2021

Tänavune konkurss jättis hea mulje, sest tööd olid huvitavad. See tegi mulle rõõmu, neid oli tore lugeda. Keegi ei kippunud hiilgama inglise keele oskusega ja üldse kasutati vähe tsitaate, nii et midagi konkursi olemusest ja eesmärkidest oleks nagu kirjutajateni jõudnud. Ometigi oli enamus töödest koolikirjandite moodi, nende seas mõni lausa suurepärane, aga ikkagi vaid kirjand. Tänavuseks teemaks oli "Istun aknal", mis minu meelest võimaldab kirjutada peaaegu ükskõik millest, ent enamus kirjutas ikkagi sellest, mis aknast konkreetselt paistab. Mitmed nimetasid akna või ukse avamist, kardinat või klaasi peegeldust, paljud kirjeldasid kartusi tuleviku ees, mõnest tööst ei saanud ma lihtsalt aru.

Töid laekus kokku 97 ja nende najal koorub minu jaoks väike pilt sellest, kuidas noored mõtlevad, kui hea on nende eesti keel.  Rõõmu tegid kirjutised, mis nimetasid loetud raamatuid, andes märku, et noored loevad märksa rohkem, kui üldiselt arvatakse. Samas kurvastab see, et vähesed kasutasid aknal istumise võimalust, et mõtet arendada, hüpata hoopis kuhugile mujale kui kitsalt aknast avanev pilt. 

Tänavune auhinnafond on 1000 eurot, mis jaotub nelja konkursivõitja vahel järgmiselt: 

Piibe Margget Aikio, Kohvisemu OÜ ja tõlkija - 550 eurot

Grete Sakteos, Gustav Adolfi Gümnaasium - 150 eurot

Hege-Lee Pielberg, Tallinna 21. Kool - 150 eurot

Raul Rõkk, Tallinna 32. Keskkool - 150 eurot

Allpool saab lugeda kõigi nelja töid. Kõik nimetasid akent, aga põimisid selle oma mõtte külge ja lasksid sel areneda.

Istun aknal ja etnostressan

Piibe Aikio

Istun aknal ja vaatan õuel kasvava tamme vaikselt kirjuks muutuvaid lehti, mida kuldne sügispäike nii ilusti paitab. Kuulen, kuidas tuuleiiliga kukuvad tammetõrud plekkkatusele. Või on see hoopis orav, kes neid sealt alla pudistab? Keegi liigutab sirelipõõsa taga. On see mõni õhtust jahti pidav kass või äkki on meie metskitsed jälle maja juurde tulnud. Kuidas mul küll veab, et elan Tallinna külje all, aga nii elurikkas kohas. Vaadates seda loodust rändavad aga mu mõtted hoopis mujale- kaugele Saamimaale, kus on mu lapsepõlvekodu, ema, isa, õde ja vennad. Tunnen kerget igatsuse torget. Huvitav, kas seal on lehed praegu kirjud ja kas meie õueoravad juba krabistavad mööda seinu ja ootavad, et isa paneks üles lindude söögimaja, kust saaks seemneid napsamas käia? Tahaksin olla seal ja näha kirjuks muutuvat maailma ja ringi jooksvaid loomakesi. Tahaksin olla perele abiks- püüda talveks kala ja lõhkuda puid. Sõuda paadiga üle järve ja ehk peatuda ning lihtsalt nautida seda rahu ja kuulata loodust. Mitte, et mu pere ilma minuta hakkama ei saaks, vaid kuna ma tunnen, et see on suur osa minu kultuurist, traditsioonidest ja ennekõike identiteedist. Ent miks ma siis ei ole seal?

