Konkursil oli seekord suurepärane aasta. Valdav enamus töödest olid minu kui hindaja jaoks huvitavad lugeda. Tööd lausa pakatasid elurõõmust, vähe oli negatiivseid elamusi, aga pean ka tunnistama, et mõned kirjutised jäid mulle arusaamatuks. Seekord oli rekordarv osalejaid - 210 (pluss 8 mittekvalifitseerunut). Teema "Elamus minu elus" võis muidugi lihtsalt meeldida (kirjutati väljasõitudest, ka välismaale, kontsertidest, etendustest, konverentsidest, põlvnemisest, armumisest, vananemisest, sünnist, iseseisvusest, peegelpildist, lumest, põdrast, delfiinidest, viinamarjakorjamisest, soos käimisest, rattasõidust, viipekeelest, leerikoolist jne), aga ma olin tänavu ka hoopis avatumalt lahti kirjutanud konkursi tingimused, nii et osalejad saaksid aru, et tahetakse just isiklikku (või väljamõeldud) vaatepunkti, mida saab siis kirjutades lahti harutada. Konkurss on niikuinii seatud ergutama mõttelisi seoseid, üldse laiemalt ühest asjast mõtlemist. Rekordarv kahjuks teeb võimatuks individuaalse tagasiside, mida ma olen varasematel aastatel harrastanud. Palun ära pahanda väga minuga; saadan kõigile üldise meili ja mõnele väljavalitule ka isiklikuma - rohkem ei jaksa. Huvitavaid ja suurepäraseid võistlustöid oli sel aastal nii palju, et mul oli lausa raske otsustada, kes võitis. 

Võitjaid on kolm: Selma Sulling (21. kool), Joosep Matis Tõnisson (ajateenistuses) ja Patricia Suimets (Tartu Ülikool). Kõik kolm mõtlesid-kirjutasid võrdselt hästi ja saavad igaüks auhinnaks 500 eurot. Mul on tuline kahju, et teised tublid mõtlejad jäävad ilma, aga selline on kord konkursi loomus. Nimetaksin siinkohal siiski kümme nime, kelle kirjutised olid peaaegu sama head kui võitnud tööd: Laura Liisa Kald (32. keskkool), Maria Solei Järvet (vabakutseline tantsija), Triinu Hommik (tudeng Taanis), Karina Kuznetsova (Narva Riigigümnaasium), Emilia Thea Pallo (Tartu Ülikool), Liisa Nurme (Tartu Ülikool), Robin Lek (Tallinna Ülikool), Mari Roose (Viljandi Kultuuriakadeemia), Kaspar Põldvee (Lennuakadeemia) ja "maailmarändurkass" (anonüümseks jääda tahtev tudeng). Nimed on täiesti suvalises järjekorras. Suvalist järjekorda olen ma järginud ka allpool, kus on avaldatud 14 võistlustööd, nende hulgas ka võitnud tööd. Kõik avaldatakse ilma toimetamata, sel kujul, nagu nad mu postkasti potsatasid.   

*********************************

Laura Liisa Kald (32. keskkool, 11. klass) kirjutas nii:

Mina mäletan selgelt päeva, kui mu ema mulle esimest korda rääkis mu sündimisloo ja kõigest, mis sellega kaasnes. See lugu oli korraga nii uskumatu ja elevusttekitav ning alati, kui ma sellele mõtlen, tunnen ennast väga erilisena. Tean, et see on minu lugu ja see kuulub mulle endale. Lugu minu elamusest on ka lugu kogu mu elust, sest minu elu ise ongi üks suur ja eriline elamus. Ma olin väga pikalt oodatud ja planeeritud laps, mistõttu on minu olemasolu meie pere jaoks väga tähtis. Nimelt olen ma kunstlikult viljastatud.

Mu vanemad olid pikalt soovinud pere luua ja lapsi saada, kuid kahjuks tekkis neil sellel teel palju erinevaid katsumusi ning probleeme. Nende jaoks polnud see kuidagi kerge teekond, sest naturaalselt lapse saamine polnud võimalik. Mitmeid aastaid prooviti ja pöörduti erinevate spetsialistide poole, kuid asjatult. Ma olin lihtsalt liiga põikpäine ning siiani meeldib mulle alati olla tähelepanu keskpunktis.

Palju aastaid olid mu vanemad lootnud, et ükskord saab nende pere pisikese põnni, kes täidab toa naerukilgete või siis vahel ka nutu ja jonniga, kuid erinevad meditsiinilised raskused seadsid selle lootuse pidevalt küsimärgi alla. Peale pikki konsultatsioone erinevate arstidega ja nelja operatsiooni otsustasid mu vanemad proovida kunstlikku viljastamist. Ma võin ette kujutada, kui keeruline see otsus oli, sest sellega kaasnes palju emotsionaalseid ning füüsilisi katsumusi, eriti mu ema jaoks. Kõik need protseduurid olid ka väga kallid ning seda raha leida oli väga keeruline. Õnneks ei ole mu vanemad kunagi allaandjad olnud ning nad olid valmis ootama ja pingutama, sest nad teadsid, et see kõik on seda väärt.

Peale peaaegu et kümmet aastat pisaraid, nurja läinud katseid ja suuri rahakulutusi, tulin mina. Terve meie väikelinn elas minu emale kaasa, oodates minu sündi. Tänaval peatuti ja küsiti, kuidas läheb ja millal ometi lapsuke sünnib. Oma sündimiseks oskasin ma valida päeva, mis oli minu pere jaoks eriline. Sellel koolil, kus töötab terve mu pere alates vanavanematest, oli sel päeval 50-aastane juubel. Muidugi öeldi seda ka juubelikontserdil, et meie peresse on sündinud laps ning terve saal hõiskas ja plaksutas. Nii on mulle kodus seda lugu säravate silmadega räägitud.

Kuigi minu elu algas eriliselt, ei tunne ma end kuidagi teisiti kui teised lapsed, sest minu vanemad on mind armastanud kogu südamest alates hetkest, kui nad teadsid, et ma tulen. Algusest peale on mu vanemad ja muidugi ka vanavanemad hoidnud mind kui kõige kallimat aaret. Ma olin oma vanavanematele esimene lapselaps ja kõik tahtsid minuga alati mängida, lugeda, joonistada ja tegeleda. Iga hetk minu elus on olnud mu pere jaoks eriline. Minu esimene naeratus, minu esimesed sammud ja isegi minu esimesed sõnad, mis mitte alati kõige perfektsemalt ja õigemini välja ei tulnud. Kuid koos õppides ja arenedes oleme me jõudnud nii kaugele, et saan öelda rõõmu ja tänutundega, et mul on kõige lahedam ja kallim perekond ning tänan neid südamest selle usalduse ja kaitse eest, mis nad mulle terve elu on pakkunud.

Praegu üksi elades ja gümnaasiumikatsumustega silmitsi seistes tunnen neist tihti puudust ja sooviksin veel vahel, kasvõi üheks päevaks, olla seesama pisike tüdruk, kes sai kasvada üles keskkonnas, kus teda alati väärtustati ning kõigis ta tegemistes kaasa elati. Ma tean, et mitte kõik lapsed ei tunne sellist armastust ja turvatunnet ning see tähendab mulle tohutult palju, kui väga ma olen õnnistatud oma vanemate ja väikese õega. Eks nad elavad mulle ikka nüüdki kaasa, aga eemalt ja vahel on tunne, et liiga kaugelt.

Ma olen mõelnud ka sellele, et kui palju teadus ja meditsiin on mõjutanud minu elu. Ilma arstide ja teaduseta ei oleks minu olemasolu ilmselt üldse võimalik olnud. Ma olen tänulik, et selline võimalus on olemas ja et minu vanemad otsustasid seda teed minna. Ma väga loodan, et rohkem inimesi oleksid teadlikud kunstlikust viljastamisest ja julgeksid astuda selle sama sammu, kui seda peaks vaja olema.

Olla katseklaasilaps on osa minust ja see lihtsalt lisab mu elule ühe huvitava kihi, mis teeb minu loo natuke teistsuguseks, natuke erilisemaks ja elamusterohkeks, sest tean ja olen tänulik sellele, mis kõik minu olemasolule on panustatud. Mulle meeldib mõelda, et see ei ole ainult minu suurim elamus, vaid samuti ka mu vanemate ja seda elamust me koos jagame, loome ja kogeme.

**********************

"Maailmarändurkass" mõtles aga Saksamaal eesti keele peale:

Minu hiljutine käik Saksamaale ei olnud mitte vaid kultuuriliselt hariv, vaid õpetas mind vaatama eesti keele oskust kui omaette väärtust. Nii mõnelgi lõunapausil leidsin ennast vahetusõpilaste seltskonnast arutlemas keelte ja kultuuride ainulaadsuste ja veidruste üle. Kuigi eesti keel soome-ugri keele ja saksa keel germaani keelena pärinevad täiesti erinevatest keelerühmadest, esineb nende keelte vahel sageli väga üllatav sünergia.

Eestlased õpivad saksa keelt sageli intuitiivselt. Mõlemad keeled kasutavad oma ülesehituses sageli sarnast loogikat, kombineerides sõnadest lihtsaid ja kirjeldavaid osasid. Näiteks lihtsad igapäevased terminid nagu "külmkapp" ja selle saksa keelne vaste "Kühlschrank" (sõna otsene tõlge "külm+kapp") järgivad sama loogilist konstruktsiooni. Samuti on suhteliselt kohe mõistetav, et “Stuhlehne” tähendab toolileeni, mis näitab, kuidas mõlemad keeled kasutavad sarnaseid sõnade ülesehitamise meetodeid. Need paralleelid ilmestuvad veelgi, püüdes sõnu või väljendeid seletada läbi inglise keele. Kuigi ka ingliskeelsed otsetõlked nagu näiteks “cold closet” võivad olla arusaadavad, on need harva sama tunnetuslikult tõlgitavad. Inglise keel kipub kasutama abstraktsemaid fraase ja kaudsemaid väljendeid, mis on oma olemuselt vähem konkreetselt kirjeldavad.

Sageli piisab mõtte mõistmiseks vaid fraasi lihtsast tõlkimisest. Olen saksa keelset ilukirjandust lugedes korduvalt sattunud kõnekäändude ja lühikeste, kaheosaliste väljendite otsa, mis esmapilgul tunduvad otsetõlkes kohmakad ja raskesti mõistetavad. Loo konteksti mõistmine jääb esialgu justkui poolikuks, kuna "lamedalt" tõlgitud fraasid ei anna edasi kogu sisu tähendust ega sügavust. Avastasin siiski üsna ruttu, et paljud saksa keeles kasutatavad väljendid on nii oma tõlkelt kui ka tähenduselt eestikeelsetega väga sarnased. Näiteks sellised sõnad nagu “riiukukk” ja “unimüts” tähendavad mõlema saksa keeles peaaegu sama asja. Saksa keeles on nende vastanditeks “Streithuhn” ja “Schlafmütze”, mis kasutavat täpselt samasugust kujundlikku loogikat.

Sellised äratundmised andsid mulle täiesti uue, justkui kolmemõõtmelise arusaama mulle võõrast keelest, mis muutsid selle kasutuse loomulikumaks ja intuitiivsemaks. Tekkis teatav taju sellest, kuidas saksa keelt emakeelena kõnelejad oma keelt “kogevad” – justkui poleks ma enam pelgalt lihtlabane keeleõppija, vaid oleksin leidnud kuldvõtmekese keelesaladuste mõistmiseks. Nende keelte sisuline sünergia leidmine oli minu jaoks väga eriline kogemus. Erinevused saksa ja eesti keeles nii kirjas kui ka häälduses tundusid hoomamatult suured. Seda fenomeni kogesid ka kohalikud. Nende jaoks ei esine meile loomulikult kõlavatele sõnadele “unimüts” ja “riiukukk” mitteühtegi akustiliselt relevantset vastet. Seda suurem oli nende imestus, et hoolimata kõlalisest mittekattuvusest võivad need sõnad kanda tähenduslikku ja struktuurilist sarnasust. Tõdemus, et keeleline sarnasus võib peituda rohkemas kui pelgalt kirjaviisis või helilises väljenduses.

