Alustan kõige nooremast, kes õpib Aasmäe Põhikooli 6.klassis - Eron Koidu. Tema kirjutis on selline:

Mulle meeldib koguda kive ja igasugu asju. Neid on kuidagi põnev koguda ja saab aega viita erinevaid kive ja muud pudi-padi otsides. Meelelahutuseks sobib see ideaalselt. Mina kui koolist koju jalutan, on minu pilk suunatud maha, vahel tõstan pea üles, et vaadata kui kaugele ma juba jõudnud olen. Isegi siis kui sõbra juurest koju jalutan, vaatan ka maha, et uusi kive leida. See on minu arust nii lõbus ja tore.

Kive on kõige parem leida kruusateedelt. Seal on palju kive ja need on üsna lahtised, paljud on ka maa sees: ainult üks koht kivist paistab. Kivi kätte saamiseks saab kasutada teist kivi, kui sul muud pole. Kui välismaal on kivirand, sealt leiab ka väga palju kive, mis on loogiline, sest see on kivirand. Seal on tavaliselt ovaalsed ja ümarad kivid, sest seal on rand ja rannas on lained, mis aegamisi lihvivad või siis lutsutavad ja selle tõttu muutuvad kivid sihukeseks ovaalseteks.

Ma olen leidnud väga palju erinevaid kive näiteks: augulisi, ühe auguga, triibulisi, sätendavaid, laigulisi, erineva kujuga ja isegi fosiile. Vahest oli nii tüütu see, et taskud said nii kiiresti täis ja rohkem kive ei mahtunud taskusse. Ma leidsin ühe korra üsna suure fosiili. Mul endal pole lemmikuid kive, aga kui ma väike olin meeldisid mulle kõige rohkem punase graniidi kivi.

Mu vanematele see väga ei meeldi, sest vahel ununevad kivid jope taskusse. Kui mingi muu asi ununeb ka ja see taskuga jope või mingi muu riide ese satub koos kividega pesumasinasse, siis on palju jama.

Mu vanematele ei meeldi selle juures ka see, et need võtavad natuke ruumi ja need määrivad taskuid.

Kui ma kive hakkan otsima, siis jäängi otsima, nii ma pean enda pilgu vägisi maast ära kiskuma, et ma ei jääks liiga kaua otsima - muidu ma ei jõuagi kuhugi. Muud pudi-padi ma jätan alles, sest arvan, et neid läheb millalgi vaja. Enam ma ei kogu seda pudi-padi nii palju, sest sain aru, neid asju pole üldse vaja.

Rohkem pole väga midagi jutustada kividest, võiks lõpetada, aga päris tore oli siiski nii, et räägime veel natuke kristallidest järgmisel lehel pärast väikest pausi. Te võite natuke hinge tõmmata, siis on jälle hea edasi lugeda.

Kristallid on ka peaaegu nagu kivid, aga neid on ka väga palju, nii et räägime ainult mõnedest kristallidest. Kristalle on ka lõbus osta ja koguda; neid on erinevaid, näiteks on olemas: rubiin on punast värvi ja ilmselt kõik inimesed teavad seda, smaragd on rohelist värvi.

Rohkem ma ei tea kristallidest midagi, aga ma tean, et kristallidel on omad võimed, sest ma ei oska eriti teistmoodi seda öelda.

Mu emal on päris palju kristalle; tal on kolm erinevat kristalliraamatut, mis räägivad kristallide võimetest ja mis kristallid üldse olemas on.

Aa nüüd tuli üks teine kristall ka meelde, selle nimi on Tiigrisilm, ta võime on anda julgust ja enesekindlust.

Aga need kujuteldavad võimed töötavad ainult siis, kui sa neisse päriselt usku on - muidu need ei tööta.

Nüüd ma arvan, et sain jutustatud kõik mis mul öelda oli. Mulle meeldis seda kirjutada; see oli endalgi nii lõbus mõelda kuidas ma neid kive olen kogunud ja edasigi kogun.

