2015
Kas Venemaad maksab karta?
Pauliine Konsa, Hugo Treffneri Gümnaasiumi 10.klass
Kes me oleme? Väike, kuid siiski oluline killuke suurest Euroopa Liidust ja kindlalt NATO kaitsekilbi alla peituv suurde unistustega tehnoloogiamaa? Või oleme me hoopis hirmust värisev väike riigike, kes üritab end iga hinna eest Venemaa eest kaitsta, pugedes USAle külje alla, et oma julgeolekut kindlustada? Ei kumbagi. Me oleme Eesti. Meid ei defineeri ei Euroopa Liit ega NATO ning kõige vähem meie hiiglaslik idanaaber Venemaa. Aga kui kauaks veel suudame jääda Eestiks, enne kui me kas hirmu või mõne suurriigi tõttu kaotame enda iseseisvuse ja omapära?
Väikeriigid nagu Eesti on alati olnud suurtele impeeriumitele mängumaaks. Kääbusmaadel puudub vastupanuvõime, neid on lihtne vallutada ja oma kontrollile allutada, seetõttu on ka Eesti ajaloos olnud palju aastasadu, kus me pole olnud vabad, vaid allunud võõrvõimule. Võiks mõelda, et 21.sajandi saabudes ja tänu kasvavale vägivallavastasusele on maailmast kadunud soov näidata oma riiklikku tugevust teiste riikide arvelt. Samas, vaadates praeguse aja suurriikide poliitikat, ei näi see üldse nii olevat. USA sõdib jätkuvalt Lähis-Idas, Tiibet on hõivatud Hiina poolt ja Venemaa okupeeris Krimmi. See kõik ei näita sugugi, et maailmast oleks kadunud iha omada suuremaid maa-alasid ja kontrollida võimalikult palju väikeriike. Selle peale mõeldes peaks nii Eesti, kui ka ülejäänud Balti riigid olema mures, kuna meie idanaaber Venemaa on üks maailma kõige militariseeritumaid riike ning soovib pidevalt näidata maailmale ja eriti USAle, et ta on neile võrdväärne vastane ja temasse tuleb suhtuda kui maailma ühte valitsevasse riiki. Ukrainas juhtunu näitab, et Venemaa on ettearvamatu ja suhteliselt pime teiste riikide soovide ja arvamuste suhtes ning on võimeline kasutama sõjalist jõudu, et saavutada püstitatud eesmärke. Pärast külma sõda on Venemaa teinud läbi mitmeid muutuseid. Suur NSV Liit lagunes, ning jäi järele vaesuse käes virelev Venemaa. Praeguseks ajaks on see muutunud ja Venemaa soovib tõusta tagasi maailma kõige mõjukamate riikide hulka. Seda ei ürita ta saavutada mitte teiste riikidega koos töötades, vaid näidates maailmale, et tema sõjaline valmisolek võimaldab tal vallutada teisi ja seega kontrollida järjest suuremaid maa-alasid. Venemaa on kindlasti ohtlik sõjalises mõttes Eestile ja teistele naaberriikidele.
Maailm alles taastub Teise maailmasõja kohutavast terrorist, ainult kaks põlvkonda on jõudnud selle ajaga suureks kasvada ning maailm poleks valmis järgmiseks suureks sõjaks. Seda teab ka Venemaa. Üheti on see justkui kinnitus talle, et suurriigid ei võta midagi drastilist ette, kui Putin otsustab mõnda naaberriiki rünnata, aga samas pole ka Venemaa ise valmis uuesti kannatama samu kahjustusi, mida ta koges Teises maailmasõjas. Hetkel kontrollib Venemaa Euroopa ja USA närve, ärritades väikeste asjadega ja vaadates, kui kaugele riigid on valmis minema, et teda peatada, aga suurt sõda ei soovi keegi, isegi mitte suurusehullustuse käes vaevlev Putin. Selle põhjal on ülimalt väheusutav, et Venemaa ründaks Eestit või mõnda teist Balti riiki. NATO ei jätaks sellist otsest rünnakut märkamata ja vastaks omapoolse sõjalise tegevusega. Seda Venemaa aga ei soovi. Venemaa on hetkel staadiumis, kus ta soovib näidata maailmale, kui tugev ta on ja milleks ta võimeline on, ilma et ta peaks ühtegi suuremat kaotust kandma. Antud olukorras on suure sõja puhkemise tõenäosus siiski õnneks üsna väike.
Venemaa ei peagi oma sõdureid Eestisse tooma, et muuta siinset õhustikku pingeliseks ning tekitada kahtlusi ja kartusi inimeste südametes. Tuleb ainult võtta üks Kapo töötaja piiriäärsest metsast kinni ja kogu Eesti valitsus ning ühiskond on aetud tagajalgadele. Iseasi, mis põhjustel see kõik toimus ja miks ning kus pool piiri Eston Kohver ikka oli. Need on asjad, mida lihtrahvas ei pruugi kunagi teada saada, aga fakt on see, et antud situatsioon näitas perfektselt, kui väga eestlased tegelikult kardavad Venemaad. Nii lihtrahvas kui ka poliitikud hakkasid töötama välja vandenõuteooriaid suuremast sõjalisest plaanist. Arutati tõsiselt, kuidas see kõik on algus suurele vene vägede invasioonile Eestisse. Eesti rahvas kardab Venemaad ja seda kindlasti põhjendatult, aga meeleheitlik hirm selle ees, et me võime uuesti kaotada oma vabaduse idanaabritele ei lase meil selgelt mõelda ja olukorda kaalutleda ning asutada õigeid samme, et vältida uuesti selliste olukordade kordumist. Pole ratsionaalne ehitada suurt müüri Vene ja Eesti piiri äärde, see oleks meeletu ressursside raiskamine. Pigem oleks ehk abi piirivalvurite palkade suurendamisest ja nende juurde palkamisest. Võib-olla tunneksime end siis veidi turvalisemalt Vene piiri ääres seeni korjates.
Paljud venelased, kes Eestis elavad, on tugevasti Venemaa poolt mõjutatud. Eriti on seda märgata Ida-ja Lääne- Virumaal ning ka Tallinnas, kus venelaste osakaal on suurem. Eesti venelased on suur osa meie ühiskonnast ja kohe kindlasti ei tohiks meie valitsus neid kõrvale jätta oma otsuste tegemises ja neid rõhuda, kuna antud juhul on paljud neist Eesti suhtes kas neutraalselt või negatiivse alatooniga meelestatud. 2007. aasta aprillis toimunud pronksöö näitab seda hästi. Eestlased astusid vene rahvusest kodanikele varvaste peale oma otsustega ja tulemuseks oli tuline meeleavaldus, Tallinna vanalinna rüüstamine ning kahe juba eelnevalt erinevalt meelestatud rahvusgrupi edasine lahku triivimine. Pronksööl oli ka hästi näha, kuidas Venemaa propaganda ulatub Eesti venelasteni, Vene telekanalid õhutasid inimesi tänavatele minema ja protestima ning tekitasid inimestes viha Eesti poliitikute vastu. Venemaa mitte ainult ei mõjuta meie riigi kodanikke Eesti piiri tagant, vaid ka siseriigiliselt. Loomulikult ei tohiks me karta Eestis elavaid venelasi, eestlased peaksid lihtsalt mõistma, et me ei tohi maha vaikida nii suurt osa oma ühiskonnast ja peaksime nendega rohkem arvestama, võib-olla siis nende arvamus Eesti riigi ja siinse valitsuskorra vastu muutub, või vähemasti järgnevad põlvkonnad saavutavad teatava tolerantsuse meie riigikorralduse suhtes. Me ei tohiks karta, et meie naaber viskab ühel ööl kiviga akna sisse, kuna meie ei ole temaga samast rahvusest.
2015. aasta algul näis, et Vene majandus on saanud suure põntsu. Naftahinnad olid langenud rekordiliselt madalale, USA ei ostnud enam Vene naftat ja seega kontrollis naftaturgu täielikult. Rubla kurss langes umbes sama madalale nagu Lääne-Eesti madalik. Kõik majandusnäidud olid negatiivsed. Euroopa ja USA juubeldasid, nende sanktsioonid olid lõpuks ometi vilja kandnud, Venemaa majandus vireles kitsikuses. Üle poole aasta hiljem on Vene majandus täielikult normaliseerunud, nafta hind on keskmisele tasemele tõusnud, rubla hind on tõusnud, ja seda kõike tänu Venemaa osavale finantskavale ja headele majanduslikele otsustele. Antud sündmuste kulg näitab, et Venemaa mitte ainult ei mõtle olevikule, vaid valmistub pikemas perspektiivis ette ka tulevikuks. Kõik see viitab, et Venemaa on võimeline üle elama veel paar suuremat tagasilööki, ilma et riigis tekiks suurt katastroofi. Venemaa on kindlalt Putini raudses rusikas, mis suunab riiki ja rahvast läbi raskuste otse oma suurejooneliste eesmärkide poole - muuta Venemaa maailma tugevaimaks riigiks nii majanduslikult kui ka sõjaliselt. Kindlasti on Venemaa üks nendest riikidest, kellele ei tasuks jalgu jääda.
Fakt on see, et Venemaa jääb alati Eesti idanaabriks ja me ei pääse kunagi Venemaa mõjutuste käest, isegi kui ehitaksime kosmoseni ulatuva kaitsekilbi kahe riigi vahele. Me ei tohiks ei vihata ega põlata Venemaad ega venelasi, pigem peaksime neid austama ja võtma kui oma naabreid, mitte kui vihavaenlasi. Vene Föderatsioon on võimeline Eestit hõivama, aga praeguses olukorras pole mõtet pöörata kõiki oma ressursse selle olukorra ennetamiseks ja vältimiseks. Eesti peab lootma, et NATO ja Euroopa Liit kaitsevad meid otsese agressiooni eest. Me ei tohiks elada pidevas hirmus, et suur ja võimas armee marsib iga hetk idapoolt sisse ja hävitab kõik meie armsad hiied. Saavutades vastastikuse mõistmise ja austuse, võime jätta oma hirmud eelmistesse aastakümnetesse ja eksisteerida kõrvuti, hoolimata sellest, et Venemaa on ohtlik riik. Loomulikult ei tohiks me täielikult unustada, et meie piiri taga asub suur ja sõjakas suurriik, kelle alluvuses oleme veetnud palju aastaid minevikus. Me oleme iseseisev riik, kes on võimeline iseenda eest otsuseid tegema ja neid ka täide viima. Venemaa ei tohiks meid ega meie riigi identiteeti kuidagi mõjutada ja meid pidevalt hirmul hoida.
