootan tuulevaikset hetke ja proovin uuesti. Niivõrd lihtne: ,,Tahan lennata!”

Olen vist kogu elu tahtnud lennata. Küllap paljud soovivad, unenägudes kindlasti. Nooremad sugulased küsivad tihti särasilmil, kuidas ma seda teen ja kas õpetaksin neidki. On uhke olla kellelegi eeskujuks, ehkki see võib kõlada klišeena või pisut edevalt. Usun siiralt, et maailm muutuks paremaks paigaks, kui oleks rohkem teivashüppajaid - ka kaudses mõttes. Kui inimesed ei mõtleks esimese asjana sellele, kuivõrd hirmuäratav või ohtlik mõni ettevõtmine näib, vaid julgeksid oma unistusi teoks teha. Kui eesmärkide nimel pingutataks järjepidevalt ja tõstetaks latti enese jaoks kõrgemale. Oldaks uudishimulikud, sest iga uus oskus võib tähendada sentimeetri võrra kõrgemat lendu. Ja mis peamine, õpitaks pärast kukkumist püsti tõusma, riietelt tolmu maha raputama ning uuesti proovima.

Tavaliselt hoian need mõtted muidugi enda teada ning piidlen sel hetkel hoopis tähelepanelikult võõrast ning tema kinganinasid. Põnev kujutleda, milline esmamulje tal minust nüüdseks tekkinud on, teades, et mu lemmiktegevuseks on ühe pulga abil hüppamine ja ma ei kardagi kõrgust. Siinkohal oleks huvitav aimu saada, milline inimene on tema. Kas olemuselt samuti teivashüppaja, kes armastab oma tegemistes kõrgustesse püüelda?

„Ja mida sulle teha meeldib?“

Rhianne-Liz Piirjõe (Võru Haridus- ja Tehnoloogiakeskus) kirjutas nii: Tahan lennata

Mina kardan kõrgust. Ma ei armasta vaateplatvorme, klaaspõrandaga torne ega hetke, kui lennuk õhku tõuseb. Mitte sellepärast, et võiksin alla kukkuda. Kukkumine on otsekohene. Kui pinnas kaob jalge alt, võid vähemalt kindel olla selles, mis edasi saab: varem või hiljem jõuad jälle maapinnale.

On midagi muud, mis mind kõrguse juures häirib. Kõige rohkem hirmutab mind see, et kõrguses ei sõltu kõik sinust. Maa peal on lihtne. Jalad puudutavad pinda, silmad näevad teed ja iga järgnev samm sõltub suuresti sinust endast. Õhus see nii ei ole. Seal pean usaldama, et kõik toimib nii, nagu peab. Kõige ebamugavam pole mitte kõrgus ise, vaid teadmine, et kõike ei saa kontrollida.

Tegelikult püüavad inimesed kontrollida palju rohkemat, kui lihtsalt oma samme. Me planeerime oma tulevikku, seame eesmärke, koostame nimekirju ja proovime ette kujutada võimalikke olukordi. Mõnikord käitume lausa nii, nagu oleks tulevik midagi, mida piisava pingutuse korral on võimalik täpselt välja arvutada. Tahame teada, kuhu mingi otsus meid viib, kas valime õigesti ja kas kõik läheb nii, nagu oleme ette kujutanud. Nii on lihtsam edasi liikuda, sest tundub, et kui teame piisavalt palju, ei saa miski meid enam päriselt üllatada. Ometi ei lähe elu alati plaani järgi ning varem või hiljem jõuame olukorda, kus peame edasi minema ilma kindla teadmiseta, mis meid ees ootab.

Võib-olla sellepärast on väljend “tuult tiibadesse” minu jaoks niivõrd huvitav. Seda öeldakse tavaliselt lahkudes: kui noor inimene lõpetab kooli, keegi kolib uude kohta või alustab uut eluetappi. Seda soovitakse inimesele, kes läheb otsima midagi, mida ta pole veel oma silmaga näinud. Midagi, mille olemasolu ta küll aimab, kuid mille olemus on veel ebaselge. Huvitav on see, et kellelegi, kes paigale jääb, ei soovita tavaliselt “tuult tiibadesse”. Seda soovitakse just sellele, kes lahkub. Kui asi oleks lihtsalt edasiliikumises, võiksime ju soovida kellelegi head teed või edu. Ometi räägime ikka tiibadest, pesast lahkumisest ja lendamisest, justkui peituks lahkumises midagi enamat kui ühest kohast teise jõudmine.