Algselt oli selle põhjus Eestis õppimine, kuid nüüd, peale totaalset läbipõlemist, ma ju ei õpi. Ma töötan ja saaksin teha seda sama hästi ka seal. Olen toonud mitmeid ettekäändeid põhiliselt iseendale, miks ma sinna tagasi minna ei saa. Need on aga kõik pinnapealsed ja tegelikkuses tähtsusetud- küll on kallim Eestis, pole juhilube, et sealseid pikki vahemaid läbida või töökoht Eestis ja vajadus raha koguda. Need kõik saab hetkega ümber lükata. Ma arvan, et tean tegelikku põhjust miks ma pole hetkel seal ja, nagu suurema osa asjade mittetegemise põhjus, on see hirm. Ma kardan minna tagasi, sest ma tunnen, et ma pole piisavalt saam. Ma ei taha öelda, et mul on identiteedikriis, sest ma ise ju tean, et ma olen saam ja eestlane ja üldse päris tore inimene. Räägitakse palju väljastpoolt tulevatest narrivatest kommentaaridest saamide kohta, ilmselgelt on ka see valus ning üldse mitte aktsepteeritav, aga mina ise tunnen, et palju hullem on diskrimineerimine ühiskonna sees. Sellega pean silmas seda, et iga saam peaks justkui vastama teatud standarditele- et olla „õige“ saam, pead sa oskama rahavariideid õmmelda, kala püüda, põhjapõtrade märgistused viie kilomeetri kauguselt ära nägema ja ära tundma, olema aktiivne poliitikas, arendama saami keeli ja oskama enda saami keelt ideaalselt jne.. Kui sa aga kõike seda ei tee, siis ei peeta sinust justkui ühiskonnas ka eriti lugu. Sellisel juhul ei ole eriti sõnaõigust saame puudutavates asjades ega ka õigust teistele kultuurist rääkida. Tunnen, et ka mina olen jäänud sellesse põhjakihti, kes justkui on saam, aga samas ei ole ka. Rääkimata sellest, et ka minu isa, kes on pidevalt saamide õiguseid aktiivselt kaitsmas ja kelle poole kõik nõu saamiseks pöörduvad, tunneb seda sama pinget. Ta tunneb ka, et pole piisavalt saam, sest elas paar aastat linnas. Ning selliste tunnetega saame on veel palju, sellele on isegi enda sõna- etnostress. See tähendab, et olukord on nukker ja problemaatiline.

Mõtlen, et kuidas saakski üks niigi väike rahvastik ja ühiskond areneda ja ellu jääda, kui inimesed üksteise vastu pöörduvad? Aktiivsete saamide eesmärk on juba aastaid olnud saamide õiguste kaitsmine poliitikute poole pöördumisega, meeleavaldustega, inimõigustele vastu olevate riigi poolt kehtestatud seaduste rikkumine selleks, et kohtus tõestada seaduse ebaseaduslikkust. Kahjuks aga pole sellest kasu, kui samal ajal trambitakse maha teisi saame, kes „ei tee piisavalt“, kuna sellisel juhul ei jää lõpuks sellest rahvast midagi järgi. Meil võib õigusi olla, aga mis kasu sellest on kui pole enam inimesi, sest kõik on enda kultuuri ja keele hüljanud, sest see pole nagunii piisavalt hea.

Vaatan jälle mõttega aknast välja- päike on vajunud nii madalale kuuseheki taha, et paita enam vahtra kuldseid lehti. Tuul on vaikseks jäänud ja orav kuhugi mujale tammetõrusid sööma läinud. On näha, et talv läheneb ja pimedad sügisõhtud muudavad meele süngeks. Mõtted rändavad siiski tagasi minu juurte ja kultuuri juurde. Täpselt ei saa aru sellest nendest mõtetest, mis peas tiirlevad, neid on nii palju ja raske on olla. Haaran laualt enda märkmiku ja pliiatsi ning hakkan kirjutama teadmata, mida ma kirjutan. Sel hetkel kui pliiatsi ots paberit puudutab hakkavad moodustuma sõnad ja laused, mis võtavad ideaalselt kokku kõige selle, mida tunnen:

„Miks on nii raske olla see, kes ma olen? Miks ma ei julge öelda, et olen saam, pärit Saamimaalt? Kardan, et pole seda piisavalt, aga seda ma kardan kõigest teiste saamide juuresolekul. Teiste inimestega ma kardan nende suhtumist. Ma ei julge neile rääkida enda kultuurist. Ma ei taha neile lasta saami muusikat. Mul on piinlik, sest ma näen nende näol tüdimust- „miks ma seda jorinat kuulama pean?“. Osake minust vajub jälle kokku. Aga tegelikult ma ei teagi kas on hullem see tüdinud pilk või see kui mõnikord kellelegi päriselt meeldibki see muusika. Kuidas talle saab see meeldida? See on minu. Sellel on just õiged sõnad kirjeldamaks seda valu, mida põlisrahvad tunnevad. Aga tema ei saa ju sellest aru. Ta tuleb ja tantsib minu pisarate sees. Laseb ilutulestikuga õhku minu identiteedi. Ta ei saa sellest aru saada, mitte keegi, kes ei ole olnud ise põlisrahvaste alla surumise ohver ei saa mitte kunagi seda mõista. Jätke rahule meie kultuur, kui te seda ei mõista! Ärge kohelge meid turismiatraktsioonina! Olen inimene, mitte eksootiline objekt!“