Mina kui eestlane maailmas
Liisimari Randjärv, magistriõppes Kunstiakadeemias kunstiõpetaja erialal
Inimõigustes on kirjas, et igal inimesel on õigus kodakondsusele ja rahvusele. Õigus kaitstusele rassilise, rahvusliku, keelelise, soolise, usulise jm diskrimineerimise eest. Praegustes pingelistes Süüriakriisi oludes, kus Euroopa on vastu võtmas sõjapõgenikke ja pagulasi, on inimõiguste ja rahvusluse teemad põletavalt päevakajalised. Lähenen nendele probleemidele oma kogemuste ja uskumuste näitel. Miks ma pean ennast eestlaseks? Kuidas näeb eestlane maailma ja kuidas maailmakodanikud eestlasi näevad?
Selleks, et saaksin mõtestada ennast kui eestlasest maailmakodanikku, tuleb alustada algusest – leida oma juured. Sellest, mis mulle siin maailmas nii tähtis, aga samas nii enesestmõistetav tundub – perekonnast.
Mina kui inimene, pereliige, tütar, õde, lapselaps
Inimesel on oma elus palju rolle, pidevalt saab ennast uuest rollist leida. Alustan siis oma juurtest ja perekonnast. Olen loov ja entusiastlik noor neiu, pärit Valtu-Nurme külast Raplamaalt. Sündinud 9. juulil 1990, kui Eesti taasiseseisvumiseni jäi veel natuke üle aasta. Minu ema on kunstnik ja kunstiõpetaja. Mul on üheksakümneaastane vanaema, kes on näinud mõlemat eesti aega. Temagi tegeleb veel kunstiloominguga. Minust kolm aastat nooremal vennal on praegu sõjaväetee jalge all. Perekonnal on minu elus keskne, tähtis roll.
Mina kui õpilane ja õpetaja
Esimesed üheksa klassi läbisin Valtu Põhikoolis Raplamaal. Koolitee alustamine seal on peretraditsioon juba vanavanavanematest saati. Kehtna Kunstide Koolis õppisin nii kunsti kui klaverimängu. Olen omandanud sepatöö-kutse, tegutsen hobisepana kodutalu sepapajas. Just nimelt sepapajas, mitte sepikojas, sest meiekandis öeldakse nii. Lõpetasin Tartu Ülikoolis maalikunsti bakalaureuse ja õpin Eesti Kunstiakadeemia magistrantuuris kunstikultuuri teaduskonnas kunstiõpetaja erialal. Õpetajakutset inspireeris mind valima selle vajalikkus ja tähtsus ning soov lastega tegeleda. Oma magistritöös keskendun õpikeskkonna paremaks muutmisele. Analüüsin õueõppe võimalusi ja tutvustan neid ka tegevõpetajatele.
Mina kui maailmakodanik
Õppides Tartu Ülikoolis, avanes mulle tore võimalus minna terveks õppeaastaks vahetusüliõpilasena Hongkongi, Hiinasse. Juba varajasest lapsepõlvest alates tunnen huvi aasia kultuuri ja looduse vastu. Hiina keele õpingud Tartu ülikoolis andsid hoogu ja ühtäkki avastasingi end võõra keele ja kultuuri keskelt. Võõrsil elamine ja õppimine on hindamatu kogemus. Kodumaalt kaugel viibides hakkasin otsima oma kohta maailmas, hindasin ümber oma prioriteedid. See kõik avaldus ka minu loomingus. Sain aru, et mind huvitavad rahvuslikud mustrid ja ornamendid. Võtsin eeskuju nii eesti rahvakunstist kui hiina klassikalisest tušimaalist. Oma maalides ja kivilõigetes otsisin rahvaste vahelisi sarnasusi ja erinevusi. Läbi oma loomingu tutvustasin hiinlastele ka eesti kultuuri. Lugedes Õpetajate Lehest oma kunagise hiina keele õpetaja, filosoofiadoktor Jingyi Gao artiklit „Hiina ja soome-ugri keelte ühisest päritolust“, sain kinnitust, et eestlaste ja hiinlaste vahel on sügavale peidetud keelesugulus. Visuaalselt on Hiina piktogrammid ja ideogrammid sama salapärased ja tähenduslikud kui eestlaste muistne vöökiri.
Lisas: loomingu näited.
Mina kui abikaasa
Võrreldes kõikide oma rollidega, on see roll kõige uuem. Kohtusin oma tulevase abikaasaga vahetusõpingute ajal Hiinas. Tema oli vietnamlasest vahetusüliõpilane Soome ülikoolist, mina Eesti ülikoolist. Meie armastus algas peaaegu esimesest silmapilgust, nüüdseks oleme koos olnud kolm aastat. See on ehe näide sellest, et kuskil on tõesti igaühe jaoks keegi, olgu siis kasvõi teisel pool maakera. Armastus ei küsi päritolu, rassilist kuuluvust ega ühist riigikeelt. Küll aga on armastuse hoidmiseks ja kasvatamiseks vaja üksteisemõistmist, ärakuulamist ja kannatlikkust. Olles erinevate kodakondsustega, on kõik kohalike paaride jaoks tavalised asjad meile keerulised - abiellumine, kooselu. Oleme pidanud leppima ka aastapikkuse eemalolekuga. Kuid kõik need katsumused ja erinevused on meid ainult tugevamaks teinud ja rikastanud.
Õnneks on mul olnud võimalik kogeda elu Vietnami suurimas linnas Ho Chi Minhis, kus elab 80 miljonit inimest. Abikaasa vanematekodus kogesin kohalikku kultuuri ja ammutasin inspiratsiooni kunstiloominguks. Minu bakalaureusetöö õlimaalid valmisidki Vietnami ainetel. Oma tulevikukodu näeme just Eestis, maakohas. Plaanime mõlemad omandada teineteise emakeele ja kasvatada lapsi teadmises, et neil on kaks kodu, kus neid võrdselt armastatakse.
Mina kui eestlane
Oma kodukoha Kukemetsa taluga seob mind tugev side, sest siin on kasvanud minu esivanemad. Sepatöö-kutse liidab mind ühte oma vanavanaisa ja vanaisaga, kes siin sepapajas sarnaselt minule rauda tagusid. Tegemist on 1880. aastal valminud sepapajaga, mis on ainuke meie külas säilinud ja tegutsev sepapada. Sepatöö juures meeldib mulle töö protsess, alustades põlle ettepanemisest ja tule ülestegemisest kuni sepise lõppviimistluseni. Söelõhn ja tulesoojus loovad ainulaadse õhustiku. Sepikoda on maagiline paik, kus oma silmaga saab näha, kuidas tugev ja paindumatu raud vormub tule ning inimjõu varal kauniks sepiseks. Kukemetsa talu sepapada on kantud ka Rahvakultuuri Keskuse Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse. Olen koduse sepatöö pärimuse elushoidja, edasikandja ja tutvustaja.Samuti on mul süvenev huvi eesti rahvakunstimustrite ja ornamentide vastu ning mulle meeldib nende interpreteerimine ja ühendamine idamaiste mustritega.
Nii, nagu omavahel põimuvad ornamendid, on meie ühiskonnas palju kultuurilist mitmekesisust, osatagu seda ainult märgata ja teadvustada. Minu onupoeg on abielus venekeelsest segaperest pärit naisega. Oleme seeläbi saanud osa tema peretraditsioonidest ja oskame arvestada õigeusu eripäraga. Suguvõsas kasvab tore käharpäine eesti-aafrika tütarlaps, kes minu vanas maakoolis just esimesse klassi läks.
Mina kui eestlane tunnen ennast multikultuursena. Kõigi oma elukogemuste näitel võin öelda, et me kõik oleme erinevad, igas perekonnas, igas ühiskonnas on nii sõbralikke kui probleemseid inimesi. Kuid see, kuidas me ise teistesse inimestesse suhtume, jääb alati meie endi valida. Kui keskendume negatiivsele, siis saab see domineerima, kui aga positiivsele, siis koorub praegusest ärevast poliitilisest olukorrast välja hoopis mingi uut - edasiviiv jõud.
"Heinal 1958", 2014, õlimaal lõuendil, Liisimari Randjärv.
Pildil on minu vanavanaema Mari, minu vanaema Leida-Marie ja minu ema Saima väiksena.
"Esivanemad", 2014, õlimaal lõuendil, Liisimari Randjärv.
Pildi inspiratsiooniks oli vana foto, millel minu vanavanaema kolm õde.
Eesti vöökiri graveeritud hiina kivitemplitele ja siis trükitud neilt.
"Hõbehobune" (yin ma), 2013, Liisimari Randjärv.
Eesti vöökirju ja rahvamustreid on kasutatud koos hiina elementidega.
"Kultuuripõld eesti rahvuslike mustritega", 2013, õli.
Diplomitöö "Saigoni sillad", 2014, õli- ja akrüülmaal lõuendil.
Diplomitöö "Saigoni tuled", 2014, õli- ja akrüülmaal lõuendil.
"Eesti rahvariides neiu", 2013, hiina tushimaal, riisipaber.
Sepatöö kutseõppe lõputöö "Tule vägi", 2011, sepisraam ja maal, Liisimari Randjärv.
Kas Venemaad maksab karta?
Kristel Kindsigo, magistriõppes Tallinna Tehnikaülikoolis toidutehnika ja tootearenduse erialal
Vaid paar nädalat tagasi pasundasid uudisteportaalid ja teised ajakirjandusväljaanded sellest, kuidas Eston Kohver - 2014. aasta septembris FSB töötajate poolt röövitud ja hiljem spionaažis süüdistatuna Venemaal 15 aastaks vangi mõistetud Kaitsepolitsei ohvitser - vahetati vene agendi Aleksei Dresseni vastu. Pea iga päev jääb raadiot, telerit, arvutit või mõnd päevalehte avades silma ja kõrva ärevusttekitavaid vihjeid putinliku Venemaa poolt Eestit ähvardavast ohust. Kas kõik ongi tõesti nii must-valge? Suur ja kuri Venemaa tahab väikest, kuid tublit Eestit taas oma diktaatorlikule ülemvõimule allutada?