Selline keeleline vennastumine ilmnes ka aruteludes laensõnade, slängi ja vulgaarsete väljendite leviku üle. Eesti keeles laename sõnu lisaks inglise keelele sageli ka soome ja vene keelest. Isegi kui saksa keeles võivad sarnased väljendid esineda, eelistavad nad ühel või teisel juhul vasteid hoopis prantsuse ja hispaania keelest või nende kasutus ei ühti alati. Üks intrigeerivamaid näiteid, millega kokku puutusin oli sõna rahakott kasutus. Eesti keele eeskujul kasutan sageli sõnapaari “Geldtasche”, mis tähendab lihtsalt raha jaoks kasutatavat kotti. Eeldasin, et sarnane kasutuskontekst esineb ka sakslaste hulgas, kuid nemad eelistavad kasutada pigem prantsuse päritolu terminit “Portemonnaie”. Meil on samasugune väljend kasutusel pigem vanemas ilukirjanduses. Paradoksaalselt on minu kolleegide jaoks olukord täpselt vastupidine - kõlasin nende jaoks kergelt arhailiselt.

Sarnane olukord leidis aset ka siis kui kaasüliõpilastelt nende konspekti kohta küsisin. Minu üllatuseks silmitseti mind väga imestunud nägudega. Google ja seletava sõnaraamatu põhjal on ka saksa keeles antud sõna väga kohane kasutada. Siiski on sõna konspekt seostatud pigem formaalse alatooniga. Minu kolleegide arvates oli äärmiselt koomiline, et minusugune välismaalane kasutab juhuslikult sõnu ja väljendeid, mille kasutamist nemad peavad “eliitlikuks”. Nad tunnistasid ausalt, et tegelikult polnud neil selle sõna olemasolust või tähendusest varasemalt aimugi ning üldjuhul kasutavad nad selle asemel emakeelelisemat käibeväjendit. Just sellised olukorrad panid mind tihti kõlama pigem keeleteadlase ja professori kui noore kaasüliõpilasena.

Kokkuvõtteks võin öelda, et keelte õppimine on äge, aga neid päriselt kõnelema ei õpi mitte koolipingis tublilt grammatika õpikut lugedes, vaid katsetades. Ise olen enim õppinud arutledes keeleteemadel - nende sarnasusest, erinevustest ja kasutustest.

**********************************

Maria Solei Järvet (vabakutseline koreograaf ja tantsija) kirjutas tantsimisest ja sõjast:

Vahetult enne lavale minekut sulgeme silmad, oleme viiekesi ringis, hoiame tugevalt pihadest ümbert kinni, hingame ühekoos kolm korda sügavalt sisse ja välja ning vaatame üksteisele otsa. Kui keegi meid kõrvalt näeks, siis meenutame pingviine, kes teineteisele lähedal olles sooja pakuvad. Sel hetkel need neli olulist naist mu kõrval just seda kiirgasidki- soojust, hoolt ja kirge.
Hetkel, mil saja viiekümne arvuline publik oli oma kohad sisse võtnud ja algas esimene stseen, tundsin justkui oleks raske koorem õlgadelt langenud. Kogesin üle kogu oma keha judinat, mis tekitas minus kindlustunde meie lavastuse sõnumi tugevuse ja olulisuse suhtes, mis omakorda annab mulle meeliülendava vabaduse ja julguse tunniajaseks dokumentaal- tantsulavastuseks “Flowers Also Cry”.
Saan kohe laval olles aru, et publik on jaotatud kaheks, meil on nii kohalike taanlasi kui ka ukrainlasi. Teemad, millega laval tegeleme nagu ellujäämine, kaotus, julgus ja lootus, tõid meis ja ka rahva seas esile tõelise emotsionaalse laengu. Tantsust sai meie keel, millega andsime sõjas dokumenteeritud ukraina naiste rääkimata ja massimeediast kõrvale jäänud lugudele hääle. Alates naissõdurist eesrindel kuni kellegi okupatsioonis oleva emani. Alates väikesest tüdrukust, kes kaotas just oma pere, kuni vabatahtlikuni, kes töötab ööd ja päevad. Alates sellest, kes sai viga, kuni selleni, kes jäi ellu puhta õnne tõttu. Buchast Iziymini, Mariupolist Hersoni. Igas proovis olles tundsin, kuidas minus aina enam manifesteerub valu ja tugevus samaaegselt, ja järjest enam mõistsin, et meie töö ei olnud ainult esinemine, vaid peegeldus ja austus nende naiste eludele, kes on tänaseni Ukraina sõjas. Seda tunnet, mis laval olles kogesin annab suurepäraselt edasi mind kummitav Jon Fosse läkitus:
“Kunst lõhub keelte, maailmaosade ja riikide vahelisi piire. Kunst ühendab mitte ainult seda, mis iseloomustab iga üksikut inimest, vaid hoopis teises mõttes ka seda, mis iseloomustab inimeste gruppe, näiteks rahvaid.”
Kui lavastuses jõuab kätte minu soolo, siis astun lavale ja lähen rolli sisse, olen tantsusammudes kerge, kekslev, mänguline ja lootusrikas. Samal ajal juhatavad mind sisse kaks kolleegi, kes esitavad soolo vältel kordamööda ukraina ja inglise keeles luuletust pealkirjaga “Mоїй дочці” ehk “Minu tütrele”, mis on Pavlo Vyshebaba luuletus pühendatud oma lapsele.
Luuletus algab:
Ainult ära kirjuta nüüd sõjast,
räägi parem, kas sul on seal aed,
kas sa kuuled sirtse ja kas näed,
kuidas tigu välja vaatab kojast…

Mu lapselik mängulisus katkeb ja vaatan publiku poole, liikumiskvaliteet hakkab aina enam luuletuse arenedes muutuma ja vahelduma. Kord olen koreograafias kartlik, järgmine hetk mängin superkangelast, vajan kallistust, püüan liblikaid, aga kõige enam otsin publikus justkui midagigi, mis meenutab minu sisemisele lapsele kodu ja turvtatunnet.
Üks hetk, kohtuvad mu silmad ühe naisega publikus, kes nutab. Ta proovib seda alla suruda ja mitte häält teha. See hing seal esimese reas oli paar sekundit tagasi võhivõõras, aga nüüd on mu ainus soov teda emmata. Peale soolo lõppu jooksen dramaturgilise otsuse tõttu lavalt minema ja hakkab uus stseen. Välja joostes, kohtan tee peal seda sama naist. Juhatan ta pimedast teatrisaalist käest kinni hoides fuajeesse. Naise silmad läigivad. Me ei vahetanud nimesid, vaid hoidsime käest kinni ja ta üritas mulle ukraina ja inglise keeles segamini seletada, kuidas see, mida ta just minu soologa koges oli üks ilusamaid ja valusamaid asju. Ta tänas mind ja lisas, et täna siin Kopenhaageni teatris, esimest korda peale sõja algust tunneb ta lootust, et ka tema lapsed saavad veel kogeda õnnelikku ja turvalist lapsepõlve.
See oli minu esimene ülikoolijärgne projekt ja kuigi olin õpingute jooksul nii palju oskusi omandanud, ei valmistanud mind miski ette selliseks emotsionaalseks sügavuseks, mida taoline tööprotsess päriselt nõuab. See side, mida ma oma kaastantsijatega tundsin, oli erinev kõigest, mida olin varem kogenud. Me ei olnud kindlasti ainult esinejad laval, vaid kehastasime killukesi konfliktidest räsitud eludest. See mõistmine tõi mind lähemale liikumisele ja jutuvestmisele viisil, mida ma kunagi ette ei kujutanud. Tunnen peale seda sündmust minu elus tungivat vajadust rääkida ja kajastada lugusid, mis on olulised – lugusid, mis ületavad sõnu ja mida saab täielikult väljendada ainult emotsioonide ja kehakeelega. Tahan edaspidigi tegeleda oluliste, hinge puudutavate teemadega, mis nõuavad empaatiat, mõistmist ja jagatud inimlikkuse tunnet.

Pärast seda tulid paljud pisarsilmi meie juurde, mõned jagasid oma isiklikke mõtteid ja lugusid. Just neil hetkedel – olles ühenduses publikuga, kuuldes nende mõtteid ja tundes nende emotsionaalseid reaktsioone – mõistsin, kui habras ja võimas on minu eriala. Olen alati tundnud, et sõnadest üksi sageli ei piisa ja tants võimaldab mul edastada emotsioone, mida on võimatu muidu seletada.
Praegu sellele kogemusele mõeldes näen, kui palju olen kasvanud, mitte ainult tantsija ja koreograafina, vaid ka inimesena. Olen hakanud sügavalt hindama seoseid, mida me kunsti kaudu loome, suhteid, mis on sündinud ühisest haavatavusest, ja vaikivaid dialooge, mida peame. See projekt ei olnud minu jaoks lihtsalt üks tantsupala; see oli pöördepunkt. See pani mind mõistma, et lood, mida otsustame jutustada, ja kuidas me neid edastame, võivad meid muuta ning ühendada viisil, mis võib üllatada igatüht omal moel. Ja ma usun, et see on see, millele tahan oma karjääri pühendada – jutustada olulisi lugusid liikumise kaudu, lootuses, et need kõlavad veel kaua pärast viimast kummardamist.

***************************

Selma Sulling, üks noorimatest osalejatest (21. kool,  9b klass), valis aga vananemise teema:

Minu kõige meeldejäävaim elamus on vanaema hooldekodu külastamine. Mälu pole mul kunagi hea olnud, aga iga kord, kui mõtlen selle esimese külastuse peale, mäletan seda nii värviliselt, nagu ma oleksin video täpse koha pealt käima pannud.

Oli 2022. aasta talv ning mina, ema ja vend sõitsime läbi lume Kesk-Eestisse, et vanaema külastada. Minu vanaema Eha oli sellel ajal 82-aastane ja ta sünnipäev oli just möödunud, nii et otsustasime teda külastada. Mul ei olnud mingeid sügavaid tundeid. Kui lõpuks halli maja juurde jõudsime, olin lihtsalt õnnelik vanaema jälle üle pika aja näha.

Panime sinised kilesussid jalga ning meid viidi ühe toa juurde ja sisse minnes nägime suurelt naeratavat vanaema, nii et põskedel olid sügavad kortsud. Laual olid lilled, mis mu isa oli eile toonud, ja ruum oli suhteliselt hall ja depressiivne. Ma mõtlesin, kui kurb tal siin olla võib oma teise toakaaslasega, aga vähemalt olin toonud talle ühe värvilise joonistuse, mis natuke ruumi elu tõi.

Kogunesime ta ümber ja vanaema tundus olevat väga õnnelik seltskonna üle, hakates kohe rääkima hädiselt, aga väga entusiastlikult. Kui talle küsimusi aga esitasime, siis vastas ta nagu hoopis teisele küsimustele mida keegi polnud küsinud. Ma olin alguses natukene segaduses, aga iga minutiga hakkasin üha rohkem aru saama, kui halb olukord on. Vanaema ei saanud midagi meist aru. Tal ei tulnud kõige lihtsamad sõnad meelde ja vahetas need hoopis teiste sõnadega, peamiselt “rahaautomaat”. Mu ema hakkas temaga rääkima nagu väikese lapsega, ja ma saan aru et see oli ainult heast tahtest temaga suhelda, aga see pani mind kuidagi veel halvemini tundma. Minu vanaema vatras nii lõbusalt sündmustest oma nooruspõlves, kuid mul hakkas sellest kõigest natuke paha olla, vaadata minu kallist vanaema nii õnnelikuna, samal ajal kui ta selgus ja tajumine on peaaegu täiesti kadunud. Alles siis hakkasin ka mina reaalsusest aru saama. Minu üks kallimaid inimesi kaob varsti vanadusse. Mul oli nii tumm olla, kui vaatasin talle otsa, mõeldes, kuidas keegi, kes mind üles kasvatas, lihtsalt võetakse ära elu poolt. See ei tundunud üldse aus. Ma ei saanud ju midagi teha peale tema kuulamise ja see ajas mind täiesti hulluks, kui õnnelikult ta laulmisest rääkis, samal ajal kui abivoodis lamas mingite juhtmetega ta küljes. Ma ei suutnud vastu võtta, et midagi sellist lähitulevikus juhtub, ja ikka veel ei suuda ma seda päriselt endale selgeks teha.

Ma mäletan, kuidas tema voodi kõrval istudes nagu liikus minu sees midagi, ja kuidas ma oma lähenemist täiesti muutsin, mida kauem ma vaatasin teda. Mina kaotan oma vanaema, aga vähemalt soovin, et ta oleks õnnelik nii kaua kui elus. Ma tundsin ennast nii rumalana, et isekalt mõtlesin: vanaema tunded seni, kuni ta neid tunneb, on nii palju tähtsamad kui minu pettumus.