Mulle tundub, et põhjus ei peitu ainult selles, et lend on ilus, vaid selles, et lend viib meid tundmatusse. Kui lind lahkub pesast, ei tea ta täpselt, kuhu ta jõuab. Kui inimene astub uude eluetappi, ei tea ta samuti. Me võime ette kujutada, milline hakkab olema uus kool, uus töökoht, uus linn või uus elu, mis meid ees ootab, kuid ka kõige läbimõeldum plaan ei suuda ette näha kõiki inimesi, juhuseid, eksimusi ja võimalusi, mis meie teele satuvad. Ühel hetkel ei saa me enam ette teada, kuhu meie valikud meid viivad. Tuleb lihtsalt minna.

Võib-olla seetõttu meenutavadki kõik tähtsad lahkumised lendu. Mitte sellepärast, et need viiksid meid kõrgemale, vaid sellepärast, et need viivad meid kaugemale sellest, mida me tunneme. Mõnikord lahkume kodust, mõnikord inimestest, mõnikord kohtadest, kuhu arvasime end kuuluvat. Kõige raskemad lahkumised ei puuduta aga üldse kohti. Kodust lahkumine on nähtav: ühel päeval oled seal, järgmisel enam ei ole. Palju raskem on märgata lahkumisi, mis toimuvad inimese sees. Vahel tuleb lahkuda inimesest, kes sa ise kunagi olid. Tuleb loobuda vanast unistusest, harjumusest või ettekujutusest sellest, milliseks sinu elu tingimata kujunema peaks.

Selliste muutustega kaasneb ebakindlus, millega tuleb õppida toime tulema. Võid kaua mõelda, kas oled valmis edasi liikuma, kas teed õige otsuse või kas peaksid veel ootama. Aga ka paigale jäämine on valik ning mõnikord tähendab see loobumist millestki, mida sa tegelikult tahad. Muutuste puhul juhtub sageli, et isegi tagasi pöördudes ei pruugi kõik enam endine olla. Mõnikord on muutunud maailm sinu ümber, sagedamini aga sina ise.

Võib-olla ei olegi kõige raskem mitte kõrgus ise, vaid vajadus usaldada midagi, mida sa kontrollida ei saa. Mina tean, et see hirm ei kao lihtsalt sellepärast, et mõistan, miks edasi liikumine on vajalik. Ka teadmine, et muutumine on elu loomulik osa, ei tee esimest sammu tingimata lihtsamaks. Mina kardan kõrgust, aga kui ma mõtlen oma elu kõige olulisematele hetkedele, siis meenutavad need kõik lendu. Neid ühendab teadmine, et maha jääb midagi tuttavat, ees ootab midagi tundmatut ning vahepeal ei ole võimalik kindlalt teada, kas tuul mind kannab või mitte.

Ometi lähevad inimesed teele. Nad lähevad hoolimata hirmust ja teadmisest, et kõike ei saa ette näha, isegi siis, kui puudub igasugune garantii, et nende otsus osutub õigeks. Ehk just selles peitubki midagi imetlusväärset. Mitte inimese võimes lennata, vaid tema valmisolekus lahkuda. Valmisolekus jätta seljataha midagi tuttavat ja liikuda millegi poole, mille olemasoluski ei saa lõpuni kindel olla.

Seepärast tahan minagi lennata. Mitte selleks, et tõusta kõrgemale kui teised või jõuda võimalikult kaugele, vaid selleks, et õppida usaldama. Mitte nii, et ma enam ei kardaks, vaid nii, et hirm ei otsustaks minu eest. Tahan õppida uskuma, et kõike ei peagi teadma, kõike ei saagi kontrollida ja mõnikord piisab sellest, kui julged astuda pesa servale ning tiivad sirutada. Ma ei saa ette teada, kas tuul kannab mind või pean õppima lendama ka vastutuules. Võib-olla ongi lendamise juures kõige olulisem mitte kindlus, et kõik läheb hästi, vaid julgus proovida ka siis, kui kindlust ei ole.