Nõustun, et hiiglaslikul Vene impeeriumil (sest see ta ju sisuliselt praegugi on) oleks soovi korral võrdlemisi lihtne pisikest Eestimaad piltlikult öeldes maamuna pealt minema pühkida. Kuid mõelgem hetkeks, kas see on üldse Vladimir Putini tegelik eesmärk? Miks peaks Venemaa, mille rahvaarv ületab Eestit enam kui sajakordselt ja pindala ligi 375-kordselt, olema väikesest Eestist niivõrd huvitatud (või häiritud), et teda rünnata? Võib-olla on kellegi jaoks lihtsalt kasulik otsida ettekäänet, et suurendada Eesti kaitsekulutusi? Tõsi, sellest pole möödunud veel 25 aastatki, kui Eesti vabanes ligi pool sajandit kestnud Vene okupatsiooni alt. Igal suurriigil on oma kunagiste kolooniatega isemoodi suhted. Kui paljud meist, Eesti elanikest, nõukogude aega veel mäletavad? Praeguse põlvkonna noored mitte. Keskea künnise ületanud inimesed tajuvad ohtu ning kinnitavad, et Venemaad tuleb karta ja, maksku mis maksab, end tema eest kaitsta.
Mina esitaksin pealkirjas toodud küsimuse nii: kas AINULT Venemaad maksab karta? Olgem ausad - Eestimaa ja eestluse kadumiseks ei pruugi "suur karu" lillegi liigutada. Eestlased ja eestlus on hääbumas selletagi.
Ajalooline mälu hoiatab, et Venemaa on ohtlik. Mina ei mäleta (ega saagi mäletada) Teise maailmasõja järgset vanglarežiimi, kuid see-eest on mul vägagi eredalt meeles, kuidas vaatasin esimest korda filmi "Ida-Lääs" ("East-West", 1999). Olin pisarateni vapustatud šokeerivast avameelsusest, millega näidati inimeste võimetust pääseda totalitaarsest režiimist, kus kogu elu oli korraldatud stiilis "keelan, käsen, poon ja lasen". Igapäevane hirm, kohustus ettemääratud raamides püsida, pidev kontroll ja jälgimine-jälitamine.
Ent kas praegune olukord Eestis on ikka parem? Kas mitte liialt varmalt polnud me valmis "kulpi lööma" NATO militaarjõududele, kas mitte liiga kergesti ei kiitnud me heaks Euroopa Liidu ametnike kohati absurdini ulatuvaid nõudmisi, kas mitte ülemäära libedalt ei sulandunud inglise keel meie igapäevasesse kõnesse, nii et mõnikord jõuab ingliskeelne sõna huulile juba enne, kui omakeelse väljendi leiame. Vägisi hakkab see meenutama aega, mil keskkooli õppekavasse kuulus kohustuslikus korras venekeelne sõjaline algõpetus, minu kodusaarele Saaremaale pääses vaid kirjaliku kutsega ja Kuivastu sadamas tuli maale pääsemiseks oliivikarva mundris sõdurile pass ette näidata. Ning kui mandri-Eestist külla kutsutud onu perega julgeti päikeseloojangut imetlema suunduda saare Rootsi-poolsesse randa, oli peagi platsis automaatidega varustatud sõjaväepatrull.
Praegusel hetkel on hoiatused Venemaa ees veidikeseks taandunud ja Eestimaa on kihama löönud uus probleem: kvoodi järgi meile saabuvad pagulased. Ühelt poolt ei tahaks keegi meist isegi mitte mõttes seada end olukorda, kus enda ja oma pereliikmete elu päästmise nimel ollakse sunnitud maha jätma armastatud kodu(maa). Teisalt ei soovi me Eestis näha võõraid. Tunneme hirmu võõra keele ja nahavärvi ees, kardame, et kutsumata tulijad seavad end mugavalt sisse ja jäävadki siia.
Aga avagem oma silmad - võõrad on juba ammugi siin! Tallinna Tehnikaülikoolis kohtun iga päev väga erineva nahavärviga ja kõrvale võõrana kõlavat keelt kõnelevate tudengitega. Ei pane enam tähelegi, kas su kõrval räägitakse inglise, prantsuse, saksa, soome või rootsi keeles. Jah, nad on üliõpilased, kes on tulnud siia haridust omandama. Asjaolud on teised. Või kas ikka on? Me ei tea, kui paljud neist plaanivad peale ülikooli lõpetamist oma kodumaale naasta. Paljud välismaalased jäävad Eestisse, loovad siin pere, saavad lapsi. Täpselt samuti, muide, nagu omal ajal Eestisse komandeeritud nõukogude armee ohvitserid ja sõdurid.
Minu kolmeaastase tütre üheks rühmakaaslaseks on mustanahaline poiss. Kas tema on eestlane? Kas inglise keelt kõnelev ja võõrakõlalist nime kandev kräsupäine laps on eestlane? Igal hommikul, kui lasteaiast ülikooli kiirustan, tuleb mulle poolel teel vastu tõmmunahaline mees kahe väikese lapsega. Tõenäoliselt on nemadki mõnda lasteaeda suundumas. Kas need arusaamatus keeles vadistavad mustasilmsed poisikesed on samuti eestlased? Sünnidokumentide poolest tõenäoliselt ongi, omandab laps ju ema kodakondsuse. Aga kuidas läheb see kokku meie ettekujutusega eestlastest ja eestlusest? Mul on palju küsimusi ja paraku väga vähe vastuseid.
Leian, et ehkki me võime tänavapildis lõpuks isegi harjuda meist erineva nahavärvi ja kultuuritaustaga inimestega, siis päris omana ei võta me neid kunagi. Vähemalt ühe põlvkonna jooksul mitte. Ikka jääb nähtamatu joon, millest üle ei taheta astuda. Siis muutub oluliseks see, et sisserändajad on sageli elujõulisemad, ettevõtlikumad kui kohalikud, aastasadu ühes kohas paigal elanud rahvas. Ka pereloomisel. Nii võibki tulevikus paratamatuseks osutuda olukord, kus eesti keelt kõnelevad inimesed jäävad Eestis vähemusse. Ja seda hoopiski mitte tingituna mõnest Venemaa aktsioonist, vaid meie endi tegevusest või tegevusetusest.
Lugesin hiljuti ülevaadet juulis avaldatud ÜRO kogumikust „2015 Revision of World Population Prospects”, kus prognoositi, et Eesti rahvaarv kahaneb praeguselt 1,3 miljonilt 2050. aastaks 1,1 miljonini ja 2100. aastaks 0,9 miljonini. Üldiselt arvatakse, et rahvuse pikaajaliseks püsimiseks peaks summaarne sündimuskordaja (ehk siis laste arv ühe naise kohta) olema ligikaudu 2,05. Aga võta näpust - 2014. aastal oli Eestis kõigest 1,5 last naise kohta. Nii polegi siin midagi imestada, kui eestlased rahvusena pikkamööda välja surevad. Ilma vähimagi Venemaa-poolse ponnistuseta.
Tulles lõpetuseks tagasi alguses püstitatud küsimuse juurde - kuidas selle Venemaaga siis ikkagi on: kas peaks teda kartma või mitte? Arvamusi on kahtlemata erinevaid, kuid mina leian, et magavat karu ei maksaks torkida. Poole talveune pealt üles äratatud, muidu rahumeelse moega mõmmik võib osutuda üpris ebameeldivalt pahuraks ja ohtlikuks. Seega: Venemaad ei maksaks paaniliselt karta, kuid kindlasti tuleb temasse suhtuda respektiga. Näha Venemaas aga Eesti jaoks ohtu number üks on minu arvates siiski tõsine liialdus. Suurimaks vaenlaseks Eestile oleme me ise.
Mida oma senisest elust tahaksin mäletada pensionärina?
Lizanna-Maria Jaanisk, Türi Ühisgümnaasiumi 12.klass
Minu vanaema räägib ikka, et tema noorusajal oli taevas sinisem, muru rohelisem ja päike oluliselt kollasem kui praegu. Soovin, et kunagi tulevikus saaksin samamoodi öelda. Oma senisest elust tahaksin ma mäletada kõiki õnnelikke hetki, kõik halva tahan jätta siia, kus ma elan praegu ja seda endaga mitte iialgi tulevikku kaasa võtta. Samas, mõni halb hetk minu elus võib õpetada mind paremini käituma ja olukorraga toime tulema, sellisel juhul tahan mäletada ka neid aegu. Oma perekonda, sõpru, sugulasi ja tuttavaid mäletan ma nagunii, kui olen juba vana ja väeti. Nemad on need, keda mitte kunagi unustada ei saa. Kõik, mida nemad on minu jaoks teinud, kui kaugele on nad mind saatnud, kui palju on nad mind tunnustanud, aidanud, hoidnud ja armastanud, kõik see on juba praegu sügaval südames ja see ei unune iial.
Aga ma ei taha mäletada ainult seda, mida keegi minu jaoks on teinud; ma tahan mäletada ka seda, mida mina olen enda jaoks teinud, kui kaugele olen mina ennast viinud ja kui palju olen ennast hoidnud ja armastanud. Mul on olnud palju ebaõnnestumisi, aga olen sellest võidukalt välja tulnud, öeldes endale, et mina olen siiski oma õnne sepp ja kujundan oma tuleviku ise. Siinkohal saangi rääkida oma koolist. Kui ma läksin viiendasse klassi, siis ootas mind ees uus kool, uued sõbrad ja õpetajad. See oli muidugi kohutavalt hirmus tunne. Ma sulandusin kiiresti seltskonda ja sain ka õpetajatega väga hästi läbi, kuni sinnamaani, kui leidsin omale uue sõbranna. Koolis olles me kas istusime kuskil koridoris vaikselt, et keegi meid ei näeks ja ei küsiks jälle, et miks me tunnis ei ole, no ei viitsinud. Asi viis lõpuks selleni, et jäin klassi kordama.
Alles siis mõistsin, mida ma teinud olin, kui palju mind mu ema hommikul üles ajas ja kooli kamandas, öeldes, et sa ei jõua oma elus kuskile, kui sa siin voodis lamad. Peale seda, kui ma klassi kordama jäin, et tahtnud ma sinna kooli enam mitte mingil juhul edasi jääda. Ma läksin teise, väiksesse kooli. Seal mulle meeldis väga, kool oli kodune ja mõnus. Mõtlesin, et nüüd läheb kõik ainult paremini. Liiga vara tegin ennatlikke järeldusi. Seal leidsin endale samuti sõbranna, kellega vahetevahel tundi minna ei viitsinud ja istusime samuti kuskil raamatukogus või ei läinud üldse kooli. Kui jõudis kätte üheksanda klassi lõpetamine, siis anti mulle ette paberileht, kus oli pikk nimekiri tegemata töödest. Mulle öeldi, et ma pean need kõik järele vastama, vastasel juhul ma klassi ei lõpeta. Lõpuks käis mu peas mingi plõks, ma sain aru, et neil on tõsi taga. Igal hommikul sõitsin ma rattaga kolm kilomeetrit kooli ja vastasin oma tegemata jäänud töid. Käes oligi viimane päev, lõpetamine ja minul olid kõik hinded positiivsed.