Ma ei ole kunagi olnud isegi hea viisipidamises, aga kui ta mulle nii elurikkalt ütles, et ma oskan laulda ja käin Ellerheina kooris, noogutasin ma lihtsalt kaasa ja kõige lihtsamate sõnadega nõustusin. Ma tahtsin nii väga, et ta usuks neid valesid ja oleks õnnelik, ma nii väga lootsin, et need väljamõeldised kasvõi kuidagi aitavad ta tuju kõrgel hoida.

Ma proovisin samuti nii õnnelik olla, kui saab, sest äkki ta kuidagi tunneb seda, kui mind vaatab, ja äkki mõjutab see ka teda. Ma näitlesin oma vanaema jaoks, sest mul oli nii suur vajadus tema õnnelikkusele. Samas olin nii pettunud endas, et lapsena piisavalt ta jutte ei kuulanud või ei aidanud teda väikeste asjadega, aga ma naeratasin nii palju, kui sain, ja lootsin, et kuidagi maagiliselt tunneb tema ennast õnnelikuna, sest see on see, mida ta väärib. Kahetsesin sisimas nii paljusid asju ja ta silmadesse vaadates vabandasin peas, sest nüüd ei saa ma enam midagi taastada. Jäin sinna veel tunniks ajaks istuma nagu kivi ja mu põsed lõpuks valutasid naeratamisest, aga mu süda tundus kuidagi soojemana kui ta naeratas vastu, sest kasvõi sekundiks oli ta õnnelikum enda pilvises maailmas.

Kui me sealt ära sõitsime, olime kõik vaiksed, alguses korraks rääkisime vanaema uuest soengust, aga pärast ei öelnud keegi midagi. Mu süda tundus siis nii tühi olevat, nagu midagi oleks puudu. Ma mõtlesin igale korrale, kus ma oleks saanud midagi paremini teha, aga lõpuks peavad ju kõik surema, ja mingi osa minust tahtis olla õnnelik, et vanaemaga ei juhtu see kuidagi traagilisemalt. Paar aastat varem võitis ta juba vähi, nii et mina olen uhke, et ta teistmoodi peab maailmast lahkuma.

Mul on päris hea elu ja ma olen rahul sellega. See sündmus aga aitas mul aru saada, et surma ei saa kuidagi takistada, nii et ma pean hoidma oma kallimaid lähedal täna, ja ütlema, kui tähtsad nad on mulle täna, sest mingi aeg võib lihtsalt olla liiga hilja. Ma tahan, et minu heas elus poleks kahetsusi.

*******************************

Triinu Hommik (õpib Taanis rahvusvaheliseks õpetajaks) hakkas endalegi ootamatult trummariks:

Mina ja trummid? See oli midagi, millele ma polnud kunagi varem mõelnud. Kas mul võiks tõesti kunagi trummidega mingi seos olla? Võimatu.

Ent saatusel on omad plaanid. Tuleb välja, et võimatus võib oma kuju muuta...

Kolisin hiljuti Taani õppima. Ümberpaiknemine lõi minu sees ja ümber kõik korralikult segi, ent muusika jäi minu ankruks. See on alati olnud mu kirg - laulan, mängin viiulit ja klaverit. Kõiges uues jäi see mind "vana eluga" ühendama.

Varsti pärast Taani sisseseadmist kohtusin paari muusikuga. Samuti selgus, et minu ülikoolis on bändi- ja salvestusruumid. Need kaks faktorit täitsid esmased tingimused, et bändina musitseerima hakata. Ühel õhtupoolikul, pärast spontaanset jämmimist, tekkis meil idee: miks mitte koos esineda? Lähedalasuvas linnas asus tuntud kultuurimaja, kus toimusid avatud mikrofoni üritused. Otsustasime bändiga registreeruda. Rahutus esineda vajas kiiret rahuldust, mis sest, et ettevalmistumiseks jäi napilt kaks nädalat. See oli üks meie väiksematest probleemidest, sest vajasime bassimängijat. Meie trummar oskas seda väga hästi, kuid kui tema mängiks bassi, kes siis trummide taga on? Nokk kinni, saba lahti.

Ühe proovi pausi ajal pakkus trummar, et õpetab mulle trummidel midagi lihtsat. Ma polnud kunagi trummide vastu huvi tundnud. Ma polnud kunagi isegi trummikomplekti puudutanud. Mõtlesin, et hea küll, kui raske see "midagi lihtsat" ikka olla võib ja nõustusin. Keskendusin pingsalt. Tajusin rütmi. Leidsin tunnetuse. Pilgu trummidelt tõstes nägin, et kõik vaatasid mind suurte silmadega, suud ammuli. „Triinu,” ütlesid nad peaaegu uskumatult, „sina oledki meie trummar!”. Mõtlesin, et mis halb nali see on. Sellise algelise mänguoskusega ma küll mingi trummar olla ei saa. Aga nad olid nalja tehes andnud mulle meelega keerulised gruuvid. Arvates, et mul ei tule üldse välja. Mõeldes, et teevad minu kulul natuke nalja. Kuid see, mis juhtus, hämmastas kõiki. Mind ennast kõige enam.

Asi sai otsustatud. Mul oli kaks nädalat aega sukelduda täiesti uude maailma. Trummidel oli vaja selgeks saada neli lugu. Ja mitte ainult, pidin kolme puhul trummimängu ajal ka laulma. Laulmine? Pole probleemi. Laul ja trummimäng samaaegselt? On vast see alles elamus!

Esinemispäeval saabusime varakult lootes, et saame pikalt proovi teha. Kohale jõudes teatasid korraldajad, et oleme liiga varajased ja peame ootama. Otsustasime lõunatama minna. Kohalik kohvik oli niivõrd hubane, et kaotasime ajaarvestuse ja tagasi jõudes teatati meile, et nüüd jõudsime heliproovi liiga hilja.

Piilusin lavale üles seatud trummikomplekti, ja korraga tekkis mul tahtmine koju tagasi minna. Kõik oli täiesti valesti. Ma ei olnud üldse osanud oodata, et esinemisel võib trummikomplekt täiesti teistsugune olla! Seal olid vaid üks tom ja üks snare - mitte midagi sellist, nagu kolme tomiga komplekt, millega harjunud olin. Harjutades olin tuginenud oma visuaal- ja kehamälule, minu jaoks oli oluline see, kuidas iga trumm on paigutatud. Kui paigutus on erinev, tundus minu jaoks võimatu mängida. Olin paanikas. Segaduses. Palusin meeleheitlikult meeskonnalt, et nad lubaksid meil siiski heliproovi teha. „Kaks minutit. See on kõik, mida te saate,“ ütlesid nad. Mu käed värisesid. Teadsin, et kui ma ei saa oma aju ümber programmeerida, vean bändikaaslasi alt. Kahe minuti möödudes polnud mul ettekujutustki, et kuidas me oma lood ära mängime.

Kui meie kord käes oli, oli mu süda rinnust välja hüppamas. Mu peas oli kõik täiesti hägune. Adrenaliin oli laes. Istusin trummide taha ja proovisin sügavalt hingata.

Alustasime.

Sain aru, et olin suutnud end nende kahe minuti jooksul ümber seadistada. Tundsin kergendust.

Trummari kohast loobunud uus bassimängija oli otsustanud anda rahvale tipp-tasemel etteaste. Ta küttis saali täiega üles, suhtles rahvaga, tegi nalja. Publik oli pöördes. Ja kuigi ma olin selle eest tänulik, ei olnud mulle meeltmööda, et kõige selle juures hakkas ta ka muusikaliselt improviseerima! Me ei mänginud midagi nii, nagu harjutanud olime. Iga kord, kui bassimees midagi ootamatut tegi, pidin koheselt kohanema ja kaasa minema. Igal korral mõtlesin, et ma pole ju tegelikult trummar. Kuidas saaksin sellise spontaansusega sammu pidada? Rütmis püsida? Laulda ja trummikomplektide erinevusi eirata? Mul oli tunne, et tegin püksi iga kord, kui bassist midagi uut lugudesse sisse viskas. Ent ühel hetkel loksus kõik paika ja minu sees võttis maad kummaline rahu. Kõik, mis mind oli hirmutanud - kõik muutused - jäid tagaplaanile. Tajusin bassimängija õhinat, tema usaldust rahva ja kogu bändi vastu. Tajusin tema usaldust minu vastu. Tunnetasin publiku elevust. Muusika võttis võimust. Ma ei mõelnud enam, kuidas peab mängima. Olin selles energias ja nautisin hetke.

Esinemise lõpuks oli rahvas jalul ja mulle tundus, et olin vallutanud mäe, kui mitte lausa mitu. Kuulajad tulid meie juurde ja kiitsid. Sel päeval ei mänginud ma lihtsalt esimest korda trumme - mängisin neid esimest korda bändis, vahetult rahvahulga ees. Lauldes, improviseerides ja seoseid ümber tehes. Kuigi olin tulnud elamust pakkuma publikule, olin saanud ise täiesti metsiku elamuse osaliseks.

Sain sellest kogemusest mõtte. Et mõnikord kui tundub, et oled sattunud kaosesse, võib sellest kaosest tekkida ka midagi ootamatult head.

Ja võib-olla, ainult võib-olla, on minus kogu aeg natuke trummarit olnud.

****************************

Joosep Matis Tõnisson on praegu ajateenija, mis võib pakkuda erakordseid väljakutseid: 

Veoauto kastist väljudes tervitas meid tundmatu ümbrus. Teed palistas võsa ning läheduses seisid üksikud laialipaisatud heledast tellisest mahajäetud hooned.

Südasuve lõõskava leitsaku haardes võtsime seljast varustuse, et peale heita vihmapüksid ja -jope. Ihu lõi viivituseta higistama, sellele tagatipuks teipisime veel varrukate ja püksisäärte lõpud kinni, et õhk läbi ei käiks. Meie ümber valitses pinevus ja mu rind lõi vaevumärgatavalt kiiremat rütmi. Mul puudus igasugune aimdus eelseisvast kogemusest, kuigi teadsin karta, kartuse varjus aga pulbitses tasa ka vastuoksuslik elevus.

Nii me seal ootasime, kilejopede all higist nõrgudes, olles võtnud järjekorda, et meie kord tuleks. Ning ma tundsin eneses ärevust. Ootamise ärevust - seda, mis on täiesti isemoodi, veel vastikum ja suurem kui ärevus asja enda pärast. Asi ise ei pruugi üldsegi tähelepanuväärne või ebameeldiv olla, aga oodates võtab see minust võimust. Arstikabineti ees, telefonikõne eel, tutvustamisringides oma korra lähenemine. Ka tühiste ja argiste asjade ootamine sünnitab südames mõrudat värelust. Ning kui oodatud hetk on käes, pole möödunut ollagi, justkui keha mõnitanuks mind õõnsa stressiga.

Eelmised tulid välja ning meie, järgmised viis rivis, võisime läbi kõrge rohu läheneda paigale, kus kõik toimus. Selleks oli väike ja lagunev garaaži- või keldrilaadne hoone. Nukker ja õudu sisendav, kui lisada otsa teadmine eelseisvast.. Ukseta sissepääsuava ette oli kardina kombel katteks pandud kile.

Nüüd tagus mu süda juba tuntavalt vastu rinda. Me panime gaasimaskid pähe ning tõmbasime rihmad nii pingule, et pigistas valusalt. Kileukse vahelt voolas välja valkjat, vihast udu. Meie kord oli käes. Ootamise stress jõudis ajutise lahenduseni: grupp juhatati nukrailmelisse garaaži. Pimedas udus oli seletada vaid ukse lähiümbrust. Läbiviija käivitas seal pisargaasitõrviku ning koheselt hakkas mulle ninna too nii vastumeelne lõhn, vahe ja kipitavalt jahune. Tasahilju roomas kipitus silmisse ja hingamisteedesse, lõpuks ka näkku ja katmata kuklasse. Võisime väljuda, mil iganes soovisime, ehk kaua ma seal ei olnud, umbes paarkümmend sekundit. Olles väljunud, võtsin gaasimaski ära ja kummardusin, et lasta endale kipituse leevenduseks vett pähe kallata. Põletav tunne kestis, ent oli küllaltki tühine, et sellest mööda vaadata.