Katarina Kirch (Tallinna 32. Keskkool) kirjutas nii: Tahan lennata

Sellel suvel lendasin ma tipust alla. Pidin esimest korda minema tööle, kus teenisin kellelegi teisele kasumit, ise miinimumpalga eest töötades. Tegemist oli tegelikult üpris lihtsa tööga: toidupoes kauba ladumine, aga ma ei tea, kui lihtne on aktsepteerida fakti, et ma natuke nagu raiskasin umbes 20 päeval kuus 8 tundi oma päevast igava töö tegemisele või kuidas selle toidukaupade keti omanikku ülistatakse avalikult rahvainimesena, kes alati seisab oma rahva eest, sest tema toidukaupade hinnad on turul teiste poodidega võrreldes paar senti odavamad. Samal ajal töötan mina koos hinduga, kellega saan sama palju palka, kuid kes erineb minust selle poolest, et tal on kolm last võõras riigis selle raha eest ülal pidada. Samamoodi ühe vanemteenindajaga: sama palk minuga, vastutus suurem, kodus väike laps ja töötu alkoholiprobleemidega mees. Siis tulen mina: 17- aastane, null elamiskulu ja selle palga suudaksin nädalaga lihtsalt maha süüa.

Reaalsusega silmitsi seismine võrduski minu jaoks sama valuga, nagu oleks Munamäe tipust otse alla peaga vastu maad kukkunud: ma olen nii ära hellitatud. Ei, mul pole kõige uuem Iphone, 500 euro väärtune kott või kõige populaarsem Adidaste jalanõupaar, aga mul on Iphone, ma tahan 500-eurost kotti ja mul on olnud mitu paari Adidaseid, lihtsalt sellepärast, et ma ei saa teistele alla jääda. Mu ema kasvatas või vähemalt proovis kasvatada mind mõistliku tarbimise põhimõtte järgi ehk me kasutame toote lõpuni, kuni see siis katki läheb, otsa saab või äärmisel juhul ära kulub. Mulle oleks see põhimõte pea sisse raiutud, kui ma poleks elanud rikkas vallas ja käinud kogu põhikooli rikkurite lastega. Kelle jalanõud maksavad alla 100 euro, siis see on vaene, kui püksid pole parajasti moes oleva lõikega, see on mõttetu ja kui vanemad ei sõida Audi, Porsche või mersuga, siis nad peavad olema madalpalgalised orjad, sest meie vanemad ju sõidavad. Miks sinu omad ei sõida? Ja kui sa peaksid üldse julgema kooli tulla võlts brändiriide esemega, siis sellega mõnitatakse sind lõpuklassi lõpuaktuseni. Kuna mu peamised arenguaastad toimusid just sellises keskkonnas, siis arvasin, et see on normaalsus, ja püüdsin kõigest väest sobituda, kuni ma jõudsin gümnaasiumisse, kus mitte kedagi ei huvita su rahaline väärtus.

Kui ma tööle läksin, hakkasid mu vanemad ajama mingit juttu, et äkki saan ka nüüd lõpuks raha väärtusest aru. Olin solvunud, et nad julgevad minust nii arvata, kuna saan ju väga hästi selle väärtusest aru. Siis tuli üle mu esimene palk, umbes 400 eurot umbes 70 tunni eest. Selle summa eest ei saanud ma osta isegi uut arvutit, 700-eurost Macbooki, ja pidin kapi sügavustest vana arvuti välja otsima. Ma hakkasin poes tegema valikuid ja rohkem mõtlema sellele, mille peale oma raha kulutan ja mis on seda väärt. Hakkasin mõtlema, et on inimesi, kelle igapäevareaalsus on vaesus, ja sellisest elust, nagu mina olen elanud, võivad nad ainult und näha. Tänu sellele, et sain väga lähedalt näha, kuidas näeb välja majanduslikes raskustest oleva inimese elu, kasvasin ümber ja jõudsin järeldusele, et pean iga hinna eest omandama kõrghariduse ning tahan võidelda sellise süsteemi vastu, kus üks maailm supleb rahas ja ei tea vaesusest midagi ning vaesem pool teeb kõigest väest tööd, kuid ei jõua kunagi isegi lähedale rikkale maailmale.