Nüüd oli vaja mõelda, kuhu edasi minna. Gümnaasium oli minu jaoks juba ammu välistatud ja kutsekooli ma ka minna ei tahtnud. Mul ei jäänudki muud üle, kui võtsin ennast siis lõpuks kokku ja läksin sinnasamasse gümnaasiumi vestlusele, kus ma juba korra olin klassi kordama jäänud. Närv oli nii suur, et ma vaevu suutsin direktori kabinetti siseneda. Minult küsiti veel vestlusel, kas ma olen kindel, et suudan koolis käia ja et ma enam ei puudu. Ma vastasin jah. Ma olen tohutult tänulik direktorile ja õppealajuhatajale, et nad nägid minus seda poolt, kes oskab, tahab ja suudab. Niisiis asusingi õppima gümnaasiumi.
Mina ja gümnaasium? Ma tean, ma ise ka ei uskunud seda. Esimesel aastal gümnaasiumis oli mul siiski puudumisi ja negatiivseid hindeid, kuid juba teisel aastal oli minu puudumiste arv üksteist ja hinded kõik positiivsed ja head. See on see, mida ma juba praegu väga tihti meelde tuletan, et ma suutsin ennast kokku võtta ja sellest läbi rabeleda. Seda ma tahan mäletada kuni lõpuni. Aga miks ma tahan seda nii väga siis mäletada, kui see oli algselt halb? Nagu ma ennist juba ütlesin, mõni halb hetk võib mind õpetada paremini käituma ja olukorraga toime tulema. Ja see õpetaski mind väga palju, sellepärast ma mäletangi seda alati kui head mälestust, mis tegelikult ka lõppes ju õnnelikult.
Kas ikka lõppeb? Ma olen kindel, et lõppeb, ma ei vea kedagi neist alt, kes usuvad, et ma suudan. Algus ei omagi nii palju tähtsust kui see, kelleks ma selle tõttu muutusin. Nüüd ma tean, et ma võin oma elus kaugele jõuda, sest ma ei jäänud voodisse lamama, ma tõusin püsti ja läksin otse edasi. Ma olen nii õnnelik ja tänulik, et mu kallis ema minu koha pealt mitte kunagi alla ei andud.
On ka kolmas osa, mida ma mäletada tahaksin. See, kuidas mina teisi aitasin, kui kaugele mina neid saatsin, kui palju ma neist hoolisin ja kui väga ma neid armastasin. Mulle meeldib inimestele head teha ja näha neid selle tõttu õnnelikena, siis olen ka ju mina õnnelik ja rahul. Ma usun, et kunagi oma lastelastele saan ma öelda „teate, kui mina noor olin, olin ma õnnelik!“
Kuidas luua eesti keelde hulgaliselt uusi sõnu?
Pille-Riin Kaaver, Türi Ühisgümnaasiumi 12.klass
Eesti keelt kasutab igapäevaselt umbes miljon inimest. Ligikaudu sama palju, kui on Skandinaavia pealinnaks nimetatud Stockholmi elanikkonda, maailma mastaabis on seegi vaid kümnendik mõne suurlinna rahvamassidest. Erinevalt paljudest teistest rahvusrühmadest on meil, eestlastel, oma keel, ja seda nii suulises kasutuses kui kirjakeeles. Oleme rikkad, sest alates kõige noorematest kuni kõrghariduseni saame omandada teadmisi oma emakeeles, igapäevaselt kasutame suuresti omakeelset meediat ja internetikeskkonda. Oleme rikkad, sest selles väikerahva keeles on üle 130 000 sõna (mis on kirja pandud õigekeelsussõnastikus), peale selle veel murded, igapäevaselt ringlusesse sattuvad uued või laenatud sõnad-terminid ning släng. Ja ometi kasutame sellest põhiliselt argielus vaid pisut rohkem kui 5000 sõna.
Eeltoodud faktide analüüsimisel võib jõuda järeldusele, et on äärmine raiskamine nii väikese kõnelejaskonna puhul üldse keelt edasi arendada, isegi kui selline luksus – oma keel – meie päralt on. Ja sel arvamusel võib olla ka mõningast alust. Viimasel ajal palju käsitletud küsimus ülikoolide inglise keelele üleminekust on reaalsem kui kunagi varem, sest inglise keel toimib lingua franca’na teaduses isegi jõulisemalt kui muudel tasanditel. Niihästi eesti kultuuri kui keele saatus on pandud proovile.
Justkui vägisi tahetakse meilt meie keelt ära võtta. Irooniline, kuid ka me ise seisame sageli selliste “roheliste mehikeste” poolel. Siiski pole pidevalt uute sõnade leiutamine ja kasutusele paiskamine päästvaks meetodiks. Pigem tuleks kasuks keeles juba olemasolevate, kuid vähem kasutatavate ja unarsõnade tagasi käibele toomine. Selline käitumine mõjuks ülesehitavalt ka kõnelejate isamaatunnetusele ja oma kultuuri armastusele, on ju need omavahel tihedalt seotud. Keel on osa kultuurist ja pärandist, mille juured omakorda on ärkamisaegses patriootluses ja nii edasi.
Minu vanaema, kes on sündinud esimese Eesti Vabariigi päevil Lõuna-Eestis, kasutab ikka veel murdekeelseid sõnu, mida mujal enam eriti ei kuule. Ka mõned aastad tagasi välja antud ÕS-is on hulgaliselt avastamisväärset, mis muudab isegi sõnaraamatu lugemise huvitavaks ning harivaks. Näiteks võib “edasi-tagasi käima” asemel kasutada “seerima”. Mu ema raamaturiiulist võtavad meetrijagu ruumi kirjakeele seletussõnaraamatu vihikud! Meil on keelelist rikkust enam, kui me, tavainimesed, seda mõistame; me ei vaja ilmtingimata võõrsõnu selleks, et väljendada uusima tehnoloogia termineid või kirjutada tundeküllaseid laulusõnu. Keeleline ja kultuuriline üleilmastumine – meie ise sellega kaasa minnes oleme osalised – on kahandanud sõnavara laiust ja liigirikkust, kuid sellele leidub vastumürki.
Ma ei taha sellega seista vastu sõnause järjekindlale suunale, usun, et see on oluline, sest mingis osas peab ka keel muutuvas keskkonnas muutuma ja täienema. Küll aga ei tohiks aina uuemate täheühendite leiutamine tõrjuda välja juba olemasolevat rikkust. Leides üha uusi ja põnevaid väljendusi, kipuvad meelest kaduma sõnad, mida lihtsamas kõnekeeles igapäev ei kohta. Teada võimalikult palju eestikeelseid sõnu peaks olema iga kaasmaalase uhkuse asi, miski, mis näitab rahvuslikku intelligentsi.
Tihtipeale kasutame omasõnade asemel võõrsõna, et näida haritum, ehkki hea vaste on varnast võtta. Näiteks sõnad “kommunikeerimine” või “komplitseeritud” (“suhtlus” ja “keerukas” on ju küll kasutuskõlblikud, kuid ei kõla nii erudeeritult). Tarvitades võõrapäraselt kõlavaid ja tihti raskesti hääldatavaid väljendusi, tundume endale ja ka teistele targemad. Paraku on selline eneseupitamine osa massipsühholoogiast ning toimib hästi peaaegu eranditult. Kadakasaksluse uus vorm? Olgugi, et iga mõiste jaoks pole tõesti emakeeles head vastet, saab enamikul juhtudel sama edukalt kasutada ka omasõna.
Et luua – täpsemalt taasavastada; on ju iga uus millegi vana kordamine - eesti keelde uusi sõnu, kutsuksin üles tutvuma lähemalt meie emakeele peaaegu põhjatute rikkustega. Uued sõnad peavad olema, kuid ärgu need asendagu sobivaid olemasolevaid sõnatüvesid. Keel on osa meie eneseväärikusest ja sageli ka rahvusliku kuuluvuse tunnus. Olgem siis teadlikud ja targad eesti keele kasutajad, kes tunnevad uhkust oma keelevara kui rikkuse üle ja teevad kõik, et seda kaasajastada ja elusana hoida!
Mina kui eestlane maailmas
Piibe Aikio, Vanalinna Hariduskolleegiumi 10.klass
Ma valisin kirjutamiseks selle teema, kuna olen elanud terve elu pooleldi välismaal. Minu ema on eestlane, aga isa saam ja seetõttu elasin Saamis. Mu kodu oli 35 km kaugusel Soome-Norra piirist. Käisin seal ka üheksa aastat koolis. Nüüd õpin Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi 10. klassis. Otsustasin Eestisse kooli tulla juba päris ammu, aga ema ei tahtnud varem mind nii kaugele üksinda lasta. Selle aja jooksul, kui ma Saamimaal elasin, külastasin koos perega palju Eestit. Pärast seda, kui algas kool, ei saanud enam nii tihti käia, aga vaheajad veetsin ikka siin. Seetõttu tutvusin juba varakult mitme kultuuriga. Sain ka kuulda igasuguseid arvamusi selle kohta, et olen pooleldi eestlane.
Elades Saamis ja puutudes kokku ka soomlastega, sain teada, kui erinevalt nad eestlastesse suhtuvad. Soomlaste arvates ei olnud eestlastes midagi erilist ja nad pidasid endid tunduvalt paremaks. Enamus neist isegi ei tundnud väga huvi eestlaste ja Eesti vastu. Muidugi leidus ka erandeid, kes olid väga huvitatud Eestist. Tavaliselt need inimesed olid need, kes olid riigi ja Soome ajalooteadlaste poolt vähem ajupestud. Kooli ajalootundides jäi alati mulje, nagu Eesti oleks mingi väike, mõttetu ja kasutu riik kuskil Soome külje all. Vastupidiselt soomlastele suhtusid saamid Eestisse alati suure huviga. Eks eestlased ole ka üks väike rahvas nagu nad isegi. Eesti oli nende jaoks üpriski kaugel asuv koht, millest keegi väga palju midagi ei teadnud. Nagu hiljem välja tuli, ei olegi eestlaste ja saamide vahe nii suur. Isegi keeled on mingil määral sarnased.