Nüüd aga tõsteti õud ja kummastav elevus uuele tasandile, sest ma teadsin, et võime soovi korral uuesti minna, ilma gaasimaskideta. Ma ootasin seda, tahtsin teada. Uudishimu oli üle enesealalhoiuinstiktist, uhkus üle kaalukuse.

Tahtjad võeti eraldi ja meid saadeti ehmatavalt kiiresti tagasi sisse. Sattusin esimeseks ning kõhklust ületava hooga sukeldusin selle lüümelt vinese toa haigutavasse sügavikku, et järgitulijatele mitte ette jääda. Terav kipitus silmis võttis koheselt nägemise ja pisargaasi salvav madu sööstis mu ninasõõrmeisse. Hingasin kogemata gaasi sisse ning hakkasin instinktist arutult hingeldama, ise hingamata, lastes terava auru täielikult enesesse. Möödus heal juhul viis sekundit, mille sisse mahtus terve ilmaruum, kui juba tormasin välja, edutult õhku ahmides, meenutades ägedat hääletut luksumist. Mu kopsud olid justkui mulda täis topitud ja hingetoru kinni õmmeldud. Hingitsedes ja abitult lämbudes laskusin käpuli, ilaniidid suust rippumas. Surmast olin ma küll kaugel, kuid mu keha võitles elu eest. Peas polnud mul ühtegi mõtet, ma ei osanud isegi tahta käesoleva hetke lõppemist, nõnda hõivatud olin ma õhuni jõudmisega.

Kaitseväelane kallas mulle kuklasse jälle jahutavat vett ning aegamisi tervitas ajateenija kopse magus hapnik. Tänulikult võtsin vastu seda, mis mul alati olnud on. Taevas rändasid samad pilved, mis on aastatuhandeid triivinud ja kaselehtede kohin tasases tuules oli häirimatult endine.

Selja taga oli mu senise elu teravaim kannatus. Ja ma ometi ei pääse mööda mind rõhuvast teadmisest, et see vaid kraabib pinda kannatuste sügavusest ja koguhulgast, mida praegu elavad ja minevikus elanud inimesed on tunda saanud. Mida mina tunda sain, kestis kokku vaid pool minutit ning toimus täiesti turvalises keskkonnas, see oli katseklaasikannatus eesmärgiga anda meile pealiskaudne ettekujutus võimalikust keemiarünnakust. Pisargaasi mõju ju kahvatub teiste gaaside kõrval, mida ajalugu on lahinguväljadel tutvustanud.

Kui minu läbielatud kogemus oli nii talumatu, siis jään paratamatult mõtlema, milliseid põrguid on pidanud läbima inimesed sõdade, taudide või nälja aegu; milliseid põrguid on omal nahal tunda saanud surmani rüganud, surmani nuheldud pärisorjad või vangid koonduslaagrites. Kasvõi praegugi, inimesed, kes üle maailma hingitsevad talumatutes tingimustes vee, toidu, peavarju puuduses; lapsorjad, kes meile T-särke ja kakaopulbrit teevad; raskete haiguste käes kiratsevad hinged, kelle pärast eutanaasia on ühiskondlikuks arutelupunktiks.

See kõik jääb mulle nii hoomamatuks. Teades, kui ainuvalitsev ja kõikehalvav võib olla intensiivne füüsiline kannatus, valdab mind õud mõttest elukestva füüsilise kannatuse või veelgi intensiivsema valu juures.

Ja see on miski, mida inimene ei taju, kui ta selles ise ei viibi: pikka aega terve olnu äkki üllatub, kui ebameeldiv on haige olla. Neid asju võib lahti kirjutada, seletada, end neisse ette kujutada, ent see jääb alati kaugeks, abstraktseks.

Gaasiõppe kogemus koputas mulle õlale, et meelde tuletada, kui hea elu mul on, sest ma ei ole inimene, kes palju valu on tundma pidanud. Tõsi, ei saa eirata möödaniku, oleviku, tuleviku palavikke ega südameraskust, ent suures plaanis on need mured kaduvväiksed. Lõppeks elan nii füüsilises kui vaimses plaanis hunnitult. Mu laud on kaetud ja tuba alati soe, külmkapis leidub igal hetkel toitu ja hambaarst süstib tõhusat tuimestit enne protseduuri, mille kattis haigekassa. Olen tänulik, et olen sündinud heaoluriigis heades oludes, hea ajastu oludes, tervena haigustest ja vaevadest, olen alatult privilegeeritu maailma tipus. Minu elu on piiritu mugavus.

******************************

Karina Kuznetsova (Narva Riigigümnaasium, G3-6 klass) oli töövarjuks ämmaemandast õele:

Eelmisel aastal mul õnnestus saada erakordne elamus, mis jääb mu südamesse terveks eluks. Nimelt sain mina uue inimese sünni tunnistajaks.

Alustan sellega, et aasta tagasi mu õde kutsus mind enda töövarjuks haiglasse. Mina võtsin selle pakkumise väga suure entusiasmiga, sest sooviksin ise ka tulevikus meditsiini õppida. Mu õde on ämmaemand ja töötab ühes Eesti suurimas sünnitusmajas. Tol päeval töötas tema vastuvõtutoas, kuhu pöörduvad oma muredega rasedad ja günekoloogilised patsiendid. Samuti tulevad sinna ka sünnitajad ja mu õe ülesandeks on otsustada, kas naine läheb sünnitusosakonda või siis tagasi koju.

Mina väga hästi mäletan, et see oli laupäev ja kell 8 meie tulime valvesse. Mu õe sõnul nädalavahetused on tavaliselt rahulikumad, seega personali ka vähem.Vastuvõtutoas olime meie kahekesi, lisaks fuajees istus registraator ja turvamees. Päev tõesti algas väga rahulikult ja me saime vaadata tema töökeskkonda ja töövahendeid üle. Minu sees püsis kerge ärevus esimest patsienti oodates, kuigi teadsin, et minu ülesanne on seista nurgas ja mitte segada. Esimene patsient jõudis natuke peale üheksat ja kurtis kõhuvalu. Mu õde kiiresti tegi talle mingid valuvaigistid, võttis analüüsid ja saatis koridori ootama. Niimoodi hakkas see päev pihta, patsiendid hakkasid tulema, aga midagi kiiret ja kriitilist ei olnud kuni saabus kiirabi.

Meie õega sõime lõunat pisikeses puhketoas, kus isegi ühtegi akent pole. Õde rääkis, et seal ämmaemandad puhkavad öösiti, kui patsiente pole. Ta mainis ka seda, et sealt toast on väga hästi kuulda, kui mõni auto või näiteks kiirabi jõuab. Paar minutit hiljem me kuulsime kiirabiauto sireeni. Mu õde haaras paari kindaid ja jooksis ukse vastu. Minu süda kloppis, sest ma juba kujutasin ette, et näen midagi päriselt põnevat! Kiirabitöötajad tõid kanderaami peal naise suure kõhuga. Ma ei mäleta, mis tal seljas oli ja kuidas täpselt ta vastuvõtutuppa sai, mu mälus on ainult tema tugev hääl, kuidas see naine lihtsalt kõva häälega röökis. Ma läksin näost valgeks ja astusin kõrvale, aga kiiresti võtsin ennast kokku. Naine sai kuidagi kanderaamilt kušetile, aga endiselt karjus nii kõva häälega, et mu enda pulss oli üle 200, ma arvan. See kõik momendis tundus väga hirmutavaks ja mu ainus mõte oli „oh jumal, mis edasi saab“. Mu õde sai sellelt naiselt kuidagi püksid ära võtta ja ütleb naisele: „ kallis, pea juba paistab, sünnitame siin“. Järgmise sammuna ta võttis suure karbi kapist välja, viskas mingi lina põrandale ja võttis pehme kollase rätiku „lapse püüdmiseks“. Samal ajal palus ta registraatoril kutsuda appi valvearsti.

Järgmised sündmused toimusid maksimaalselt 5 minutiga, aga ma mäletan igat detaili, mis ma nägin ja kuulsin. Vastuvõtutuba oli ülikitsas ja mulle tundus, et õhk üldse ei liigu. Samal ajal ukse vahel piilus mees ja hingeldades küsis, kas ta võib sisse tulla. See oli naise abikaasa, kes kiirabi järgi tuli ja oli väga elevil, et ta üldse jõudis kohale enne lapsukese sündi. Kõrvalt vaadates oli väga hästi näha, et see tuba pole mõeldud sünnitamiseks, naisel ei olnud üldse mugav seal olla. Aga tema silmadest ma sain aru, et ta on juba tänulik, et ei pea kiirabiautos seda last ilmale tooma. Mu õde pani ta selja alla mingi pleedi ja padja, palus teda pressida. Mees hoidis naist käest kinni ja sosistas midagi kõrvasse. Naisel polnud enam jõudu rääkida, ta oli keskendunud protsessile ja ma märkasin kuidas tal vaikselt voolavad pisarad silmadest. „ Tubli, kallis, tubli“- ütles mu õde ja järgmisena hõiskas „ no ongi kõik, tubli!“. Sekundi hiljem toas oli kuulda väga kõva lapse nuttu.

Ma mitte kunagi ei unusta seda hetke. Mina sain uue inimese sünni tunnistajaks, uskumatu! See võimas naine tõi siia maailmale uue elu! Lapsukese ümber pandi tekike ja tema ise pandi naise rinnale. Naine kallistas lapsukest ja hakkas nutma. Nuttis ka mees, sosistades lapsukesele „ tere, kallis, sa oled nii ilus“. Õhus oli nii palju õnne ja armastust, ma pole märganud, kuidas mul endal hakkasid pisarad voolama. Samal ajal jõudis valvearst ja mu õde naeris ja ütles: :“Jäite hiljaks, doktor, saime ise hakkama“. Edasi nad koos arstiga kiiresti toimetasid seda naist sünnitusosakonda.

Tuba jäi tühjaks ja mul ei olnud ühtegi sõna. Kohe tekkis vaikus ja mul jäi mingi tühjuse tunne, tahaks ju edasi teada, kui palju see laps kaalub, mis nime ta saab. Mu õde jõudis sünnitustoast tagasi ja ma märkasin, et tema silmad olid ka märjad ja isegi käed veidi värisesid. Me istusime vaikuses mõni aeg, ma jälgisin kuidas ta koristab ja „likvideerib“ selle kiire sünnituse tagajärjed. Kannatada said isegi seinad, seega koristust oli palju. Õnneks paariks tunniks ei olnud ühtegi patsiente ja ülejäänud tööpäev oli üsna rahulik. Õhtul me jõudsime koju ja mitu tundi saime toimunut arutada.

Selline elamus tekitas minus nii palju tundeid ja mõtteid,mida ma seedin siiani. Kõigepealt mu õde näitas ennast absoluutselt teisest küljest ja sai minu jaoks veelgi suuremaks eeskujuks. Mulle tundub, et ämmaemand on kutsumus, mitte lihtsalt eriala, mida saab mõne aastaga selgeks õppida. Ma ei kujuta ette, kuidas ta suutis nii kiires olukorras säilitada rahu, olla naisele toeks ja osutada abi. Nende viie minutiga kabinetis ta jõudis panna igasugused andurid naisele külge, leida üles sünnitusabi komplekt, isegi kiire pilguga vaadata naise rasedapassi üle. Aga kõige suureks üllatuseks oli minu jaoks see, et temal värisesid käed ja olid silmad märjad kui see olukord lahenes. Ma mingil põhjusel arvasin, et ta on juba harjunud selliste olukordadega ja see peaks tema jaoks rutiinne töö olema. Reaalsuses selgus, et isegi tema jaoks see oli väga stressirohke situatsioon, aga lapse sünd ja vanemate õnnepisarad väga tihti panevad teda kaasa elama. Empaatia tänapäeval on nii haruldane isikuomadus ja väga loodan, minust saab sama empaatiline tervishoiutöötaja kunagi tulevikus.

Saadud elamus näitas mulle, et lapse sünd on absoluutne ime ja suurim väärtus meie eludes on perekond. Vanemad armastavad meid lihtsalt tingimusteta juba enne meie sündi ja teevad kõike, et kaitsta meid ohtudest, teha meid õnnelikeks. Ma julgen öelda, et need 12 tundi haiglas muutsid mu maailmavaadet ja ma olen tõesti nii tänulik elule, et sain seda kõike näha ja kogeda!