Kes on süüdi selles, et väga paljud kodanikud rügavad tööd mõnitavalt väikse palga eest? “Nemad ise,” vastaks enamus. Kui ei viitsi kõrgharidust omandada või oma äriga tegeleda, siis virele vaesuses ja naudi oma töö vilju. Seda arvasin minagi, kuni pidin päriselt koos lihttöölistega töötama. Esiteks tuleb arvesse võtta fakti, et keegi peab ju neid nii-öelda lihtsamaid töid ka tegema. Teiseks, võib-olla pole alati asi töölistes, vaid nende juhis. Tulles tagasi toidupoe, kus töötasin, ja nende turuhindade juurde, siis kas inimestel ei teki küsimus, miks need on odavamad. Ei, need pole odavamad, sest omanik on hea südamega rahvainimene. Hinnad on odavad just kasumi teenimise eesmärgil. Paar senti odavam hind tuleb töötaja arvelt: maksame töötajatele nii vähe kui võimalik ja reklaamime ennast taskukohaste hindade poolest, ning kliendid jooksevad ustest ja akendest sisse. Kedagi ju tegelikult ei huvita, mille arvelt see toode odavam on, ja nii saab juht kaks kärbest ühe hoobiga: kasum ja rahva heakskiit. Sellisest ärimeetodist inspireerituna - ma tahan ka juht olla ja ma tahan teha kõike vastupidi sellele juhile. Ma tahan, et need töötajad, kelle juht ma olen, ei peaks kuu lõpus raha mujalt laenama, et toime tulla, et nad ei peaks töötama töökeskkonnas, kus rohkem kui pooled töötajad ei vaevu isegi eesti keelt ära õppima, sest kõrgemad jõud on leidnud kavala viisi - võtame tööle umbkeelsed töölised ning laseme nad olematu eesti keele tasemega eksamitest läbi, sest nad on valmis väikse palga eest töötama, kuna nende keeletase isegi ei võimaldaks kõrgemat palka ja, et nad ei peaks vaid unistama muretust elust, et nende usin töö tegemine ka viiks nad lõpuks selleni.

Ma ei ürita väita, et poemüüja peaks saama sama palju palka kui president, aga tänases Eestis on peaaegu võimatu ellu jääda miinimumpalgaga, kui tahta muretut elu. Kui juhil on võimalik maksta oma töötajatele rohkem, aga ta seda sihilikult ei tee, siis on tegemist halva juhiga. Minu konkreetne näide pole ainuke juhtum, kus juhatus pistab mõnuga raha taskusse. Ma olen veendunud, et enamus juhte on omakasupüüdlikud ja selline teguviis algab sellest, et ei suudeta panna ennast endast erineva inimese olukorda. Mina ju ka ei suutnud enne oma suvist töökogemust, kui nägin oma silmadega, kuidas kellegi teise jaoks on see 500 eurot, mille eest mina tahan kotti osta, elu ja surma küsimus. Ma kasvasin välja oma ebakindlusest, et mu asjad defineerivad mind inimesena, ning ma hakkasin mõistma, kuidas erinevad ühiskonnaklassid ennast tunnevad. Ma ei arva, et olen nüüd tippjuht valmis, sest töötasin kaks kuud miinimumpalga eest ja nägin ühes ettevõttes madalapalgalistega seotud murekohti. Ma tahan veel kogeda elu keskkondades, millega pole harjunud, ja avardada silmaringi kogemuste kaudu, ja siis, kui ma lõpuks oskan mõista, arvestada ja abistada maailma kõige vaesemat, aga ka maailma kõige rikkamat inimest, siis võib-olla võin hakata pürgima juhikoha poole. Kuna mu silmaring muutub nii laiaks kui inimlikult võimalik, siis minu eelis on see, et võin olla ükskõik kelle või mille juht: kaitseväejuht, toidupoejuht, ärijuht või hoopis autojuht, ja siis lõpuks saan öelda, et ma lendasin tippu, küll väga aeglaselt, aga ma tegin seda.

Helen Kärt Käbin (Kunstiakadeemia tudeng) kirjutas nii: Tahan lennata, et näha suurt pilti

Istun paneelmaja kolmandal korrusel elutoa aknalaual ja vaatan välja – üles. Helesinises taevas laiuvad risti-rästi kuus valget lennukitriipu. Olen juba üheksa, aga pole veel kunagi lennukiga lennanud. Sellele vaatamata tahan lennata, et põgeneda.