Saamid ise ei tahtnud üldse uskuda seda, mida soomlased neile rääkisid. Tänu sellele oli neil väga hea meel, kui keegi tuli ja teistsugust arvamust avaldas. Saamidel ei seostunud Eesti esimesena viinaga ega üldse millegagi. Oli väga lihtne luua neile Eestist ükskõik milline ettekujutus. Sellegipoolest ei tahtnud ma seda ära kasutada ja proovisin luua neile Eestist võimalikult realistlikku pilti. Muidugi, ega ma väga palju ei osanudki midagi rääkida, kuna poliitikat ma ei jälginud kunagi, ei Eesti, Saami ega Soome oma. Sellepärast saingi jutustada ainult sellest, mida oma silmaga Eestis käies nägin. Kuigi mul ei olnud eestlaseks olemise vastu midagi, ei rääkinud ma siiski sellest vahetpidamata. Paotasin suud enamasti ainult siis, kui keegi küsis.
Kõige rohkem tekkis alati küsimusi keele kohta. Mäletan, kuidas umbes teises klassis minu parim sõber ja klassiõde tahtis eesti keelt õppida, et saaksime seda salakeelena kasutada. Ta õppis ära kaks sõna: ”emme” ja ”pingviin”. See oli ka kõik, sest üsna pea saime teada, et mingid õpilased meie koolist olid kunagi Eestis käinud ja oskasid tänu sellele ka natuke eesti keelt. Teine kord, kui minult hakati eesti keele kohta pärima, oli ka umbes teises-kolmandas klassis. Klassikaaslased tahtsid, et ma ütleksin kümme eestikeelset sõna, kuna nemad muidu ei usu, et ma pooleldi eestlane olen. Selles olukorras läksin ma nii ärevile, et ei suutnud ühtegi sõna meelde tuletada. Hirm kambast välja viskamise ees oli siiski nii suur, et ma sain kuidagi need kümme sõna meelde tuletatud. Ega mul tegelikult eesti keelega mingeid raskusi ei olnud, kuna rääkisin seda kodus emaga kogu aeg.
Õpetajad küsisid ka alati eesti keele kohta. Meie koolis oli üks õpetaja, kes väga tahtis eesti keelt õppida. Ta mingil määral juba oskas, aga siiski meeldis talle minu käest igasuguseid sõnu küsida ja juurde õppida. Ta oli meie soome keele õpetaja ja et ma alguses soome keelt nii hästi ei osanud kui teised, püüdis ta seda mulle õpetada eesti keele abil, kuna need on ju nii sarnased. See muidugi ei tulnud välja, kuna eesti keele ja soome keele kirjapildid on küllalt erinevad. Pärast seda, kui mu õde kooli läks, jättis too õpetaja mind rahule ja hakkas selle asemel mu õde ”piinama”. Aeg-ajalt ta siiski valgustas mind, milliseid uusi sõnu ta oli vahepeal õppinud. Seitsmendas klassis keeltepäeval pidin ma minema gümnaasiumi õpilastele eesti keelt õpetama. Alguses hirmsasti kartsin, aga tegelikult oli see väga tore. Isegi kui need õpilased ei tundnud huvi selle vastu, mida ma rääkisin, teesklesid nad, et neil on huvitav.
Mida vanemaks ma sain, seda vähem ma rääkisin Eestist. See ei tähenda, et mu suhtumine oleks muutunud, aga ma sain aru, et mind võidakse pidada imelikuks, kui ma kogu aeg sellest vatran. Mul tekkis teatud hetkel soov olla nagu kõik teised ja see ei oleks õnnestunud, kui ma kogu aeg enda erinevust esile oleksin tõstnud. Minusse otseselt halvasti ei suhtutud, aga mind vaadati peale seda, kui tunnistasin enda eesti päritolu, natuke teise pilguga. Eriti kui sattusin inimesele, kes suhtus immigrantidesse halvasti. Minu ema oli ju rännanud Eestist Soome ja sinna elama jäänud.
Elasime Utsjoki-nimelise küla lähedal, kus oli vähe inimesi. Seal elamise pluss oli see, et kuna inimesi oli nii vähe, olid kõik kõigi vastu sõbralikud. Koolis mind ei kiusatud sellepärast, et olin mujalt pärit. See oli natuke üllatav, aga samas ka tore. Pigem vaadati mind Eestis imelikult, kui ütlesin, et olen pooleldi saam. Eestis kutsuti mind pidevalt "selleks saami tüdrukuks”, kuigi ma ise tundsin, et olen sama palju või rohkemgi eestlane kui saam. Ega ma muidugi kunagi ei öelnud, et ma ei taha olla enam "see saami tüdruk sellest saami perekonnast”. Kui olin väiksem, siis sellised asjad ei häirinud mind üldse, aga suuremaks saades oleksin tahtnud olla saam Saamis ja eestlane Eestis.
Tõenäoliselt see, et ma suurema osa ajast elasin Saamis, mõjutas päris palju eestimaalaste suhtumist minusse. Ega keegi ei mõelnud seda kunagi halvasti, kui ta minust kui saamist rääkis, aga mulle lihtsalt ei meeldinud see alati. Siiski ma teadsin oma ema reaktsiooni, kui ta oleks teada saanud, et ma ei tahagi sajaprotsendiliselt saam olla. See, et mu ema mulle saamiks olemist niivõrd peale surus, võis ka olla osaliselt põhjuseks, miks ma enam ei tahtnud olla nii silmapaistvalt saam. Nüüd ma olen aru saanud, et pole mõtet proovida olla see, kes ma ei ole. Saamis võin ma julgesti öelda, et olen pooleldi eestlane, ja Eestis võin öelda, et olen pooleldi saam. Enamasti inimesed ei vaata mind sellepärast kuidagi halva pilguga, pigem vastupidi. Eestis on nii palju inimesi, kes on väga huvitatud vähemusrahvastest ja eriti saamidest. Ka üldised teadmised on tänu sellele juba üpriski suured ja enam ei küsita küsimusi stiilis: "Kas sa elad tõesti püstkojas ja ratsutad põhjapõtrade seljas?” Enamus inimesi teab, et saamid ei ole mingid koopaelanikud, vaid normaalsed, kaasaegsed inimesed.
Seda viimast teatakse eelkõige Eestis, aga mitte Soomes. Seal proovitakse endiselt teeselda, et sellist rahvast nagu saamid pole olemas. Õnneks on mul kokkupuuteid niisuguse mõtlemisviisiga soomlastega vähe. Ma ei kujuta ette, mis nad arvaksid minust kui pooleldi saamist ja pooleldi eestlasest, kes elab Soomes. Tõenäoliselt ei oleks nad väga rõõmsad, kuna nende arvates saame ei ole olemas ja eestlased on lihtsalt hea tööjõud. See on valdkond, mida ma tahaksin muuta: soomlaste suhtumist teistesse rahvustesse. Soome on koht, kuhu ma ei tahaks kunagi põgenikuna elama minna. Õnneks ei ole ma mustanahaline ja minu mittesoomlust ei reeda miski, kui ma kuskil ringi käin. Kui ma peaksin iga päev kuulama seda, mida peavad põgenikud Soomes kuulama, siis ma oleksin juba ammu sealt ära tulnud. Ma ei hakka väitma, et Eestis sarnast suhtumist ei oleks, aga seda on siiski tunduvalt vähem kui Soomes.
Lõpetuseks tahaksin öelda, et ma olen õnnelik, kuna saan olla osaline mitmest kultuurist. On tõsi, et ma ei saa kunagi samasuguseks kui teised, olen lihtsalt rikkam keeleoskuse ja kultuuri poolest. Sellepärast olen ka õnnelik, et tulin Eestisse elama ja saan nüüd tutvuda mitmest rahvusest pärit olemisega natuke teise nurga alt. Lõppude lõpuks on mul ikkagi ees nii palju võimalusi, mida oma eluga teha ja kuhu minna. Loodan, et saan uhkusega oma mitut rahvust edasi kanda, olgu siin- või sealpool piire.
Mida oma senisest elust tahaksin mäletada pensionärina?
Daniella Predeina, Gustav Adolfi Gümnaasiumi 12.klass
Öeldakse, et elu möödub kiiresti ning selle kestel tuleb teha seda, mida inimene ise armastab, mitte lasta otsustada teistel enda eest. Raamatutes, kus inimesed jagavad surmalähedasi kogemusi, kirjutatakse tihti sellest, kuidas töö ja raha pole kõige olulisemad, vaid tuleb leida aega oma sõprade ja lähedaste jaoks. Kui mina elaksin pensionieani, siis oleks nii mõndagi, mida sooviksin mäletada.
Minu jaoks on väga oluline ausus, nii iseenda kui ka teiste suhtes ning pensionärina tahaksin mäletada, et ma pole kartnud tõde, ükskõik kui kibe see ka poleks. Valetamine jääks vanaduses kripeldama ja võib-olla tekiks kahetsus ütlemata või varjatud sõnade/tegude pärast. Kui Raskolnikov Kuritöös ja karistuses poleks üles tunnistanud oma mõrva, ei oleks ta saanud oma eluga edasi minna, mõtlemata iga päev enda teole. Tema tegu takistas tal rahulikult armastamast ja üldse elamast, kuid pärast tõe väljarääkimist loksus tema elus kõik paika vaatamata sellele, et ta pidi kandma vanglakaristust. Elus tuleb olla aus, ainult siis saab teha õigeid otsuseid ning tunda end hästi.
Samuti tahan pingutada selle nimel, et olla parem inimene, parim versioon iseendast. Iga väike pingutus ja muudatus aitab elus edasi liikuda. Nii liikus ka Johannes Nullpunktis eluga edasi alles siis, kui ta hakkas iseennast parandama. Vaatamata sellele, et tema ema oli skisofreenik, klassikaaslastega olid suhted halvad ning ka väljaspool kooli polnud häid sõpru, siis ikka leidus olukorrast väljapääs, sest igale situatsioonile on lahendus. Kõik sõltub iseendast ja tahtejõust. Enne, kui otsida vigu kõiges ümbritsevas, tuleb muudatused teha endas.
Veel püüan oma elus tekitada vähe rutiini, proovida uusi hobisid ja vastu võtta väljakutseid. Rutiini tekkides hakkab aeg kiiremini mööduma ja selle vältimiseks tulebki teha tegevusi, mis ei ole harjumuspärased. Õppides ja tehes midagi uut on inimene rohkem kohal ehk olevikus, kuna ta ei tegutse automaatselt, vaid süveneb rohkem protsessi. Samuti on oluline proovida just neid asju, mis inimest ennast huvitavad. Franz Kafka hakkas oma elu elama isa nägemuse järgi. Ta ei tahtnud õppida õigusteadust, aga isa tahtel siiski tegi seda ning seetõttu hakkas ka pidama üksluist ametnikutööd ega polnud õnnelik. Oma elus kuulan eelkõige iseennast ja enda sisetunnet ning loodan seda teha ka edaspidi.