*************************************
Emilia Thea Pello (õpib Tartu Ülikoolis arstiks, 2.kursus) kirjutas lausa kaks teineteisest väga erinevat lugu:

Kohtumine tollal mulle veel tundmatu suurvaimuga leidis aset puhtjuhuslikult paari aasta eest, kui hetke ajendil pileti hommikuses “Terevisioonis” põgusalt reklaamitud sündmusele ostsin. Viimase minutini ei olnud ma tegelikult teadlik, mis laadi üritusega on tegu.

Kontserdisaali sisse astudes oli esmamulje intrigeeriv – väiksemapoolse lava keskele oli paigutatud justkui mingile salapärasele rituaalile omane sajast kirevast süntesaatorist sõõr, mille keskmeks oli lihtne öölamp. Kusjuures, süntesaatorid ei olnud sugugi mingid professionaalsed – selle asemel olid laval need kõige lihtsamad, mida lastele esimesteks muusikalisteks katsetusteks kingitakse.

ASUNA. Kõlab aukartust äratavalt. Tegelikult oli tegemist lühikest kasvu näiliselt mittemidagiütleva ilmega jaapanlasega, kelle riided olid tema jaoks mitu numbrit liiga suured. Ta oli riietatud nii tagasihoidlikult, et jäi mulje nagu sooviks mees rahva sekka sulanduda, mitte esinejana silma paista. Ka valgus kustus ja ruumi lahutas täiest pimedusest ainult väike sooja kumaga öökapilambike.

Pikka sissejuhatust polnudki, ASUNA teretas meid kohmetult inglise keeles, pilk ainiti põrandale suunatud, seejärel õngitses taskust paar jäätisepulka ja hakkas mõtlema. Seda oli lausa näha, kuidas ta oma peas kõiki võimalusi kalkuleeris. Siis astus ta täpselt saja seast valituks osutunud süntesaatori juurde, vajutas sellel ühe klahvi alla ja suskas vilunult pulga klahvide vahele nii, et see katkematult kõlama jäi. Osavalt astus ta oma punastes vildist sussides üha uute seadmete juurde ja kordas sama. Oli näha, et valik polnud juhuslik. Ta lähenes asjale kindla mõttega alustada kerge dissonantsiga.

Rahvas saalis oli algul ennatu. Meenus uksel meid tervitanud korraldaja tol hetkel kummalisena kõlanud tungiv soov performansi ajal kohti vahetada ja julgelt ringi käia. Tõelise eestlase kombel oldi paigal nagu tinasõdurid. Esimesed paarkümmend minutit ei toimunud mingit rahvaste liikumist, siis aga julges üks naine aralt paari tooli võrra edasi nihkuda. Sealt edasi said kõik innustust sama teha.

Mida aeg edasi, seda rohkem sai selgeks, et keegi saalis ei kuule helisid nagu tegi seda ASUNA. Nii palju tajusid kõik, et tema peas valitses mingi kindel reeglistik, mille alusel ta hüppeid süntesaatorite vahel tegi - oli tal ju valida lausa saja vahel - ja nende tugevust äärmise teravusega timmis, vahel neile vaikselt sussi äärega pihta minnes ning selle tulemusel korraks oma transist välja langedes. Siiski ei olnud mingit nähtavat korrapära selles, kuidas ta jäätisepulki värviliste kleepsudega kaunistatud klahvide vahele poetas.

Üle tunni kestnud ettevalmistus esimeseks kulminatsiooniks oli lähenemas ja kaasaelajaskond (justnimelt kaasaelajaskond, mitte kuulajaskond!) tundis üha enam sidet müstilise mehega, kes üritas end nende süntesaatorite vahele ära peita. Lausa vägisi jäi mulje, nagu poleks tema üldse nende helidega seotud, nagu oleks ta lihtsalt sõnumitooja.

Selleks hetkeks liikus rahvas juba kummituslikult aeglaste ja pikkade sammudega ümber sõõri ja tekkis tunne, et olen osa mingist sektist. Süntesaatorid olid tihedalt pulki täis pikitud ja kogu see mass, mis kõigist neist eraldiseisvatest helidest oli tekkinud, muutus juba rusuvaks. Erinevates sektorites kõlasid omad kombinatsioonid ja põnev oli kogu sellest hägust kõige vaiksemaid noote kinni püüda.

Märkamatult oli ASUNA hakanud jäätisepulki klahvide vahelt ükshaaval eemaldama (seda samuti mitte juhuslikus järjekorras) ning meeldiva kakofoonia tugevus vaibus üha enam. Viimaks jäid kõlama kaks nooti, väike sekund, ma mäletan, ja kõik hoidsid juba hinge kinni. Kui viimane pulk ASUNA kätte ulatus, tõmbas ta selle järsult, aga vaikselt ära, kustutades samal ajal väikese keskse valgusallika.

Me kõik istusime pimeduses. Ja keegi ei hinganud. Kuulda polnud absoluutselt mitte midagi, ainult seda karjuvat pulseerimist kõrvades, mida ma pole kunagi varem kogenud ja võin nüüd hiljem kutsuda vist elamuse jääknähuks.

Oh, see oli fantastiline! Kogu see paks helide tekk mõjus nagu liiga kaua enese peeglist vaatamine – see moondus, lämmatas ning hakkas juba hulluks ajama. Ja siis tuli pikal venival sammul õnnis rahu!

***

Tol õhtul kujunes ka teekond koju elamuseks - kõik nagu surises natuke seest. Õues oli tavatult külm, aga mõnus oli tunda seda vastikust - see tegi meeled jälle erksaks. Pärast sellist emotsioonide tulva oli peas kummaliselt vaikne. Tavaliselt kummitab ikka mõni laul, aga sel hetkel ei kippunud ükski. Hea oli endaga vaikuses olla!

ASUNA – iga suurtäht nimes on auga välja teenitud. Kahju, et tal pole isekat soovi kuulsaks saada. Kui ta tahaks, oleks tema nimi igal pool. Meelega pärsitud reklaam, intiimsed kitsukesed saalid ja vaid veidi publikut. Kes ta kõige kiuste üles leiavad, peaksid tundma end õnneseentena. Ja kui erakordselt veab, saab põrandalt kaasa haarata ühe klahvide vahelt kistud jäätisepulga, panna hiljem silmad kinni ja kuulata seda nagu merekarpi.

I-me-ta-ba-ne!

**************************************
Emilia Thea Pello teine lugu on babulja Marinast autori vaarikapõõsas:

Mul on Babulja Marina. Teda on täpselt meeter ja nelikümmend sentimeetrit, aga oma pisut vajaka jäänud kasvu teeb mu 92 aastat noor vanavanaema tagasi kümne inimese energiaga. Ta süsimust keemiline lokk, alati värvitud huuled ja väike sädelev konts kuuluvad detailide hulka, mida Babulja Marinast möödujad kipuvad tähele panema. Tema silmad, mis kunagi olid põhjatu mustad, on nüüdseks omandanud pehme helesinise tooni, kuid helgivad nõndasama nooruslikult ja kelmikalt. Kui tema vanust küsida, vastab ta silmagi pilgutamata viiskümmend seitse.

Babulja Marina on kõige töökam inimene, keda tean. Kuigi välimus on tal mõisaprouale kohane, ning oma südikusega kõlbaks vististi terve matriarhaadi eesotsa, pole ta vähimalgi moel peps. Tema toad kiiskavad puhtusest ning samal ajal keedab ta suppi, küpsetab hvorostit, poetab taskusse natuke raha, võtab lonksu oma teetassist, kuhu on lisanud vähemalt kolm lusikatäit mett, ning teeb seda kõike talle loomuomase väledusega. Kohvi joob ta muidugi kondentspiimaga. Sünnipäevalaudu ette valmistades silkab Babulja alati ringi ka siis, kui kõik on juba istet võtnud ning vahel tuleb ta kinni püüda ja tuletada meelde, et kõik on juba enam kui täiuslik.

Kord kutsusime Babulja Marina ja tema tütre, mu vanaema Babulja Lena külla. Oli suvine aeg ning seetõttu einestasime õues, otse õunapuude all, mis kandsid alles küpsevat vilja. Babuljad, nagu ma neid kutsun, on kõige tänulikumad inimesed, keda võib iial kohata. Isegi kui pakkuda neile täiesti tülgastavat toitu, mida mul lapsena köögis esimesi kulinaarseid katsetusi läbi viies kippus juhtuma, vaatavad nad sulle oma suurte kõikenägevate silmadega sügavale hinge ja tänavad sind. Ning sa tead, et nad on siirad.

Seekord sõime nuudleid ja meekana ning Babulja Marina õhkas, rüübates toitu alla meie aia ananassimündise jääteega, mille küllastust näitas juba lahustumatu mesi kruusi põhjas.

Kuna vanaemad astusid läbi pika etteteatamiseta, polnud mul aega kooki ette küpsetada, mis on harilikult lahutamatu osa meie koosviibimistest. Jooksin vahepeal tuppa ja segasin kokku kiireima magusroa, mille olen eal valmistanud. Kui veel aurava meistriteosega aeda jõudsin, lõid Babuljade silmad särama ja algas juba harjumuspäraseks saanud kahehäälne ülistuslaul. Käsi löödi kokku ja silmanurkades pärlendasid pisaraid.

Babulja Lena on selles mõttes uuendusmeelne, et kõik ilus, mida ta näeb, on jäädvustamiseks. Kui ta oleks mõnikümmend aastat hiljem sündinud, oleks ta kindlasti elustiiliblogija. Praegu jagab ta oma sõbrannadega kettkirju ja lõbusaid videoid. Seda kooki ning vahustatud piima, vürtside ja kullapuruga kohvi sinna juurde said nad loomulikult näha ja kiita.

Pärast suurt koogisöömist oli aeg aias väike tiir teha. Babulja Marina heljus oma suvesalliga mu käevangus nagu õigele roosiaia kuningannale kohane. Seda kõike hetkeni, kui tema silmad peatusid aia servas vohaval vaarikapõõsal. Põõsast on tegelikult aja jooksul saanud täisväärtuslik hekk, kuhu poole Babulja nüüd triivis.

Kui algul noppis ta vaarikaid peenelt ning imetles neid hetke enne suhu pistmist, siis mida aeg edasi, seda kiiremini hakkasid käed käima. Olin toonud kausi, kuhu kavatsesin ise vaarikaid korjata, kuni ülejäänud neid otse põõsalt söövad. Babulja Marinal aga ei jäänud see kahe silma vahele. Otsemaid võttis tema keha ja vaimu üle missioonitunne, misjärel puges ta sõna otseses mõttes sügavale põõsasse nii et teda enam nähagi polnud ja mobiliseeris Babulja Lena ja omakorda tema tütre samuti marju varuma. Nautlemis- ja söömisaeg oli ometigi ümber ning nagu orav valmistub talveks, hakkasime ka meie brigadiri valvsa pilgu all vaarikaid kähku kokku kühveldama. Hekk polnud kuigi suur, kuid niisamuti Babulja, mistõttu läks ta hetkeks isegi kaduma. Kutsumise peale kostus põõsast aga elevil hüüdeid, seega hingasime kõik kergendunult.

Ma vaatasin suvebriisis kõikuvast hekist paistvat väikest purpurpunases kleidis kogu ja mu silmad klaasistusid aegamööda. Korraga tabas mind kummaline valgustus ning see hetk on mulle terveks eluks. Kolm imetabast põlvkonda naisi enne mind ja mina. Mulle jõudis kohale, et olen praegu siin keset kõiki neid vaarikaid ja armastust ainult tänu neile. Nende valikud on kaudselt saanud minuks. Võib tunduda kummaline, aga arvan, et kui me oleks ühevanused, siis poleks me omavahel suuremad sõbrannad. Just selle pärast on mul nii hea meel, et tulime üksteise järel.

Igaüks meist on tahtnud saada arstiks, kuid mina olen esimene, kellel selleks päriselt võimalus on. Mul on sellest kahju, sest tundes nende ülevoolavat armastust ja hellust, oleks nad hulga etemad arstid, kui mina eal olla suudaksin. Samas täidan ma väikestviisi ka nende unistust, ja olen ju mina nemad, seega kui ma kunagi pärale jõuan, tegime seda koos.

Nüüd olin mina see, kes neid kolme sumbelt vaadates härdaks muutus, vastuoksselt eluaegsele tõdemusele, et suur välispidine emotsionaalsus on üks omadustest, mida ma neilt enda teada ei pärinud. Tol hetkel tundsin, et ma olen nii hoitud. Eelmises elus tegin vist tõepoolest midagi hästi.