Panen kergelt värisevate kätega pliiatsi käest. Võiksin kirjutada veel ja veel ja veel, sadu lehekülgi, aga süda läks kergemaks, et needki read paberile sain. Tunnen ennast natuke halvasti, et niiviisi mõtlen. Tegelikult ikka on tore, kui inimesed meie kultuuri vastu huvi tunnevad ja ennast harivad. Ja muidugi on see ka oluline ja kasulik ka mulle ja tervele ühiskonnale. Aga siiski, valus on... Tahaksin kümne küünega kinni hoida kõigest, mis mind veel teiste saamidega seob. Vaatan kaugusesse ilma, et tegelikult midagi näeksin.

Mõtlen, mida ma teha saaksin, et ennast kasulikumana tunda. Minu suur unistus on juba pikalt olnud tõlkida Harry Potteri sarja raamatud põhja-saami keelde. Olen ise need nii mitu korda läbi lugenud erinevates keeltes ja tahaksin neid lugeda ka enda teises emakeeles. Tahaksin anda saami lastele ja noortele võimaluse lugeda neid saami keeles ja enda keeleoskust arendada. Selle projektiga olen ka algust teinud, aga see on hetkel on seisma jäänud. Peaks targemad appi võtma, kes annaksid nõu sõnastuse ja õigekirja osas, aga jällegi ei julge kelleltki küsida, sest mida nad küll siis minust mõtlevad. Kas ma ikka olen keeleliselt piisavalt osav, et sellist projekti ette võtta? Tegelikult muidugi peaksin teiste abi küsima ja endasse uskuma, sest pole mõtet tõlkida poolikult ja ainult sahtlisse. Kui midagi nii suurt tegema hakata, siis oleks parem teha seda korralikult ja nii, et kasu ka oleks. Ohkan ja viskan voodisse pikali. Sulgen korraks silmad. Hingan. Kuulan. Olen. Endalegi märkamatult vajun sügavasse unne. Ju siis sain mõtted piisavalt ära lahatud. Homme aga võtan enda tõlkeprojekti taas käsile. Teen siis kasvõi ainult oma lõbuks.

Istun aknal

Grete Sakteos 

„Vaata, et sa diivanil liiga kaua ei lösuta. Tee midagi, muidu jääd laisaks!“ ütleb tihti mu vanaema Elvi, kes on musternäidis tõsisest maainimesest. Neid õpetussõnu olen vist küll kuulnud rohkem, kui mõttest arusaamiseks vaja. Iseenesest on armas, et vanaema oma elutarkust jagab, kuid mul tekib alati kange tahtmine vastu vaielda ja küsida, miks ta lösutamist tegevuseks ei pea. Pole selleni küll kunagi jõudnud, sest ausalt öeldes on vanaemaga vaidlemine päris hirmus.

Samas ei ole see küsimus mind rahule jätnud. Probleem pole tegelikult üldsegi lösutamise ega just vanaemaga seotud. Kardan rohkem vihjet, et raske töö on juba kokkuleppeliselt muljetavaldavam ja sisuliselt väärtuslikum kui kirg või oskus olla positiivse ellusuhtumisega inimene. Justkui oleks pidev tegutsemine ja eesmärkide saavutamine ainuõige viis, kuidas täisväärtuslikku elu elada. Enda kohta ma ei ütleks, et teistele oma töökusega silma paistan, ent mul on huvid ja väärtused siiski olemas. Neid ei saa lihtsalt tegevusteks nimetada. Elan nii-öelda vaatlejana või kõrvaltegelasena iseenda eluloofilmis. Kas see muudab mind vanaema kaasmõtlejate silmis vähem väärtuslikuks? Selline mõttekäik võib tunduda enesekriitilisena, kuid mind häirib, et taoline arvamus on üldse levima hakanud.