Ma hindan seda, mis mul on, üritan näha head ja õnne mind ümbritsevates inimestes ning elus üldse. Tihti ei olda rahul olevikuga, arvatakse, et õnn on kuskil mujal ja tulevikus. Peer Gynt läks rändama mööda maailma, et täita oma unistusi, kuid naastes koju sai aru, et õnn oli teda kodus ootamas. Ma ei soovi alles vanana mõelda, et mingi hetk minevikus oli hea, vaid tahan juba praegu tunda, kui õnnelik ma olen ja osata olla tänulik selle eest.
Senisest elust tahaksin mäletada seda, et ma pingutan juba praegu seatud eesmärkide poole, nähes võimalusi iseendas ja ümbritsevas maailmas ning nendest kinni haarates. Samuti seda, et ma ei ela teiste jaoks, vaid kuulan oma sisetunnet ning oskan olla tänulik selle eest, mis mulle antud on. Nii loon ka aluse õnneliku tuleviku jaoks, sest kokkuvõttes tahaksin mäletada, et olen nautinud tervet enda elu ning seda algusest peale.
Mina kui eestlane maailmas
Laura Prii, Viljandi Gümnaasiumi 11.klass
Ma pole palju reisinud. Tegelikult olen käinud vaid Lätis. Minus pole siiani ka tekkinud erilist soovi Eestist ära minna. Võiksin hoopis öelda nii, nagu on öelnud Kong Fuzi u 551-479 ekr: „Elan väga väikeses majas, aga minu akendest paistab väga suur maailm.“
Mulle meeldib mõelda, et inimesed on võrdsed. Et üks pole parem kui teine. Kuid siiski on maailm täis sadu erinevaid rahvusi ja neid saab omavahel võrrelda. Erinevad looduskeskkonnad, ühiskonnad, kultuurid ja religioonid. Kui lähtuda eelmainitud tsitaadist, siis saaksin väita, et rahvus mõjutab suuresti kodude akende suurust, raami, joonistab ehk nii mõnelegi peale vitraaži või tõmbab tagatipuks üldse kardinad ette. Seepärast nähakse ja tõlgendatakse elu maailma eri paigus täiesti omamoodi.
Arvan, et elada Eestis ja olla eestlane on äärmiselt suur väärtus. Nimelt on siin tillukesel maalapil antud meile üks võimas privileeg. Vabadus. Paljud mäletavad hästi veel aega, kui inimeste südameid pitsitas soov rebida akende eest raudne eesriie. Nüüd on eestlastel see võimalus. Võimalus näha. Sealjuures kingib Eesti riik soovijatele ka väärt oskuse - oskuse vaadata. Vaadata kaugemale maailma, võrrelda, analüüsida ja aru saada. Seda kõike näiteks läbi hariduse ning mõtte- ja sõnavabaduse. Ilmselt ei väärtustata seda igapäevaelus küll väga tihti, kuid mõelge hetkeks, kui palju on maailmas inimesi, kellel sellised privileegid puuduvad!
Kui üldiselt peetakse kultuuri ja rahvatraditsioonide au sees hoidmist edasiviivaks jõuks, siis arvan, et vahel võib rahvuse kultuuritunnetus olla just see, mis aknaraame kitsendab. Näiteks religioon piirab oma karmide reeglitega üsna tihti inimeste vaatevälja. Eestis on lood enamasti vastupidi. Siin ei saa rääkida sissejuurdunud usutraditsioonidest või rahvakommetest, mida veel tänapäevani täpselt järgitaks. Mitte, et me kuidagi kultuurivaene rahvas oleks - see kõik on eestlastel ometi olemas, kuid ei takista meid sealjuures edasi liikumast ja kaugemale nägemast.
Vaatame siis kaugemale. Paljud minuvanused noored sammuvad sihikindlalt pärast gümnaasiumi välismaale õppima või tööle. Meil kõigil on vabadus minna. Võib-olla tahaksin isegi ükskord Lätist kaugemale jõuda. Piiluksin teisel pool maakera elavate inimeste tubadesse. Kuulaksin nende lugusid, maitseksin toite, saaksin osa tundmatutest traditsioonidest, avastaksin mõnd täiesti võõrast kultuuri. Vahepeal heidaksin pilgu oma kallile kodukesele ja näeksin seda ehk hoopis uue nurga alt. Südames tunneksin aga turvatunnet - mul on alati koht, kus mind oodatakse. Mul on vabadus tulla tagasi.
Iga tegevus, mis kaldub äärmusesse, võib endaga kaasa tuua hukatuse. Kas olla rahvas suurte traditsioonide ja uhkete kommetega või lennata kui vabad linnukesed mööda maailma ringi? Oluline on leida tasakaal. Ma loodan, et eestlased oskavad säilitada endis seda mingisugust alateadlikku ühtsustunnet, mis raskete aegade jooksul on aidanud kokku hoida ja püsima jääda. “Elan väga väikeses majas, aga minu akendest paistab väga suur maailm”. Just täpselt nii ma ennast tunnengi. Olen eestlane.
Mina kui eestlane maailmas
Madleen Vapper, Läänemaa Ühisgümnaasiumi 10.klass
Mina olen eestlane. Päris puhas eestlane kohe. Isa on eestlane ja ema ka. Kuigi emale meeldib ikka kelkida, et tema vanavanaisa oli sakslane ja temal on saksa geenid. Küll mina olen ikka mats tema kõrval - isapoolsete geenidega. Lihtsalt sellepärast, et ma ei triigi sokke. Kes kurat triigib sokke?! Uskuge mind, sakslased ei triigi sokke. (Vähemalt mitte normaalsed!) Miks üldse arvatakse, et nad jube korralikud inimesed on? Isa vanavanaisa oli aga hoopis rootslasest mereröövel, kes sattus Saaremaale. Ühesõnaga, ma olen nii puhas eestlane, kui puhas eestlane üks Eesti inimene üldse olla saab.
Kuna Eestis on igas männikus, kuusikus ja kaasikus internet olemas, siis kasutan võimalust ja istun iga päev paar tundi arvutis. Külastan paljusid erinevaid internetilehekülgi. Üks neist on 9GAG. Peaksite teadma. Igatahes, kui ei tea, siis selleks, et teid informeerida: 9GAG on aastal 2008 loodud veebilehekülg, kus inimesed saavad üles laadida pilte, mis peaksid peamiselt olema naljaka sisuga (aga ega ikka ei ole küll). Olen seda lehte külastanud umbes aasta ja selle aasta jooksul on teiste postituste hulgas minu pilku püüdnud paljud postitused, mis käivad Eesti kohta. Mitmel korral on keegi Eestile promo teinud ja üles laadinud palju pilte sellest, kui ilus loodus siin on või kui vahva president meil on (on ka). Need pildid on kogunud päris palju populaarsust. Kuid lisaks positiivsele vastukajale on ka negatiivset vastukaja. Olen nende postituste kommentaare lugedes välja kirjutanud kuus peamist arusaama, mis välismaalastel Eestist ja eestlastest on.
#1 Eesti...? See seal kuskil NSV Liidus?
Mu au on riivatud. EESTI ON OSA NSV LIIDUST?! Kallid inimesed, NSV Liit lagunes juba rohkem kui kakskümmend aastat tagasi! Viige end ometi eluga kurssi. Ma ei teagi nüüd, kummal meist piinlik olema peaks... kas minul, tublil kolhoositöölisel Vapperil või teil (see lause oli selge vihje, et teil). Ei tasu oma eluga mängida ja selliseid rumalaid asju arvata, ega Külm Sõda veel läbi ei ole. Vaat kui saate Venemaalt tuumapommi omale kaela sellise rumaluse eest.
Mina kui eestlane, ei taha iial, et keegi arvaks, et Eesti on osa Venemaast. Ei, ei, ei. Üleüldse, suurem osa eestlasi tahab, et meid peetakse osaks Skandinaaviamaadest (Rõivas lubas ju Eestist lausa Uus-Põhjamaa aretada ja puha). Ei taha me ka sinna Baltikumi nii väga kuuluda. Mis siis veel Venemaast rääkida.
#2 Eestlased on külma iseloomuga.
Tõsi, tõsi. Mina küll olen. Ausalt öeldes vaatan sellistele eestlastele, kes ei ole külmad, lausa viltu peale. See pole mingi eestlus, kui inimene külma iseloomuga ei ole! Samuti tekitavad minus meeldivat ja sooja tunnet inimesed, kes kasutavad sõnu „kurat“ ja „raisk“. Tekitavad alati koduse tunde. Karge eestluse tunde.
Internetis aga nimetati eestlasi lausa külmadeks sitapeadeks. Ma ei taha öelda, et eestlased halvad ja kurjad inimesed on. Ei ole (kui üks noormees välja jätta, kes mulle meeldis kui ma 13 olin ja kellega ma KINDLASTI abielluma pidin, sest et esimene armastus ja puha). Meie, eestlased, oleme head inimesed. Me teeme alati näo, et meile meeldivad homoseksuaalid ja pagulased ja ei kõssa kellelegi, et vahepeal Taarat palume, et ta meid päästaks nende küüsist.
Eestlane on külm inimene ja see ei ole halb. Ühe eestlase tundmaõppimine ja temaga sõbraks saamine peakski vaeva nõudma. Mis kergelt tuleb, see kergelt läheb ning eestlase sõprus ja usaldus ei tohiks iial selline olla.
#3 Eestis on tantsu- ja laulupeod.
Vot see on asi, mille üle olen uhke. Ma ei ole ausalt öeldes eriti suur patrioot, aga iga kord, kui olen laulu- või tantsupeole sattunud, on kohe pisar silmas ja käsi südamel. Tõsine massihüpnoos, ma ütlen! See on meie kultuuri üks kaunemaid ja väärtuslikemaid osasid (kaasaarvatud meie IMELISED rahvariided) minu jaoks ning ma pean oluliseks seda välismaalastele tutvustada. Mul on hea meel, et seda maailmas teatakse. Selle järgi peakski Eestit teadma! (Ja shhh, ei kõssa keegi sellest, et see traditsioon sakslastelt tuli!!)
#4 Eestis on ilus loodus.