Puhmast kostis järjekordne hüüatus, mis andis märku külgedele vajunud käed taas kiiremini käima panna.

Kui põõsas juba marjadest tühjaks jäi, tirisime Babulja Marina selle sügavusest välja ja läksime taas teed jooma. Istusime ümara aialaua ümber täiesti juhuslikult põlvnemise järjekorras. Uurisime teraselt üksteise nägusid, otsides sarnasusi ning lõpetasime tõdemusega, et veresugulus on meie puhul ikkagi üsna tõenäoline.

Erinevalt vaesest oravast ei pannud me mitte üht marja talveks tallele, vaid otsustasime kõik viimseni ära süüa, sest erakordsete inimeste läheduses muutub kõik eriliseks. Ja need on seni kõige erilisemad vaarikad mu elus. Jõudsime järeldusele, et see vist ongi õndsus.

Korraga kukkus puu otsast üks priske valge klaar kopsti Babulja Marinale lagipähe, mille peale kannatanu lausus, et küllap see ajutegevusele ainult positiivset mõju avaldab. Paar veel ja tema pea lõikab taas nagu koorelahutaja. Väevõimuga ei saa sellest naisest midagi negatiivset välja kangutada.

Enne lahkumist korjasime muidugi Babuljadele õunu ja ploome. Vastu saime väikese palve oma tervise, raha ja armastuse eest. Juba väravast ühe jalaga väljas, seisatus Babulja Marina ja hõiskas sõjakalt rusikaga viibates üle kogu aia: “До ста лет без старости!”* Seejärel asutas ta end kontsade klõbinal kodu poole.

* Babulja Marina südamesoov on, et kõik elaksid vähemalt saja-aastaseni, tundmata end eal vanana.

*******************************************

Liisa Nurme (Tartu Ülikooli etnoloogia, folkloristiks ja antropoloogia magistriõppe 1. kursusel):

Ma tundsin, et ei suuda veel magama minna, mis sellest, et aeg oli hiline ja järgmisel päeval pidime varakult Reykjaviki suunas startima. Kahe kuuga oli Laugarvatnist saanud minu kodu ja kuidas sa lahkud kodust ilma hüvasti jätmata? Nii ma siis läksin peamajast oma kodumajja minemise asemel metsarajale, tõmbasin kampsuni käised üle sõrmede ja surusin varbad sügavamale saabastesse. Kuu oli suur ja ümmargune ning valgustas mu minekut. Hinges oli hea, aga vastikult valus ka. Ma ei suutnud kurbust eemal hoida, mis sellest, et tahtnuksin seda õhtut hoida vaid rõõmu tarvis. Olin ju rõõmus, et olin saanud siin elada, olla ja iseendaks kasvada. Vähemalt selline oli mu tunne siis, mil ma olin kakskümmend aastat vana ja kujutlesin, et iseendaks kasvamisest piisab kahest kuust Islandil, kui kahekümnest aastastki oli siiani väheks jäänud…

Ma ei mäleta palju jalutuskäigust jõe äärde, üksnes seda, et pimedamate kohtade peal, kus tihedalt kokku kasvanud puude võrad kuu ära varjasid, hakkas mul kõhe. Kohale jõudmist aga mäletan selgelt. Jõgi sillerdas kuuvalguses, õhk oli harjumatult soe. Ma ei olnud nende kahe kuu jooksul väga palju öisel ajal väljas käinud, aga kõigil varasematel kordadel oli ikka tuntavalt külmem. Minu vasakule käele jäid mäed, paremal kauguses mustendas Laugarvatni järv.

Teispool jõge teadsin kasvavat põlvekõrguse kasemetsa, mis selles, et praegu pimedas ei olnud seda hästi näha. Kuskil seal metsas oli ka üksik sammaldunud diivan, mis meile mitmel jalutuskäigul nii palju nalja oli valmistanud (ja kõigi enesel istunute püksitagumikud märjaks teinud). Korraks mõtlesin, et läheks ja otsiks diivani ülesse ja jätaks ka temaga jumalaga, aga jõe ületamiseks madalamate kohtade leidmine oli juba valges paras kunsttükk. Oma viimasel Laugarvatni ööl jõkke kukkuda olnuks küll kindlasti seiklus, aga mitte selline, mille pärast mina siia tulin.

Tagantjärgi tean, et seisin jõekaldal umbes kümme minutit, aga toona kaotasin päris ajataju. Minu sees oli nii paljut, mida tahtsin mägedele rääkida, nii palju tänulikkust jõe ja maa- taeva, järve ning metsa, kõige rohkem aga nende inimeste vastu, kellega olin siin tutvunud. Inimestega sellistest asjadest rääkides kipuvad mu silmad alati märjaks minema, looduse rüpes on see aga kuidagi lihtsam. Nii ma siis kükitasin jõe äärde, jõin mägedest voolavat jääkülma vett, pesin sellega silmi ja ütlesin talle oma tänusõnad. Ilma ei jäänud ka keegi teine, mäed, puud, tähed – kõik said oma osa. Viimasena pöördusin kuu poole ja soovisin ühe suure ilusa soovi. Plaanisin ka soovi sisu siia kirja panna, aga ei leidnud selle jaoks õigeid sõnu. Ehk peabki see soov praegu saladuseks jääma, et see saaks ikka ilusti täide minna. Järgnevat arvestades see ju omati peab minema!

Soov soovitud, tõusin ma püsti ja pöördusin minekule. Aga olles vaid sammu astunud, tundsin südames nii tugevat kipitust, et pöörasin veel viivuks tagasi vaatama. Samal hetkel läbistas taevast jõe kohal justkui välgatus. Viivuks oli taevas näha valget laiku, mis seejärel kümnete liikuvate nõeltena taeva läbistas. Kirkad roosakasrohelised virmalised alustasid taevas oma tantsu, olles selgeim vastus mu ennistisele soovile. Kuu oli mu soovi kuulnud, kuulanud ja arvesse võtnud ning siin oli kinnitus. Või siis lehvitus. Mägedel ei ole nähtavaid käsi, millega lehvitada, jõgi ei saa teisiti jumalaga jätta kui vulisedes või puud kohisedes, aga tuleb välja, et kui taevas tahab, siis tema võib sulle jumalagajätuks lehvitada. Kirjumirjuliselt, virvendavalt ja imeliselt.

Nüüd olid mu silmis tõesti pisarad, aga mitte enam kurvastusest. Ma pole vist kunagi varem ega kunagi hiljem tundnud sellist lootust ja ühtekuuluvust kogu maailmaga nagu tol hetkel. See oli ilus, võimas ja kahjuks ka sõnades kirjeldamatu. Olin täiesti lummatud, ehk isegi pisut vapustatud – olen siiani, kui sellele öötunnile tagasi mõtlen… Seisin taas oma ennistisel kohal ja vaatasin taevasse, aga sel korral jäi kuu ilu virmalistele alla.

Ma ei kujuta ette, kaua ma seal seisnud oleksin, kui mu telefon poleks helisema hakanud. Ekraanile pilku heites avastasin hulga mureliku sisuga sõnumeid oma kaaslastelt. Helistajaks oli minu sõbranna, hääles paanikanoodid. Minu suureks üllatuseks selgus, et kõik majaelanikud otsivad mind taga, sest ma olevat juba mõnda aega kadunud. Sõbrad olid tulnud kutsuma mind virmalisi vaatama, aga leidnud eest hoopis tühja toa ning nagis rippuva jope. Seepeale mõeldi, et küllap läksin ka mina õue virmalisi vaatama, aga et ma hõigete peale ei vastanud, hakati muretsema. Ega´s midagi, kuivatasin oma pisarniisked põsed kuivaks ja seadsin sammud tagasi oma siinse pesapaiga, Gullkistani kunstikeskuse poole.

Kuu valgustas teed, virmalised mängisid peakohal. Naljakal kombel oli sõprade mure pühkinud mu hingelt need viimased riismed kibemagusast tundest, mis oli mu ennist liikvele ajanud. Taevas oli mulle just kinnitanud, et mul pole karta miskit, sest mu suurim soov on täitumisele määratud. Sõprade mure aga meenutas, et lisaks kohale on kodu ka tunne ja inimesed mu ümber. Laugarvatn pidi maha jääma, aga ma olin sealt lahkumas koos kaaslastega, kellega ma Islandile minemata sõbrunenud ei oleks. Osa minu südamest jäi maha ja on tänaseni selles erilises paigas, selles erilises hetkes seal jõe ääres. Osa aga jagunes kõigi nende kallite inimeste vahel, kellest üks on tänaseni mu kallemaid sõpru.

Kodud on minu jaoks mõlemad.

********************************************

Robin Lek (Tallinna Ülikooli eesti keele ja kirjanduse 2. kursuse tudeng) sai samuti Islandilt innustust:

Ma seisin keset lagendikku ümbritsetuna telkidest. Kell oli pool üks öösel, aga õues oli valgust sama palju, kui Eestis on suvisel pööripäeval. Jalad suutsid vaevu mind kanda. Läksime suurde söögitelki, kus tegime priimusel väikeses potis USA mac and cheese’i, mille keegi oli äraandmiseks jätnud eelmisele laagriplatsile. See oli kõige tahkem soe toit, mida ma viie päeva jooksul olin söönud… ja ükski kiirtoit pole kunagi nii hästi maitsenud.

Vaatamata sellele, et loodus oli mulle lähedane juba varem, muutus tol 2022. aasta juulikuus midagi fundamentaalset minus. Me olime viie päevaga matkanud umbes 80 kilomeetrit keset Islandi mägesid. Kümnete – võib-olla isegi sadade – kilomeetrite ulatuses meie ümber polnud muud tsivilisatsiooni kui üksikud telkimisplatsid oma väikeste roheliste putkadega ja kaasteelised, keda rajal kohtasime. Sellises kohas on elul täiesti teine tempo. Polnud muud, kui lihtsalt kõndida ja nautida vaadet – elu oli nii lihtne.

Seal ma elasin nagu tigu, kelle kogu kodu oli minu ja kahe kaasteelise seljas. Teokarbis oli kogu eluks vajalik olemas ja isegi rohkem: paar raamatut, kaamera, nutitelefon ja võib-olla midagi veel, mis mahtus eluks vajaliku vahele ja mis ei tõmmanud liiga palju tähelepanu ära ümbritsevalt, elult eneselt. Esimesel paaril päeval tahtis too 15–20 kilogrammine kodu mind enda alla matta, aga umbes kolmandal päeval muutus kõik kergemaks. Sammumisest sai justkui mantra või nembutsu, mida üha korratakse ja korratakse ning mis viib vabanemiseni: iga sammuga kadus aina rohkem piir minu ning looduse vahel, inimese ja looduse vahel. Elu kulges loomulikus rütmis: läksin magama, kui olin väsinud; puhkasin, kui tundsin selleks vajadust; ja tõusin, kui tõusin. Polnud mingit ühiskondlikku rutiini, mille järgi pidi elama, polnud kuskile kiire.

Kuid mingi osa ühiskondlikest normidest tahavad ka sellistesse kohtadesse esialgu kaasa tulla. Aeg-ajalt tekkis tunne, et peaks jalutades millelegi suurele mõtlema, kuidagi produktiivne olema. Ma ei suutnud. Sõnad tundusid nii mõttetud kõige ümbritseva palge ees. Igas suunas kõrgusid mäed. Kõrgeim punkt merepinnast, kuhu tõusime, oli natuke üle kilomeetri. Ma tundsin ennast nagu väike laps, kellel oli nii palju avastada. Iga mõne kilomeetri tagant võttis maastik täiesti uue ilme.

Hiiglaslikud mürisevad kosed, mis pildusid karget liustikuvett, roheliste mägede vahel. Üksikud lambad siin-seal. Lõputud samblaliigid. Kuumaastik. Kivilagendikud, mis ulatusid silmapiirini. Tahmane lumi juulis. Eyjafjallajökulli vulkaanipurskest tekkinud kuhjad punakividest, mida olid vorminud maa-alused kuumused, nagu vesi vormib sulanud tina. Lõputu kivi- ja mineraaliklibu. Türkiissinise jääga liustikud. Kitsas eluohtlik tee mööda kõrget mäenõlva. Järskude nõlvadega lagendik uduvihmas, mis sobis ideaalselt UFOde maandumiseks. Kidurate puudega roheline paradiisiorg. Lõputud ja lõputud jääkülmad jõed türkiissinise veega. Mustade kividega väljad. Eestile tundmatud halli-pruuni laigulised pardid. Suur järv päikeseloojangul. Marsimaastik. Oranžid triibulised nõlvad, kus tõusis mulksuvatest aukudest auru ja mädamunalõhna. Obsidiaani kamakate väli. Auravad rohemäed päikeseloojangul. Vulkaanilabürint. Seletamatute kujudega kiviseinad, mille vahelt tõusis tossu. Kuumaveeallikad lõõgastumiseks.