Sõprusringis olen tegelikult juba aastaid öelnud: „Ma tahan teha mitte midagi.“ Varem tegin seda moe pärast. Nüüd väljendan nii oma kiindumust näiliselt tähtsusetute asjade vastu. Sarnaselt vanaema mõtteviisile on sõbrad mulle ikka ja jälle väga mõistvalt vastanud, et ka nemad sooviks kohe keset vestlust paar aastat jutti magada ja kõik, kes ei nõustu, pingutavad üle. Muidugi ei ole see vastus, mida mina otsin. Kellegi esimene mõte pole täpsustada, mis on minu jaoks mitte millegi tegemine. Seda ei peeta vist vajalikuks, kuna vastus peaks olema iseenesestmõistetav. Õige töö on väidetavalt raske või tulemuslik, töö vastandiks aga mitte millegi tegemine ehk niisama vedelemine. Tegevusetus on sel juhul automaatselt võrdne täieliku laiskusega, mitte näiteks sügistaevast loomakujuliste pilvede otsimisega. Minu jaoks on kummaline, et nii elatakse. See on väga mustvalge mõtlemine, mis muudab elu sisutuks.

Kas inimesed on tõesti oma rutiinis sedavõrd kinni? Või olen hoopis mina millestki tähtsast ilma jäänud? Ei saa ju olla, et nii paljud inimesed vastupanuta töövälise unistamise lõpetasid. Kas ümbritseva väärtustamine ei olegi õige elamine ning ainuke variant on teha rasket tööd? Tegelikult on veel absurdsem, et kui keegi sellist tööd ei tee või väärtustab hoopis teistsuguseid asju, siis tuntakse talle kaasa ning üritatakse nii-öelda rajale tagasi suunata. Elu kõrvalt jälgimine kõlab neile appikarjena. Muidugi ei saa kõik end teostada nagu Kelly Sildaru või Mark Zuckerberg, ent mitte proovimine on laiskus. Hea, et neid laisku veel muidusööjateks ei nimetata. Kujutan ette, et särasilmsele loodushuvilisele kinnitatakse päevas mitu korda, et küll ka tema töömaailmas läbi lööb ja lootust ei maksa kaotada. Keegi ei peaks seda loodushuvilist õnnetuks ekslejaks, kui ta oma rännakutele fotoaparaadi kaasa võtaks. Nii oleks ju tegemist loodusfotograafiga, mis sellest, et ta päevad läbi uitab ja unistab – tulemuseks on pilt! Sellele, et loodushuviline tegelikult ise hea meelega samblas tuhnib, ei mõtle keegi.

Palju rohkem on saritegutsejatel kahju neist, kelle huvidest ei ole võimalik kuidagi kasu saada. Olen ise korduvalt sellise lohutusfestivali aukülaliseks olnud. Seda, et ma ostan ananasse lihtsalt positiivse emotsiooni pärast, naeran katkiste pesumasinate üle, armastan kollast värvi ja kogun aknalauale väikseid taimi, ei pea keegi piisavaks. Tegemist ei ole eneseteostusega ja välisel vaatlusel puudub mu elul eesmärk. Ma ei ela aktiivselt ja järelikult peaksin olema õnnetu. Enda arvates mõtlen väga põnevatest asjadest, kuid minult küsitakse ainult seda, mida ma vabal ajal teen, mitte millest mõtlen. Mõtetel ei ole ju tähtsust, kui need tegudeni ei vii. Nii jääbki kogu isiksus näilise laiskuse taha peitu.