Teine auhinnasaaja on vanuselt keskmine: Emili Kristelle Pajupuu, kes käib Hugo Treffneri Gümnaasiumi 12.klassis. Tema töö on niisugune:

 Olin kord vanavanematega seenemetsas. Mulle ei paku miski niivõrd palju rõõmu, kui metsas käimine. Kõnnin mändide vahel, kuulan linnulaulu, jälgin valgeid kohevaid pilvi taevas liuglemas, unistan. Oh, terves ilmas pole vist midagi nii toredat! Kuid olles seal mändide all märkasin üht seent. Ma ei teadnud, kas see on puravik, pilvik, kuuseriisikas, kaseriisikas- mul polnud õrna aimugi. Sellises olukorras ootan alati, et mu vanaema kuskilt põõsavahelt välja ilmuks, et ta mulle ütleks millega tegu. Mu vanaema teab alati. Ja isegi kui ta ei teaks, siis ta korjaks selle seene üles, vaataks eoseid, uuriks seenejalga, ühesõnaga teeks kõik, et mitte seent järgmisele korjajale jätta. Kuid mina ainult uudistan seda seent, millest võib-olla saaks hea sousti. Mu mõtted vajuvad mujale ja ma jätan seene maha. Ma ei ole tegutseja. 

Kui ma mõtlen tegutsemise peale, siis esimesena hüppavad mulle pähe mu vanavanemad. Ja tegelikult ka kõik teised samast põlvkonnast pärit sugulased ja tuttavad. Minu jaoks on nad alati olnud inimesed, keda ei peata miski. Nad pole unistajad ja ootajad, neile on kogu maailm kuidagi reaalsem, mõnes mõttes lihtsam. Nad paikavad ise lauda katuse, ehitavad uue mesitaru, käivad ise jahil. On siis selles rabamises ja tegutsemises süüdi nende kasvatus, nende tolleaegne maailmakord? Ma kipun arvama, et see oli Nõukogude Liit, mis nad sellisteks kahe jalaga maapeal tegutsejateks muutis. Riik sundis neid võtma kasutusele igasuguseid abinõusid, et oma asjadega ise toime tulla. Töö oli selles riigis kõige tähtsamal kohal. On ju sellisel juhul mõistetav, et keegi, kes sellise ideoloogiaga ülesse on kasvanud ei saa sellest mõtteviisist iial lahti. 

Mu vanaisa töötas töödejuhatajana sellises paigas nagu MEK (Mehhaniseeritud Ehitus Kombinaat). Mu vanaema oli küll ametilt maakorraldaja, kuid millal iganes juhtus, et oli vähekenegi vabam hetk, siis sai tast oma abikaasast ehitaja parem käsi. Niimoodi on nad aastaid iga natukese aja tagant jälle midagi uut valmis ehitanud. Kord elumaja, siis suvila, siis maakodusse uued viljasalved. Nad vist isegi ei suuda meenutada, mida kõike nad oma elu jooksul valmis on vorpinud. See suvi palusin vanaisa, et ta meie maakoju uue veranda ehitaks. Tal polnud vaja pikalt mõelda. Nädala pärast oli ta vana veranda ära lammutanud ja uue jaoks karkassi püsti panema hakanud. On alles tegutseja! Mina arvasin, et seda peaks võib-olla natuke kaaluma, mõõtma, plaanima. Äkki oleks veranda kasulikum hoopis maja teisel küljel, sinna paistab hommikupäike. Samas, vana koht oleks muidugi õigem, sest juba sada aastat on veranda sealpool maja paiknenud. Ma oleks arvatavasti teinud visandi planeeritavast verandast, lugenud erinevate katusematerjalide kohta, mõelnud mis värvi võiks veranda värvida. Arvatavasti oleks ma selle plaani lõppkokkuvõttes unustanud, sest mina küll ei viitsiks tervet verandat ise valmis ehitada. Kuid mu vanaisa pole selline mees. Talle on tähtis mõtteviis mõeldud-tehtud. Uut verandat oli ju hädasti vaja, järelikult pidas ta targemaks kohe tegutsema hakata. Lõin ka paar lauda külge ja tõmbasin pintsliga paar tõmmet. Ausalt öeldes tundsin ennast pärast seda päris hästi- olin ju ka ometigi midagi teinud, tegutsenud! Suve lõpus vaatasin seda korralikku, normipärast kätetööd. Minu arust oli see harukordne, et vaid ühe suvega suutsime kokku klopsida terve pisikese maja. Kuid mu vanavanemad istusid kahekesi pingil ja arutasid, kuidas vanasti suutsid nad ühe suvega terve suvila renoveerida ja nüüd on nad ehitanud kõigest ühe väikese putka. Olgugi, et nende vanus on juba kõrge, et nende liigesed teevad neile tihti valu ja silmanägemine enam hästi ei võta- tööinimese hingest juba nii kergelt lahti ei saa.