Iga sammuga muutus koomiliseks inimese võitlus loodusega. Pole mingit võimalust võita. Me oleme täiesti olematud looduse kõrval. Tegelikult selline eristus pole üldse vajalikki: inimene on loodus ja loodus on inimene.

Läänes oleme laias laastus harjunud, et kõik on käe-jala juures, kõik on alati saadaval. Viis päeva mägedes pani mind elu ja eriti toitu täiesti teistmoodi nägema. Kui see otsa saab, siis pole energiat. Kui pole energiat, jääd mägede vahele. Meie rajal puudus kõik söödav: polnud ei marjapõõsaid, seeni ega viljapuid. Ainult kivid ja sammal ning mõned üksikud kõrgemad taimed. Toit polnud enam midagi tavalist. Toit oli luksus, hindamatu. Iga ampsu eest olin tänulik – see andis elu. Peale reisi hakkasin varasemast veel raskema südamega toitu ära viskama. Kui vähegi võimalik, tarbin kõik lõpuni. Sest toit pole midagi, mida tuleks linnas elades iseenesest mõistetavaks pidada, vaid iga ampsu eest tasub olla teadlikult tänulik – keegi on selle nimel elanud ja selle nimel surnud. Nad elavad edasi sinus, andes sulle energiat ja jõudu eluks. See on eluring. Millalgi oleme ise toiduks teistele, aga seni on iga päev ja iga roog meile kingitus.

Kui kohustused voolavad üle pea. Kui igast võimalikust allikast proovitakse mulle mingit uut asja pähe määrida, mida mul “kindlasti on vaja” ja mis viib mind lähemale “igavesele õnnele”. Kui tekib tunne, et peaksin olema “täiskasvanud”, tegelema “päris” asjadega, istuma päevad läbi kusagil hallis kontoris. Tuletan meelde sammumist – väiksust ja lihtsust. Eluks pole vaja muud kui sööki, vett ja und – kõik muu on juba lisakohustused.

Peale mac and cheese’i ööd sõitsime tagasi Reykjaviki. Ükski teine buss pole kunagi olnud nii hubane ja mõnusalt soe. Vaatamata pingutustele imetleda veel ümbritsevat ülevoolavat ilu, olid silmalaud rasked kui mäed ise. Ükski roog pole kunagi olnud parem kalaga mustadest spagettidest, mida õhtul restoranis sõin. Ükski voodi pole kunagi olnud mugavam, kui voodi, milles tol õhtul magasin. Kui õnnistatud on meie elu linnas, aga kui vähe me seda tähele paneme. Kuidas see lihtsalt muutub halliks igapäevaks. Kui vähe me näeme loodust, kes on vangistatud numbritesse, kus ta tundub võidetav. Kui vaid märgataks tihedamini: kõige suurem ilu on kõige lihtsamates asjades. Seda õpetas mulle Island, kes tahtis juba esimeste mägedega, mida lennukist nägin, mul silmad märjaks võõbata: kuidas saab olla miski nii võimas ja ilus, aga samaaegselt nii lihtne?

Too hämmastus elu ja tema ilu vastu on minus kahe aastaga aina kasvanud ja kasvanud. Olen rohkem laps, kui olen seda kunagi olnud. Olen siiani hämmastuses, kui vähe on eluks vaja ja kui lihtne kõik tegelikult on. Kui me vaid laseks elul nii lihtne olla.

Tilgub vesi:

tilk

tilk

tilk

alla mäelt –

südamesse.

**********************************************

Mari Roose (Viljandi Kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia ehtetöö 4. kursuse tudeng):

Mina ei ole kunagi olnud sellist sorti inimene, kes otsiks elamusi. Mul on tuttavaid, kelle elu keerleb selle ümber, et nad peavad tegema midagi põnevat: pidevalt matkadel käima, Hispaaniasse surfama minema, Norra mägedes ronima ja mida kõike muud. Nendega võrreldes tekib vahel tunne nagu oleksin igav aga ma tean, et mul pole nii põneva elu jaoks energiat. Mõne kuu tagant võib toimuda midagi suuremat aga enamasti tahan ma lihtsalt asju vaadata. Vaatamine, võib öelda, on minu naturaalne olek. Kui mina lähen jalutuskäigule, mis tavaliselt kestaks kaks tundi pean ma varuma vähemalt kolm, sest mul on vaja iga mõnusa samblatuti, voolava oja ja veidra puu juures peatuda, et neid natuke uudistada. Ma väga imetlen neid, kes oma elu niivõrd elamusterohkena suudavad elada aga minule piisab täiesti neist väikestest juhtumistest, millest võibolla kokku saades sõpradele jutustama ei hakkaks aga mis mulle on tihtipeale tähtsamadki.

Nii pole ehk väga üllatav, et esimene elamus, mis pähe tuli ei olnud midagi harjumuspärases mõttes suurt ega põnevat. Mitte et minu elus poleks ka põnevaid asju juhtunud aga millegipärast jäi just see kindel situatsioon mulle kõige tugevamalt meelde.

See juhtus neli aastat tagasi, kui ma jalutasin Viljandi tänavatel, et järgmisse tundi jõuda. Oli tuuline päev, mis muidu minus erilist rõõmu ei tekita aga sel päeval oli tuju väga hea ja ma kandsin õiget mantlit. Kohe kindlasti ei saa see mantel väga hästi tuule tagasi hoidmisega hakkama, kui seda just kinni ei pane. Mida ma ei tee. Esiteks see näeb kinni nööbituna välja nagu Koduvana öösärk ja teiseks ei lehvi see siis kõndides lahedalt selja taga. Lühidalt: mantel teeb selja taga vušš-vušš, aju on rõõmus.

Niimoodi üle tänavate lehvides pöörasin ma ümber nurga ja äkitselt nägin ma ees iseennast heas tujus, enesekindlalt oma liikumisteest risti mööda tänavat kõndimas. Vaid üks silmapilk. Ja ma sain esimest korda aru, et ma olengi päris kindlalt olemas. Mul läks hetk mõistmaks, et selle kehavälise illusiooni tekitas lihtne klaasist seintega nurk ja kindel suund, millest ma selle poole jalutasin. Minu ees olevalt aknalt peegeldus mu kõrval oleva akna peegelpilt.

Ega see polnud esimene kord, kui ma end sellise nurga alt nägin aga tavaliselt ei tule see üllatusena. Osades riietuskabiinides on kolm peeglit, et sa saaks end iga külje pealt vaadata. Keegi on pannud kabiini sedasorti külma valguse, et sa näed väga lähedalt ja kolmest küljest välja nagu surnud kala. Ei tekita just sama effekti.

Ma nägin ühte naist üle tänava jalutamas aga ma teadsin teda. Ma tundsin ära ta kõnnaku, kõnnaku, mis oli niivõrd tuttav justkui oleksin ma seda varem kogenud aga mitte kunagi näinud. Ma nägin naise näost tema meeleolu. Teda vallanud rahulolu elu üle ja ma aistsin kui hästi ta ennast tunneb. Ma imetlesin seda inimest. Ta oli päris ja ta oli nii lahe. Tahtsin olla tema ja sain aru, et olengi. Momendiks nägin ma end teise inimesena ja ma imetlesin mida nägin.

Juhuslikult sattusid kokku kõik õiged, üksinda pea olematud asjad, et hetkega jätta kustumatu mälestus ühe inimese pähe. Kui keegi oleks sellel hetkel mulle vastu tulnud poleks ta näinud midagi muud kui mingit järjekordset plikat end akna peegeldusest imetlemas.

Jällegi, peegeldustest näen ma end iga päev ja kuigi ma ei mõtle kunagi, et see pole päris, siis peeglist vaadates vaatad sa alati endale vastu. Teised inimesed eksisteerivad igast külest aga sinu peegelpilt jälgib sind alati sama pingsalt kui sina teda. PÄRIS inimesed nii ei tee. Ja videod, noh, videotest ei tundu keegi kunagi sada protsenti tõeline.

Järgmiste aastate jooksul olen ma igal nädalal vähemalt korra sama teed jalutanud aga nüüd ei tule see enam üllatusena ja ma ei näe seda sama pilti enam nii nagu sellel esimesel korral. Praeguseks on see ainult peegeldus. Sel ühel korral oli see midagi enamat.

********************************************

Patricia Suimets (Tartu Ülikooli õigusteaduse magistriõppe 1. kursusel):

Mina olen eestlane. Ei, ikka venelane, sest nõnda kõnetatakse mind ju koolis. Vast reedab mind võimetus sulanduda ning kerge aktsent. Mis siin salata, meie koduseinte vahel kõlab vene keel, venekeelne televisioon ja muusika. Vast seetõttu ei mõista keegi minu nalju ning neid eesti kultuuri alltekste ei jaga ma isegi. Ei, olen ikka eestlane: sündisin ja kasvasin Eestimaal – mu põrmust õied Eesti kord ka õitsetab; nüüd tunnen läbi ja lõhki Eesti ajalugu, kirjandust, poliitikat ja kultuuri; vene keeles ma kirjutada ei oska; kõik mu sõbrad on eestlased ning pealegi on venelane olla piinlik! Tõendeid on palju, järelikult olen eestlane. Äkki olen ikka valgevenelane: leidsin endale esimese valgevenelasest sõbra ning avastasin, et seda verd on minus palju. Arvutan üle – tõepoolest, ⅜ eesti ja ⅜ valgevene, ⅛ armeenia ning ⅛ vene. Olen sama palju eestlane kui valgevenelane. Ei, valgevene keelt ma ei pruugi, kartulipannkooke valmistanud pole ning sealsest elust ei tea ma suurt midagi peale selle, et riigi eesotsas on türann. Seega olen pelgalt eestlane? Äkki hoopis maailmalaps või lapiteki laps? Mu ema kutsub end nii. Ei, Eesti on mulle liiga kallis, et end sellega avalikult sõnadega mitte siduda… Vast on sobilikum eesti-slaavi laps?

Sääraselt see plaat mu peas ka ketrab. Vahel lendavad need mõtted otse vähetähtsate asjade kausta (muud argimured, pähetuubitud eksamimaterjalid, meeldetuletus autokoolis käia). Vahel jääb see mõte aga kummitama ja vallutab iga vaikusehetke. Lõppvastuse ja seeläbi sisemise rahu otsimine pidavat ju loomuomane olema. Samas paistabki, et nüüd on see “vaikimisi vastus” paigas: olen eesti-slaavi laps. Valgevene-vene poole peal ma oma pead enam murda ei jaksa. Oma eestluses olen nüüd 100% kindel ning seda minult enam keegi ära võtta ei saa! Samas see teine, slaavi pool tuletab end ikka aeg-ajalt meelde, soovides ka omale kindlat vastust. Veidral kombel saadab selliseid hetki igatsus. Miks küll? Mida on siin igatseda: lapsepõlve filmid ja muusika on käeulatuse kaugusel ning internetiühendus kaugete sugulastega on tugev. Võib-olla on asi selles, et Venemaa ja Valgevene võikad sõjakuriteod on igaveseks rüvetanud minu kõige süütumad ja helgemad, vähesed kokkupuutehetked slaavikultuuriga minevikus. Kas kogu mu vähene kultuuripärand oli sihilikult kureeritud edendamaks Venemaa imperialismi? Paistab, et minu mälestused on alaliselt pantvangi võtnud moraalselt pankrotistunud vanamehed. Tunnen end kõige eelneva tõttu slaavi kultuuri suhtes pealtvaatajana ning tõelise slaavlase tiitlit ma kohe kindlasti elu jooksul kandma ei pääse.