See valmistab mulle muret, et tänapäeva konkurentsiühiskonnas peetakse minu elu sisutuks ning väärtuseid kasututeks. Lisaks ei ole vaja minusugust vaatlejat järje peale aidata. Kas on lubamatu rahul olla sellise eluga, milles enamus mõtet ei näe? Alati ei pea midagi saavutama, et end inimeseks pidada. Tuleb läbi mõelda, kas mitte midagi tegemine peab võrduma ülima logelemisega. Mina teen paljude arvates mitte midagi, kuid see ei tähenda, et olen saamatu või iseloomuta. Tegelikult loodan ka edaspidi oma vaatlevat eluviisi jätkata, sest tuim varanduse või võimu poole püüdlemine kaotab igasuguse inimlikkuse ära. Mulle meeldib luua poes veidi plekilistele puuviljadele taustalugusid, mille peale mõtlemist teised lapsikuks peaksid. Mul on hea meel, et suudan siiani nii masendavas maailmas neid ebavajalikke asju märgata. See on nagu minu isiklik katuseaken Tallinna vanalinna kõige kõrgemas majas, kuhu tõsisel tööinimesel pole kunagi aega uudistama tulla.

Ma istun aknal ja vaatan alla linnatänavate poole, kus siblivad sajad toimekad inimesed. Taevas on erkoranž. Silmapiir laiub nii kaugele, et lõppu ei ole nähagi. Hetkeks olen kurb, et mina kunagi silmapiirist kaugete tähtede vahel lennata ei saa. Järsku kuulen, et vastasmajas haugub koer – peremees on vist koju jõudnud. All tänaval ostab kollases vihmamantlis laps mulle tuttavast nurgapoest endale ananassi. Mulle meeldivad ananassid! Nad on nagu turris soenguga sõbrad. Ema ütleb, et kui kodutööd ära teen ja tulevikus hea töökoha saan, siis võiks mul kodus iga päev kasvõi kümneid ananasse olla, aga ma ei kuula teda. Mul on aken, kust näen lisaks ananassidele veel palju põnevat. Miks sooviksin oma aknakese imelisest vaatest loobuda?

Istun aknal

Hege-Lee Pielberg

Istun aknal, silmad kinni. Pimedus. Silme ees ei värele veel ühtegi pilti ega ettekujutust, kuid tunnen siiski oma mõtet uitamas. Jõuan otsapidi küsimuseni, mis on pimeduses head või halba. Esimese hooga ütleksin, et ei kumbagi - selles polegi ju justkui midagi... Kas selles aga pimeduse võlu ei peitugi, et ma ei näe kõige vähimatki, kuigi võiksin näha kõike.

Kui mõnd toidu- või muusikapala väga nauditakse, siis suletakse oma silmad. Seda täiesti bioloogilistel põhjustel: kui üks meel on blokeeritud, toimivad teised paremini. Seega on mõne maitsva roa esimese ampsu puhul pimedus vahend veel parema maitseelamuse saamiseks. Kergejõustiklasena sulgen tavaliselt ka stardikäsklust oodates silmad. Visualiseerin selles pimeduses, milline mu tehniline sooritus peab olema. See maandab hetkeks ärevuse, rahustab.

Samas peetakse pimedust alatihti ka õudseks. Minagi olen lasknud, ja siiani lasen, sellel aeg-ajalt endast võitu saada. Väikese tüdrukuna palusin emal toanurka lambi senikauaks põlema jätta, kuni uinunud olin ning praegugi eelistan metsa jalutama minna ikka päevasel ajal. Tegelikult ei ole aga küsimus ju üldsegi pimeduses - pimedus ise ei ole hirmus, vaid teadmatus, mis selles peitub. 

"Hirm on teadmatus," nii õpetas mulle ühe spordilaagri korraldaja, kui ta innustas mind hüppetornist, 11 meetri kõrguselt vette hüppama. "Hirm hakkab segama, kui sellele liialt mõelda," ütles ta. Kõlab täpselt sedasorti õpetusena, mida on lihtne öelda, raske teha, kuid tegelikult oli tal õigus. Jätsin oma hirmu kõrvale, ühes sellega ka teadmise või teadmatuse, mis juhtuda võib, kõndisin sirge seljaga hüppetorni viiendale korrusele ja hüppasin. Niimoodi arutledes jõuan aga selleni, et õigupoolest ei pimedus ega ka teadmatus pole õudsed, vaid hoopis see, mida inimese enda mõte nendega teha suudab. 