Skandinaavia mäestik on üks loodusobjektidest, mida ma üle kõige armastan. Eestis pole aga ühtegi mäge. Mina elan hetkel Haapsalus ja kui siit bussiga Tartusse sõita, mis on viietunnine sõit, siis neli tundi kogu ajast olen ma sunnitud vaatama tühje põlde ja võsa. See on niiiiiii igav. Kuid kui ma mõtlen järele... Eestis ikka on, mida näha. Üks parimaid asju Eesti looduse juures on kindlasti rabad. Rabad on võrratud. Just rabad ongi Eesti looduse kvaliteedimärk. Muidugi on hea, et Eestis ka seda võsa leidub. Kuid kui hakata välismaalasele Eesti loodust promoma, siis tuleb kindlasti alustada rabadest ja lõpetada... rabadega (ja nad on vaimustuses, uskuge mind!). Ning seda, et meil mägesid pole, ei tasu varjata. Keegi ei naera meid meie „mäetuse“ pärast välja. Pigem ahhetatakse, et kui kummaline! Kummaline on hea olla. Pealegi tegi Siiri Sisask selle laulukese ju „Mis maa see on“ ja sealgi mainitakse, et ei ole siin mägesid. Aga see ei paista laulu populaarsust piiravat.
#5 Eestis on ilusad naised.
No seda oli mul Eesti naisena ainult rõõm lugeda. Ei taha kohe kuidagi vastu vaielda. Tahan ilus Eesti naine olla. Kuid siiski... selleks, et oma seisukohta kinnitada... vaadake kui kaunis valge nahk on Eesti naistel (see pole rassistlikult öeldud (khm, eriti, khm))! Ja blondid juuksed. Ning sinised silmad. Nii võrratult kaunis, nii võrratult haruldane. Ei saa ka mainimata jätta, et Eesti naistel on kaunid rinnad. Vaadake näiteks aasialasi (ma ei mõtle neid rinnasuurendustega Jaapani tibisid, kes telesaadetes end vaakumkilekottidesse pakendada lasevad jms) ja võrrelge nende rindu eestlaste rindadega. Eestlastel on suuremad rinnad. Ja rinnad on naise juures olulised. Mitte vaid labases ja sugutunglikkus mõttes.
Siinkohal tahaksin ära mainida, et Eesti mehed on ka tegelikult ilusad. Näiteks minu onupoeg on väga kena eesti noormees. Hele nahk. Kaunid blondid juuksed. Taevasinised silmad (ma isegi ei ürita poeetiline olla siinkohal, tal ongi taevasinised silmad). Mina ei saa aru, miks tal naistega ei vea. Tõesti. Miks küll need ilusad eesti naised neid murjameid taga ajavad. Meil on nii ilusad mehed.
#6 Eestis on odav alkohol.
Eestlase jaoks ei ole Eestis odav alkohol. Kuid paljud välismaalased saavad eestlasest rohkem palka, aga neil on ka sellevõrra kallimad hinnad. Nii et selle koha pealt võib Eestit välismaalastele promoda küll. Samas võib see arvamus olla tekkinud ka sel põhjusel, et meil siin joodikuid ringi kakerdab... aga no kuulge, igas riigis on omad joodikud! Kuna alkohol on asi, mida inimestele väga tarbida meeldib, ei näe ma ka selles midagi halba, kui välismaistele turistidele Eestit kui odava alkoholiga maad tutvustatakse.
***
Sellised olid siis välismaalaste kuus arvamust/teadmist Eesti ja eestlaste kohta. Ega need nii mööda olegi. See mulje, mis rahvusest välismaainimestele jääb, ei ole kunagi päris 100% vale. Mulle isiklikult praegu meeldib see, mida minust kui eestlasest arvatakse (kui see NSVLi kuulumise osa välja jätta, tõesti, viige end eluga kurssi). Kui teile ei meeldi, siis võtke midagi ette, mitte, et see meil eestlastel väga kombeks oleks... me pigem viriseme asja üle... seega minge virisege! Mina panen jalad seinale ja kuulan veidi Metsatöllu.
Kas Venemaad maksab karta?
Kaarin Shabad, Gustav Adolfi Gümnaasiumi 12.klass
Venemaa-kartus on meil, eestlastel, Venemaa naabrina täies mahus õigustatud. Arvestades ajalooliseid sidemeid, Ukrainas toimunut ja praegust ISISe olukorda, tuleb paratamatult esile kartus Eesti tuleviku pärast. Venemaa, eesotsas V. Putiniga võib ootamatult võtta vastu otsuseid, mis šokeerivad tervet Euroopat. Hirm oma kodumaa kaotuse üle võib küll olla hetkel eestlaste teadvuses, kuid see hirm ei peaks saama mõtteid domineerivaks.
Eelmisel aastal tegin uurimistööd ajakirjanduse erinevusest Eestis ja Venemaal, kajastades 2014. aasta märtsikuu sündmusi Ukrainas. Lugesin läbi ühe kuu lõikes leiduvad Ukraina-teemalised artiklid päevalehes Komsomolskaja Pravda, mis on üks enimloetud ajalehti Venemaal. Kui olin lõpetanud lugemise, tundus korraks, nagu mu mõtlemine oleks muutunud. Ma küll teadsin, et suurem osa seal leiduvast oli propaganda, kuid see propaganda oli niivõrd mõjurikas, et pani mind korraks uskuma midagi, mille kohta ma teadsin, et see pole tõde. Kui nüüd kujutada ette, et see oleks ainuke ajaleht, mida saab igalt poolt osta ning mida reklaamitakse, siis loogiliseks tagajärjeks olekski mõttemaailma väärastumine.
Siin ilmneb esimene põhjus, miks Venemaad võiks karta. Hiljuti rääkisin oma tädiga (kes resideerib Moskvas) Venemaa propaganda teemal ning küsisin, kas olukord on tõesti niivõrd halb, kui läänemaailmas arvatakse. Tema vastusest veendusin, et see tõepoolest nii on. Ta rääkis, et tema tuttavate seas saavad vaid vähesed oma informatsiooni lääne uudistekanalitest, milledest paljudele pole isegi mitte ligipääsu. Harvad pole juhused, kus teda kritiseeritakse, kui ta julgeb avalikult arvustada Putinit ning poolehoiu näitamisel lääneriikide vastu võidakse teda kutsuda fašistiks. Teisisõnu, isegi inimesed, kes igapäevaselt on eliit oma teadmiste ja edu poolest, kalduvad uskuma Venemaa uudistekanaleid ning loevad uudiseid just nimelt nendest samadest propagandamasinatest, mida ka mina oma uurimistöö jaoks lugesin. Kui ka tahta lugeda midagi muud, siis selleks on praktiliselt ainuke võimalus lugeda arvamusartikleid internetist või rääkida välismaise päritoluga mõttekaaslastega.
Venemaa-ohule lisab tuld venelastele ajalooliselt omaseks saanud mõttelaad, et kõik, mis neile kunagi kuulus, on ka praegu nende oma. Vene vanasõna ütleb: „Pусское больше Pоссии.“ Selle vanasõna mõtteks on, et kõik, mis on kunagi kuulunud või kuulub hetkel Venemaa alla, ongi see, mis muudab Venemaa niivõrd suureks ja tähtsaks riigiks. Moskvas on Kremli Katariina saali seintele kirjutatud loosung: „Mis lahutatud, see ühendatakse.“ Seega on Venemaa liidritele juurdunud sarnane mõttelaad juba mitu sajandit tagasi, seda justkui kantaks põlvest põlve edasi. Iga „suur juht“ üritab end tõestada ning olla see, kes taastab Venemaa hiilguse.
Õnneks on globaliseeruv ja üha muutuv ühiskond muutnud olukorda ka Venemaal. Putinil puuduvad niivõrd soodsad võimalused oma inimeste represseerimiseks, sest inimesed on ajaga saanud targemaks, hoolimata sellest, kas usutakse propagandat või mitte. Stalin kasutas oma võimu kehtestamiseks terrorit ja tungivat kontrolli, ta tutvustas oma režiimi peale mitu aastat kestnud verevalamist Euroopa pinnal. Võttes arvesse ka I maailmasõja tagajärgi majandusele, pooldas enamik rahvast karmikäelist valitsejat. Selline luksus Putinil aga puudub, inimesed mäletavad Nõukogude Liidu aegseid vandenõusid ja inimesi vallanud hirmu, nad eelistavad praegusel hetkel demokraatlikku asjaajamist, olgugi, et Venemaa demokraatia on vaid näiline. Sellest annab tõestust ka Putini kõne 18. märtsil 2014. aastal Krimmi kohta, mis sarnanes Hitleri omadele anšlussi ja Sudeedimaa teemadel II maailmasõja alguses. Kui Hitleri kõned saavutasid kaootilist aplausi ja austusavaldust, siis sellist tulemust Putini kõnedel polnud.
Hinnates Eesti hetkest poliitilist olukorda 1939. aasta taustal, on oht iseseisvust kaotada kordades väiksem. 1939. aasta baaside lepinguga Eesti-Venemaa vahel nõustus Eesti laskma oma territooriumile 25 000 punaarmeelast, sõjalist vastupanu osutamata. Eesti edasine saatus 20. sajandi lõpuni oli otsustatud. Kuid see on minevik, Eesti on sellest ajast kasvanud, me oleme NATO ja Euroopa Liidu liikmesriik, meie poliitiline elu on struktureeritum, otsuselangetamine toimub demokraatlikumal teel, infoallikaid on rohkem ning üha kasvav on ka intelligentide arv ühiskonnas seoses maailmatasemel haridusega. Eesti ei laseks Venemaal end ilma sõjalist vastupanu osutamata okupeerida. Kui iseseisvus oli juba 1939. aastal eestlastele hinnaline, siis nüüdseks on vabadus kujunenud loomulikuks eluaspektiks, mida ükski elanik ei mõtlegi ära anda.
Riikide liidud olid maailmasõdade ajal nõrgad ja halvasti ülesehitatud. Praeguseks on aga NATO tõestanud, et suudab pakkuda kaitset oma liikmesriikidele. Eesti on oma julgeoleku tagamiseks panustanud NATO missioonidesse ning ka rahaliselt toetanud oma liitlasi. Seetõttu on kindlustatud abi ka Eestile juhuks, kui Venemaa peaks tõepoolest ründama. Kahjuks teeb mind aga hetkel ärevaks Venemaa käitumine Süürias, kus ta korraldas välkrünnaku, mille sarnast USA polnud suuteline korraldama. Venemaa tõestas, et võib käituda ootamatult ja halastamatult, diplomaatiat arvestamata.
Venemaapoolset ohtu ei tohi ülehinnata ega ka alahinnata. Hetkel, milles meie elame, on vaja toimida kaine peaga. Tark inimene võib küll loota kõige paremat, kuid ta peab ka teadvustama endale, et võib juhtuda risti vastupidi. On raske hinnata Venemaa-ohu suurust ning sellele ei peaks tavainimene mõtlema, vaid jätma mõõtmise spetsialistide hooleks. Millele peaks keskenduma, on tagavaraplaani väljatöötamine, juhuks kui Venemaa otsustab rünnata. Venemaad tuleb karta vaid tagavaraplaani piirides, mitte rohkem ega ka vähem.