Sündisin Eesti linna, kus vähesed oskavad vastata eestikeelsele küsimusele “kus on piim” või isegi teretada. Eestlased ja venelased hoiduvad üksteisest edukalt eemale nagu kass ja koer. Seitsmekümnendates naabrinaine üritab minuga vestelda, kuid saan aru vaid küsimusest, millal ma vene keelt õppima hakkan. Tunnen end vihase võõrkehana ning teismeeas kirjutan riietele sõnumi: “Я не говорю по-русски.” Jagan seda teadaannet igal võimalusel, kui poes minuga keegi vene keeles rääkida üritab, automaatvastusena, isegi kui aru saan. Keel vallandab igapäevaselt segadusseajavaid emotsioone: kuidas on juhtunud nii, et olen oma riigis vähemusrahvus? Miks siinsed venelased eesti keelt ära ei õpi ja mis on minu roll selles?

Oma ülikooli sisseastumise portfoolios kajastan kodulinna kriitiliselt ning melanhoolselt. Kui minult vestlusel küsitakse, mis mulle oma kodu juures meeldib, ei ole mul midagi öelda. Vastan, mida olen kuulnud teisi ütlemas. Tajun, et see on eriline koht, aga see ei välista fakti, et olen 19 aastat tahtnud lahkuda.

Kodust välja kolides kaugenen kodukoha probleemidest kiiresti. Vaatamata sellele, et kogen täiesti uut elu, ei lakka minu Kohtla-Järvelt pärit tüdruku identiteet eksisteerimast. Mõtlen endiselt naabritele, õpetajatele ja teistele noortele, kelle elukogemust praegu kujundatakse. Üha enam hakkan mõistma loo teist poolt – venelasi. Esimest korda tekib tunne, et võibolla polegi nemad üksinda keeleoskamatuses süüdi. Võibolla on selles võrrandis midagi, mida ma ei näe. Võibolla on minu arusaam olukorrast olnud emotsioonidest looritatud. Üha enam tahan lennata, et näha suurt pilti.

Esimese ülikooliaasta ajal hakkan meeletult reisima. Käin viie aasta jooksul ligi 30 riigis, seejuures elan kuus kuud Prantsusmaal. Nüüd olen ise see, kes võõral maal keelt ei oska. Äärmiselt keeruline ja haavatav positsioon, sest keelest sõltub sotsiaalne elu. Proovin öelda üht, aga välja tuleb ikka nii nagu alati. Kõik naeravad. Astun Pariisi metroost väljaviiva eskalaatori astmelt maha, et paar sammu bussipeatuseni kõndida. Peatusesse koguneb aina rohkem inimesi ning kuulen tuttavaid sõnu. Perekond, kes räägib vene keeles. Esimest korda elus tunnen rõõmupahvakat vene keelt kuuldes! Lõpuks ometi midagi, mis on tuttav!

Ühel päeval aknast välja vaadates näen umbes kolmeaastast tüdrukut äärekivilt alla hüppamas. Kui ta kukub, aitab isa ta püsti ning järgmisel hüppel võtab kätest kinni, et tüdruk saaks veelgi kõrgemale hüpata. Mis siis, kui oleks tavaline, et aitame esimesi hüppeid tegevaid kaaslasi? Suurimat rolli keele õppimise juures mängib just see, mis ja kes meid ümbritseb. Kas tunneme end turvaliselt vigu tehes? Kas inimesed meie ümber üldse tekitavad vajaduse uut keelt õppida? Ühest küljest näitab keele õppimine austust kultuuri ja rahva vastu. Aga aastaid hiljem oma kodulinnas käies mõistan üha enam, miks see nii keeruline võib olla. Maxima saialeti ees lõhnab endiselt samamoodi nagu 15 aastat tagasi. Tänaval vastutulev perekond kasutab sama pesupulbrit, mida mu naabritüdruku vanaema kui olime 7-aastased. Hruštšovkade akendel on 80ndate lelud, kunstlilled, raadiod. Tunnen kõiki poemüüjaid, arste ja naabreid nägupidi, sest keegi pole kunagi ära kolinud. Miks keel peaks muutuma, kui mitte miski selle ümber ei muutu?

Üheksa-aastase tüdrukuna tundub põgenemine ebameeldivatest oludest parim väljapääs. Vaikselt mõistan: mida kõrgemalt lendan, seda suuremat pilti näen. Helesinises taevas laiuvate lennukitriipude järgi saab määrata, kust poolt lennuk tuleb. Mida kõrgemalt lendan, seda kaugemalt näeb, kust ka mina tulen.