Inimese kujutlusvõime on ääretu ja arvan, et pimedus on selle jaoks üks kõige paremaid lõuendeid. Mina ei oska valgele paberile suurt midagi teha, mis kunstiteose mõõdu välja annaks, kuid kinniste silmalaugude all tuleb minulgi üht-teist välja. Alati ei oska ma seda aga õigesti ära kasutada, tekitades endale kasu asemel hoopis kahju, sest lasen oma mõttel pimedust kuritarvitada. Sel põhjusel pimedus hirmsaks muutubki. Ei ole harv, kui manan kujutluspilte sellest, kuidas ma ebaõnnestun, annan alla, kuigi minu käes on pintsel, millega võiksin luua midagi motiveerivat ja edasiviivat. Siit ehk tulebki välja paradoks, mille all mitte ainult mina, vaid ka paljud teised enese süül kannatavad - kujutatakse ennast ise ebamugavustesse ja raskustesse, mis omakorda viib tundmuseni, et elu ongi ainult üks suur ja ebameeldiv koorem. Sellega seoses meenub mulle lause Paulo Coelho “Alkeemikust”: “Inimeste jaoks on maailm õudne - ja sellepärast maailm muutubki õudseks.” 

Tervet maailma mina üksi muuta ei taha, kuid enda oma küll. Niisiis tuleb mul õppida enda 

mõtet pimeduses juhtima, et ta ei tekitaks mulle hirmu ebaõnnetumise ja saamatuse ees. Enda kogemuse põhjal võin öelda, et see ei ole üldse nii lihtne, kui paistab. Probleem on osalt vist inimloomuses, selles instinktis, mis inimesel enda kaitsmiseks on: kujutada ette, mõelda, eeldada tihtipeale just halba, sest sellisel juhul ei tule kõik nii suure ehmatusena ja selles suudetakse paremini orienteeruda. Aga kui nüüd mõelda, kui palju hüpoteetilise ebaõnne ootamine aega võtab ja milline oleks maailm, kui inimesed lõpetaksid pimeduses ja teadmatuses kõige hullemate võimaluste ette kujutamise? Ma arvan, et vähem närviline ja vastupidiselt Coelho kirjapandud mõttele, mitte nii õudne. See aga eeldab teatud julgust ja oskust oma mõtlemist suunata.

Ma toon võrdluseks matemaatikaülesande. Kui vaadata paberil olevat tehet, siis on vähemalt minul üldjuhul selge, mida tegema pean. Kõik mu ees on konkreetne, surutud matemaatika reeglite võrdlemisi kitsasse raamistikku ühe eesmärgiga - leida lahenduse abil vastus. Meie mõtetel on aga väga palju vabadusi, eriti pimeduses, ja mitte ühtegi ettekirjutust, kuhu täpselt välja tuleb jõuda. Selle koha peal tuleb need ettekirjutused igaühel endal teha, mõelda, kuhu ma ikkagi tahan välja jõuda. Arvan, et on vale võtta eesmärgiks kujutada maailma kui ainult üht ilusat ja helget paika. See oleks naiivne. Kuid osata enda mõtet juhtida nii, et see ei tekita lisapinget, hirmu, paanikat, kõlab minu jaoks täiesti mõistliku sihina. Selliste mõtetega tuleb muidugi meeles pidada, et elupimeduses peituvad ohud ei ole kadunud, kuid neile pidevalt mõtlemine ei ole vajalik, sest muidu hakkavad need juhtima inimest, mitte tema neid.

Järgmine kord, kui sulen silmad ja mind ümbritseb pimedus, siis kujutan ma kaotamise asemel ette võitmist, ebaõnnestumise asemel oma eesmärgi saavutamist, nutu asemel rõõmupisaraid. See on väike, kuid siiski oluline samm, jõudmaks endale seatud sihini - muuta minu maailm vähem õudseks.

Ma istun aknal, avan silmad ja näen sügiseselt lehes puid.

Istun aknal

Raul Rõkk

Istudes aknal mõtlen, kui head elu ma elan. Loomulikult on igaühel argipäeval millegi üle kurta. Kool tekitab stressi või ei jaksa kiire elutempoga kaasa minna, kuid mul on võimalus vabalt valida ja õppida. Terve elu on mul pea kohal olnud katus ja soe söök laual. Südametunnistus ei luba kurta mõne pseudoprobleemi üle.