Mina kui eestlane maailmas
Sirelyn Pommer, Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi 12.klass
Eestlane – kui palju on meie ühiskonnas neid inimesi, kes oleksid väärt kandma eestlase tiitlit? Julgen väita, et tõelises eestlases peitub oskus hinnata põliseid oskusi ja järgida traditsioonilisi väärtusi. Kahjuks võtame üle lääneeuroopalikku suhtumismalli, kus rahvas on eemaldunud ürgsest ja loomulikust elukeskkonnast. Kas Eesti on kaotamas eestlased?
Kui praeguse tööealise elanikkonna eesmärgiks oleks kasvatada uus põlvkond isamaad väärtustavaid ja siinse kultuuri eripära edasi kandvaid noori, poleks sellist küsimust minus tekkinud. Ometi pean tõdema, et praegu pole meil riigis pagulaskriis, vaid rahvuskriis. Isad ei õpeta poegi naelu seina taguma ja kalu püüdma, emad haaravad poest leivapätsi ja tordikarbi ning lapsed arvavad, et toit tuleb pakist. Arvan, et häirekell on helisemas väga valjult, kui laps ei tea enam isegi toidu päritolu ja selle valmistamise elementaarseid aspekte. Märk muutuste vajalikkusest on mind pannud väärtustama maaelu, kodust toitu, traditsioone ja Eestis elamise privileegi – võimalust kasvatada oma maalapil tooraine.
Kurb küll, kui koolijütsid haaravad poelettidelt vaid kõige ahvatlevama pakendiga palad, seejuures teadmata, et see valik osutub kõige väärtusetumaks nende kasvavale organismile. Lihtne on noomida televiisorist multifilme vaatavat ja kartulikrõpse mugivat last ebatervisliku käitumise noodis, enne peaks Eesti pered vaatama enesesse, kas viga pole hoopis eeskujus. Veel pole hilja kutsuda järeltulev põlvkond endaga kööki ja näidata põlist leivategu ja aiamaal seda, kuidas saab kevadel kasvama pandud kurgitaimest keldris uhkelt seisev kurgipurk.
Mul on vedanud. Olen 18-aastane neiu ja saan jagada emale vaid tänusõnu, sest kogunenud oskustepagasiga hätta ei jää. Kodus on alati rõhutatud, et kui peaks kaduma võimalus jalutada poodi ja haarata letilt toidupoolist, ei leba me kõhuli maas ega pahanda, et riik on kõiges süüdi, vaid kasutame põlvest põlve edasi antud oskusi ja traditsioone ning jääme ellu. Sisse elanud suurlinna elurütmi, tabas mind kiirelt veendumus, et inimesed on muutunud mugavaks ja abituks. Ere näide on noored neiud, kes ei tule enam toime toiduvalmistamisega. Võimalus täisväärtusliku pere loomiseks näib üha hääbuvat.
Kakskümmend aastat tagasi õppis minu ema moosi- ja supikeetmist, aiatöid ja tikkimiskunsti oma vanaema õpetussõnade järgi. Kas nüüd on aeg, kus vanaemad ootavad lapsi linnakorterites pannkoogijahust kookidega ja poest ostetud moosiga, milles pole säilinud kübetki tõelisest marjade mahlasest maitsest? Siinkohal on sobiv mainida keemiatundides õpitud ühendite loetelu, mis moosipurgi etiketil imepisikeses kirjas mõistmatuks jääb. Paraku muutub ühiskonnas eestluse väärtustamine üha haruldasemaks, seetõttu on Y-generatsioon viimaseks õlekõrreks, et taaselustada hääbunud traditsioonide edasiandmine. Minuealised ja natuke vanemad inimesed on veel võimelised uurima vanu traditsioone ja kombeid, et need ei kaoks uue põlvkonna jaoks kättesaamatusse kaugusesse. Praegu elab veel vanavanemaid, kes saavad oma teadmisi jagada. Praegune noor kujundab tulevaste põlvede maailmapildi. On viimane aeg õppida tundma põliseid oskusi.
Olen algust teinud valmistoodete vastasesse võitlusega abitust soosivas ühiskonnas. Muidugi nõuab selline samm teatud eeldusi. Selleks soetasime perega hiljuti maakoha linnaservas, kus kasvatame puu- ja köögivilju ning hooldame marjapõõsaid. Sügisel korjatud saak võimaldab edasi kanda esivanemate retsepte ja toiduvalmistamistraditsioone. Oluline on ka toidu kõrge toiteväärtus, tugevam tervis, koostegemise rõõm, peretraditsioonid ja oluliselt lühem poenimekiri. Hea on tõdeda, et samalaadset ellusuhtumist väärtustavad paljud välismaalt naasnud tuntud eestlased. Põhiline motivaator alustamaks elu maal on soov olla eeskujuks ja juurutada oma lastes eesti identiteet.
Nördimust valmistab, et võõrsil elavad eestlased ei saa ka suurima tahtmise korral järgida rahvusköögi retsepte, sest puudub vastav tooraine. Parimal juhul on komponendid lihtsalt kõrgema hinnaga ja saadaval vaid mahepoodides. Mida puutumatumas keskkonnas on loom või taim kasvanud, seda kõrgemas hinnas on toit. Olen kindel, et kui mõni ettevõtlik noor teaks, kui palju maksab mustsõstra kilogramm Brüsselis, ei ootaks ta enam hetkegi kauem ja ruttaks koos põõsaistikutega Võrumaale ning lööks labida isamaa musta mulda. Eestlastel tuleb väärtustada kõigest 45 226 km² maad, mis on teda toitnud sajandeid. Erinevates eestimaa nurkades on hoogustunud talutoodangu pakkumine. Hiljuti Tartu Lõunakeskuse kompleksi tekkinud Võrumaa väiketootjate taluturg on andnud suure panuse traditsioonilise eesti köögi taasavastamisse linnaruumis.
Meil on veel võimalus ammutada jõudu siinsest loodusest, mujal maailmas on jalutuskäik põlismetsas ja rabades muutunud haruldaseks või hoopis võimatuks. Mida rohkem on inimesi, kes oskavad hinnata puhta looduse väärtust, seda suurem on võimalus, et keskkond säilib. Selleks, et panna noor põlvkond hindama siinset küllaltki puutumatut elukeskkonda, peaksid pered lastega minema loodusesse, mis pakuks ühteaegu uut emotsiooni ja harivaid hetki. Tänapäeva ühiskonnas tavatuna näivad ühised ettevõtmised süübivad laste mällu eredamalt kui järjekordne kinolinal lavastunud animatsioon. Ühine aeg, kogemused ning turvatunne lähendavad peresuhteid ning juurutavad õpetatud oskused ja põhimõtted. Tulemus on eluterve ja jätkusuutlik ühiskond, mis edendab Eesti elu ja on eeskujuks teistele Euroopa riikidele.
Meeldiv on näha kaubanduses tooteid, millel särav pääsukese või rukkilille-embleem rõhutab toidu kodumaist päritolu, head maitset ja kõrget kvaliteeti. Kõike pole võimalik ise kasvatada ja toota. Puudub naabrimees, kes aastasadu tagasi vahetas jahukoti kartulite vastu – seepärast on väga tähtis eelistada kodumaist, mis edendaks ühtlasi majandust ja teeks kummarduse meie põllumeeste ees, kes on sunnitud järgima traditsioone keerulises Euroopa Liidu nõuete rägastikus. Õnneks võimaldavad tootjatele suunatud Euroopa Liidu toetuspaketid kaasajastada põllumajandustehnikat, mis võimaldab tootlikust tõsta. Hiljuti jahmatas mind artikkel, milles mahekrõpsude tootja kirjeldas kadalippu, jõudmaks poelettidele ökomärgisega. Mahetoodete kõrge hinnaklass ei tundunud enam kaugeltki mitte ülekohtune. Teades inimeste palgataset, ei saa loota, et suurest isamaaarmastusest hülgaks inimesed importkaubad, aga kui me kõik valime hommikul väikeettevõtja piima ja müsli, on väike samm moraalselt ja füüsiliselt täisväärtuslikuma elu suunas astutud. Kasu saab tootja, riigi majandussektor, tervis ja toidukultuur. Viimane saab säilida vaid tänu rahva teadlikele valikutele. Usun, et mida rohkem on tarbijaid, seda taskukohasemaks muutub kodumaine kaup. Praegu tundub, et ühiskond on teinud sellest luksuskauba, mis ometi võiks olla traditsiooniline ja massiliselt levinud. On häbiväärne muutuda ühiskonnaks, kus on vaid rikaste privileeg tarbida puhast Eesti toitu.
Parim viis traditsioonilise eesti köögi säilitamiseks on asuda elama linnastunud aladelt looduslähedastesse piirkondadesse. Mujal Euroopas on elu maal luksus. Võib öelda, et sellist põldude ja metsade keskel elamise varianti ei eksisteerigi, sest vaba maa on suurtootjate või kinnisvaraarendajate haardes. Väikeses kohas kogukonnana elades saab igaüks elada põliskultuuri keskel, kus kasvab ka vastutus, mis tegelikult teeb inimese iseseisvamaks ja tugevamaks. Pole võimatu, et ühel päeval tabab meid kriis, mis sunnib linnadest lahkuma. Tundub kohutav vaatepilt, kuidas suur hulk eluvõõraid ja abituid inimesi alustab elu kohas, kus on ellujäämiseks vaja oskust mõelda ning tegutseda omapäi või kogukonnana. Seetõttu on väga tähtis, et kõigil oleks minimaalne oskustepagas, mis päästab meid industriaalühiskonna hüpiknukkudeks muutumast. Seni, kuni riigil on võimalus oma territooriumil pakkuda rahvale elamispinda looduses, on igati arukas sellest osa saada.
Loodetavasti ei muutu reaalsuseks meedias sageli kõlanud lause „eestlased surevad välja”. Isegi, kui rahvaarv püsib stabiilne ja poliitiline kaart ei muutu, napib praegugi tõelistest eestlastest. Inimesed on muutunud sõltuvaks euroopalikust heaoluühiskonna mudelist. See on andnud võimaluse tegeleda spetsialistidel oma erialaga ja viinud meid maailmatasemele, aga samas pannud unustama elementaarsed oskused. Raske on leida tasakaalu industriaal- ja agraarühiskonna vahel, aga linnaservas maalähedases kodus on see saavutatav. Tahan olla ja tunda end tõelise eestlasena,just selle tõttu püüan taaselustada ning säilitada traditsioone, innustades ka end ümbritsevaid inimesi eestlust väärtustavale elustiilile.