Küll aga õnnistab elu mind hetkedega, mis vallutavad kasvõi lühiajaliselt alaväärsustunde oma päritolu suhtes. Sellise mõjuga on seni olnud suguvõsa bussireis Valgevenesse 2015. aastal ning valgevene rokkbändi kontsert Eestis. Seda mälestuste varamut troonib aga hoopis Valgevene konverents. Mõneti seletamatul kombel puges see elamus sügavale minu hinge ning kodeeris end iga võimaliku raku sisse – kombel, mis ei võimalda enam sidet Valgevenega eitada.

On 2023. aasta november. Ülikooli viimane aasta pole jõudnud veel täistuure koguda. Tänu liikmesusele Rahvusvaheliste Suhete Ringis avaneb võimalus võtta osa Välisministeeriumi korraldatud Valgevene konverentsist. Veel paar päeva enne selle toimumist pole teada, kas meil õnnestub oma kohalolu kindlustada. Saame rohelise tule. Selleks hetkeks on sündmuse päevakava minu mällu söövitatud. Mul on harukordne õnn jagada oma elevust teiste liikmetega, kes samuti Valgevene ja selle vastupanuliikumise suhtes huvi tunnevad.

On sombune reede hommik. Valin oma kapist välja kõige viksima kleidi. Kaalun, kas punuda patse, nagu vanasti punusid mulle mu vanaemad. Jagan õhinat viimast korda isaga ning asun teele Kultuurikatlasse. Möödun õues välisministrist. Sisenen hoonesse ning riputan kaela oma elu esimese nimekaardi. Otsin pingsalt rahva seast konverentsi esimest kõnelejat Svjatlana Tsihhanovskajat. Veel mõned aastad tagasi panin talle isiklikult teele kirja, sest Valgevene 2020. aasta meeleavaldused tabasid maailma just minu poliitilise teadlikkuse kasvamise ja enesemääratlemise dilemma tipphetkel. Svjatlana lend hilineb ning seega jääb ta välismaa lennujaamas lõksu. Sellegipoolest säilib lootus teda üritusel näha.

Miski muu haarab aga mu tähelepanu. Kultuurikatla seinte vahele on tihedalt pakitud rahvas, kes sumiseb üksteisega juttu rääkida. Kui kuuletuda, on jutt enam kui asjalik: maailma helgeimad pead on tulnud kokku, et pidada plaani Valgevene vabastamiseks ning jalule tõstmiseks. Kuid selle tiheda massi vahelt hakkab aina teravamalt silma just valgevene rahvas, valgevene keel. Tunnen mõlemad ära, sest märkan esimest korda üheskoos inimesi, kes oma välimuselt meenutavad mu vanaema, tema õde ja nõbusid, vanavanaisa. Kõlab tuttav keel, millest 97% jääb mulle arusaamatuks, kuid pakatab sellegipoolest kodutundest. Kusjuures, valgevene keelt kõneldakse põhimõtteliselt, et võtta tagasi okupatsioonile kaotatud keeleline pärand. Ma olen keset võõraid inimesi, kuid tunnen end kodusemalt kui kunagi varem. Ma ei oska seda tunnet endale lahti seletada.

Kultuurikatla seinu ehivad maalid valgevene lastelt, kes pintslitõmmetega tabavad teravalt ära armastuse kodumaa vastu. Paraku on maalid toonekurgedest, valgepunavalge lippude lehvimisest linnaruumis ning päikesepaistest viljapõldudel imbunud läbi kurbusest. Ma tean, et nende kunstiteoste autoreid painab mälestus või vastupidiselt lootus paremast Valgevenest. Ka nendest lastest on justkui saanud pealtvaatajad, kelle jaoks tõeline kodumaa elab vaid nende teadvuses.

Viimaks siseneb saali Svjatlana. Ehkki arutelusid kuulati niigi suure tähelepanuga, mattus saal justkui udu alla. Tajuda oli sügavat austustunnet. Minu jaoks on tegemist märtriga: endine õpetajast ja pereemast Svjatlana hukkus, kui ta abikaasa alusetult vangistati – sündis uus Svjatlana, kes asus juhtima Valgevene Demokraatlikke Jõude. Ta pidi ohverdama kõik, mis oli talle tuttav ja kallis ei millegi muu kui oma riigi parema tuleviku nimel.

Me veedame tunde mõtiskledes teemade üle nagu vaba meedia, inimõiguste rikkumised ning tulevikulootused. Ma teen hoolega märkmeid, et neid hiljem üksikasjalikult perele ette kanda. Neist üks jääb mind veel pikaks ajaks saatma: Valgevene inimestel on raske näha, et piiri taga on vaba Euroopa, sest ka nemad tahaks samasugust saatust. Nad jagavad seda valu, mis painas Eestit Nõukogude okupatsiooni ajal. Ehkki iga arutelu saadab tõdemus süngest perioodist, ühendab kõiki usk paremasse ja helgemasse tulevikku. Asjaolu, et oleme kõik kokku tulnud, annab tõestust ja lootust sellest, et me suudame üheskoos selle saavutada.

Konverentsi järel otsisin välja rakenduse, kust valgevene keelt õppida ning helistan vanematele, et oma taasavastatud kuuluvustundega uhkeldada. Vastuseks kõlas:”Helista vanaemadele, sa ei kujuta ette ka, kui õnnelikuks see uudis neid teeb”. Ning tegigi: mõlemad pühkisid pisaraid, kui ütlesin, et nägin ruumitäis inimesi nagu meie. Inimesi, kellele me ei pea oma hinge tõlkima – nad mõistavad ilma selleta.

Ehkki selline konverents pole päris sama mis Noc Kupały tähistus Valgevene põldude vahel või eelkäijate talu ning haudade väisamine, pole midagi pühamat kui õhin sellest, et oled panustanud oma rahva vabadusvõitlusesse. Olnud kasulik rahvale ja kultuurile, mis kinkis sulle mõistatusliku laeka täis tundeid, sinu hinge tuuma. Nii põleb leegi kombel mõnda aega minu slaavi pool, kõik tänu sellele elamusele.

*******************************************************

Kaspar  Põldvee (õpib Lennuakadeemias 2. kursusel piloodiks) kajastas võistlustöös oma lennuhuvi:

Mina olen inimene, kellele meeldivad asjad, mida paljud peavad argisteks, olgu nendeks siis taimed, raudteerööpad või lennukid. Nii on mul välja kujunenud hobid, mille kohta enamik ei tea palju. Mitte et poleks teisi, kes peavad rohelust kauniks või lennukeid huvitavaks, kuid inimesi, kes on valmis pühendama nii palju aega mõnda võrdlemisi spetsiifilisse teemasse ja nautima igat sekundit sellest, ei ole ilmselt palju. Tahaksin nüüd rääkida ühe loo, mis juhtus 2017. aasta detsembris.

Olin siis 14-aastane ja otsustasin, et tahan reisile minna. Natuke olin raha ka kõrvale pannud ning kui isalt küsisin, oli ta nõus minuga kaasa tulema. Hakkasin lennukipileteid otsima, sihtkohaks Frankfurt. Kuna detsembri alguses kool veel käis, pidin leidma piletid nädalavahetuseks; õnneks lubas isa reede ka kaasa arvata, seega sain isegi ühe päeva koolist vabaks. Kui olin enam-vähem taskukohase hinnaga piletid leidnud, otsis isa ööbimise ja oligi reisiplaan valmis. Võib-olla tekib lugedes küsimus, et miks ma üldse reisile tahtsin minna ning miks just Frankfurti. Seda sellepärast, et olin mõni aeg varem avastanud lennunduse maailma ja Frankfurt on Euroopa üks suurimaid lennujaamu, seega sealt käib läbi igasuguseid suuri ja huvitavaid lennukeid. Minu plaan oli lennata Tallinnast otselennuga Frankfurti ning veeta kõik kolm päeva lennujaamas. Just nimelt, idee sellest, et saan vaadelda maailma suurimaid reisilennukeid mitte ainult Flightradar24 äpist, vaid mõnekümne meetri kauguselt oma silmaga, kõlas nii imeliselt, et olin valmis kogu reisi lennujaamas ja selle ümbruses veetma. Olen siiani üllatunud, et isa oli üldse nõus minuga kaasa tulema, sest tavaliselt on ju lennujaam just see koht, kust üritatakse võimalikult kiiresti minema saada.

Lend Frankfurti kulges põnevalt, sest saime lennata uue mudeli Airbus A320neo-ga, millel on kütusesäästlikud ja varasemast vaiksemad mootorid. Pärast maandumist parkis lennuk terminalist eemale, mis tähendas, et meid ootas ees mõnus bussisõit. Mulle avanes vaatepilt, mida ma ei oleks osanud ette kujutadagi. Igas suunas oli võimalik näha hiigelsuuri pikamaalendudeks mõeldud lennumasinaid: ühes suunas Boeing 747, teises hoopis Airbus A340 ja nende hulgas ka kõige oodatum – Airbus A380, maailma suurim reisilennuk. Et lugejale veidi paremat ettekujutust anda, siis A380 on täispikkuses kahekorruseline lennuk, mis mahutab üle 500 inimese ning suudab peatumata läbida 15 000 kilomeetrit (näiteks Tallinnast Sydneysse). Selles on kaks vahekäiku ja turistiklassis istub ühes reas lausa kümme inimest kõrvuti. Bussiga lennujaamas sõites oli kaugelt võimalik näha kolme Lufthansa A380-t kõrvuti väravatesse pargituna ja see tekitas minus nii võimsa tunde, et seda on raske sõnadega edasi anda.

Kui olime söögipausi ära teinud, hakkasime mööda terminali ringi jalutama, sest majast seest oli võimalik kõike veel lähemalt näha. Õnneks on Frankfurdi lennujaama põhiterminal disainitud niimoodi, et selles alas olles saab ühest otsast teise liikuda ilma pardakaarti näitamata, seega ligipääs on kõikide väravate juurde. Nii saimegi isaga mööda lennujaama ringi jalutada ning näha isegi USA-sse ja Aasiasse lendavaid lennukeid. Ühest infolauast mööda kõndides nägime aga täitsa muuseas lennujaamatuuri brošüüri ja ma ütlesin isale, et sellele peame küll minema. Küsisime klienditeenindajalt üle ja saimegi poole tunni pärast tuurile minna. Pidime oma asjad uuesti turvakontrollist läbi laskma ning ees ootas kaks tundi puhast rõõmu. Giid rääkis bussis küll vaid saksa keeles, aga ma olingi pildistamise ja silmade kõõritamisega nii hõivatud, et kuulamise jaoks aega ei jäänud. Buss tegi ringi peale tervele lennuväljale, seega nägime kõiki nelja lennurada, tuletõrjebaasi ja peaaegu igat lennukit sellel alal, üks suurem kui teine. Kui tagasi jõudsime, oli aeg hotelli minna ning selleks päevaks olid suuremad emotsioonid kogetud, kuigi ka veel hotelli kõndides oli näha õhku tõusvaid raudlinde.

Järgmisel kahel päeval veetsime suurema osa ajast lennujaama aia taga, pildistades ja niisama vaateid nautides. Leidsime koha, kus maandumiskoridor oli otse meie pea kohal, mis tegi elamuse veel niivõrd palju ägedamaks, sest tekkis tunne, et lennukeid saaks peaaegu oma käega puudutada. Isegi väikesed lennumasinad tegid lähedalt möödudes tohutu valju häält. Hoidsin pidevalt radaril silma peal ning kui mõni suurem lennuk jälle maandumas oli, võtsin käed taskust välja ja tegin nii palju pilte kui vähegi võimalik, sõrmed samal ajal külmast kanged. Korra sai ka Frankfurdi kesklinnas käidud, kus nautisime jõuluaja puhul glögi ja vaatasime linna. Pühapäeval ootas aga ees tagasisõit koju, mis oli ühest küljest põnev, teisalt kurb, sest imetore reis oli lõppemas. Seekord lendasime natuke väiksema mudeliga, Airbus A319-ga. Aknast oli isegi päikeseloojangut näha ja nii saigi pikk nädalavahetus ilusa lõpu.

Nüüd, aastaid hiljem, on minu armastus lennunduse vastu ikka sama suur kui mitte veelgi suurem. Olen oma õpingutega jõudnud Eesti Lennuakadeemiasse ning unistus piloodiks saada on täitumas. Nüüdseks olen ümbritsetud inimestest, kes samamoodi lennuki häält kuuldes silmad taeva poole suunavad ja muud jutud hetkeks kõrvale jätavad. Tollest kolmepäevasest elamusest on saanud tänaseks minu terve elu...