Vaatan ja mõtlen, kuidas ma pirtsutan ja valin. Ema helistab ja küsib: “Kas õhtusöögiks tahad lamba- või veiseliha?” Ma olen harjunud nende heaoluühiskonna küsimuste ja mõtetega. Samal ajal on minu vanused noored Aasias ja Aafrikas sunnitööl. Elevandiluu rannikul šokolaadi tööstustes või Bangladeshis valmistamas mulle järgmisi tarbeesemeid. Rabavad Elukoha ja leivaraasu eest pikki ja surmväsitavaid päevi. Nad on minuga sama vanad noored, aga neil pole võimalust Läänemaailma mõttes täisväärtuslikuks eluks. Samas, kas mina saan sinna midagi teha, kas peaksin sellepärast enda harjumusi muutma või süüd tundma

Ma elan suveräänses Eesti Vabariigis. See on privileeg, et tunnen end oma koduriigis kaitstult ja turvaliselt. Ma tean, et hädakorras riik aitab mind. Olgu vajadus saada abi arstilt, kaitsestruktuuridelt  või päästeametilt. Lõuna-Ameerika riikides on korrumpeerunud riigiametnikud ja politseinikud. Pole raske sattuda olukorda, kus üks hetk riik sind enam ei aita. Koroonakriisi alguses näitas Aktuaalses Kaameras, kuidas Brasiilias esmaabi vajavad inimesed istusid kliinikute uste taga järjekorras. Riiklik meditsiinisüsteem kukkus sisuliselt kokku. Meie naaberriigil Venemaal ei ole siiani vabasid valimisi. Hääli võltsitakse ja oponeerivad poliitikud kõrvaldatakse pildilt. Navalnõi, esimene Putini valitsusajal jõudsalt oponeeriv poliitik, oli pildil vaid mõned kuud, sest Vene Föderatsioon leidis klausli, mille alusel ta vangi panna. Vaevalt see inimestesse kuigi palju kodanikuvabadust süstis.

Mul on võimalus omandada teadmisi. Seda peaks kindlasti lugema võimaluseks, mitte kohustuseks. Viivi Luik rääkis Plekktrummis loo, kuidas talvesõja ajal noor neiu küsis emalt: ”kas me peame neid küünlaid rindele valmistama?” Ema vastas: “ Me ei pea, aga me tahame.” See mõte on jäänud mulle meelde. Enda jaoks tuleb mõtestada, mis on päriselt kohustus ja mis on võimalus. Tasuta kooliharidus on võimalus. Võimalus harida ja arendada end. Seda ei tohiks võtta ühiskonna survena. Praegu on Afganistanis olukord, kui tüdrukud võivad omandada vaid alghariduse. See peatab riigi ja ühiskonna kiireloomulise arengu. Kesk- ja kõrgharidus vaid meestele tähendab, et naistel pole võimalustki riigiametisse või juhtivale positsioonile tööle saada. Kindlasti on hulganisti talendikaid noori naisi, kellel riigikorra pärast pole võimalustki oma talenti rakendada või isegi avastada. Sellised mõtted lihtsalt panevad mind vabadust ja haridus väärtustama.

Ma arvan, et inimesed peaksid väärtustama rohkem väikseid momente. Ei tasu rõõmu tunda, vaid materiaalsetest väärtustest. Vaatasin kunagi ühte videot kontserdist. Esines bänd  Rage against the machine, aastal 2001. Inimestel polnud nutitelefone, kontserdil ei filmitud massiliselt esinejat nagu viimasel ajal kombeks, vaid kuulati ja nauditi kontserdi. See oli võimas vaatepilt, mul tekkis tahtmine ise sellisel kontserdi publikus olla. Väike moment, kuid kannab emotsionaalselt suurt väärtust. Telefonikõne sõbralt küsimusega, kuidas läheb võib olla tuju tõstev osa minu päevast. Vahest ongi väikesed momendid ja elamused need, mis igavesti meiega jäävad.

Väärtustamine on oskus ning õnneks õpitav. Leian, et iga inimene peaks oskama väärtustada. Selle oskuse omandamiseks on vaja näha enda ninast kaugemale teisisõnu empaatiavõimet. Tihtipeale on kõige õnnelikumad just need, kellel kõige vähem on. Nemad oskavad päriselt väärtustada.