See tegutsemine ei piirdu neil ainult ehitamisega. Küttepuid toovad nad ise metsast, kartul pärineb alati iseenda vagudest, munad tulevad enda kanadelt. Mu vanaisa ajab hommikul varavalges kummikud jalga ja teeb midagi terve päev, leides vaevu hetki, mil puhata. Vanaema vaaritab alati pliidi ees, rohib peenraid, talvel koob ja heegeldab. Ka talle pole puhkus mingi teema. Mina aga istun tegevusetult tugitoolis ja loen, kiigutan jalgu viljasalve katusel, samal ajal kui vanaisa labidaga ringi müttab. Mulle meeldib olla ja mõelda, unistada tulevikust, igavleda, mõnuleda, laiselda. Mu vanavanemad ei pea seda halvaks, nad lihtsalt ei saa aru, kuidas on võimalik ilma tegutsemata olla. Ma olen üritanud neid tihti mõista, õigemini aru saada, kas ehk minustki on võimalik kunagi saada inimene, kes kõike teab, kes ilma ühegi õpetussõnata terve maja valmis ehitab. Kuid jõuan uuesti ja uuesti tagasi sama vana mõtte juurde: nemad kasvasid sellistes tingimustes, mis sundis neid kõigega ise toime tulema.

Olen täielikult vaba maailma laps. Ma olen harjunud lõputu priiusega, mind pole iial miski kinni aheldanud, miski pole mind dikteerinud. Võiks ju arvata, et sellisel juhul olen ma neist tegevusaldim, täielikus vabaduses peaks ju inimene tahtma tegutseda, teha midagi oma suure vabadusega. Ometigi olen mina lihtsalt unistaja.

Tundub nagu miski peaks mind kinni, takistaks mind tegutsemast. Olen harjunud mõtlema, et küll tulevikus on aega tegutseda, kunagi siis kui ma ise nendevanune olen. Praegu leian end tihti olukorras, kus ma vaatan tõtt tundmatu seenega ja ootan, et keegi mulle juhiseid annaks. Aga kui ma kohe ja praegu initsiatiivi enda kätte ei võta, ei tegutse, siis ei saa ma kunagi ise neid seeni tundma.

Ma olen mõistnud, et minust ei saa kunagi täpselt selline tegutseja nagu nemad. Kuid kuigi ma ise maja ehitamisega toime ei tuleks, olen ma leidnud iseenda viisid, kuidas tegutseda. Ma olen avastanud enda jaoks kirjutamise, ajaloo uurimise, kokkamise. Olen leidnud iseenda tee, kuidas tegutseja olla. Võib-olla ei ole see samasugune tegutsemine, millega mu vanavanemad igapäevaselt toime tulevad, aga see ei tee minu tegevusi mingil määral vähetähtsamateks. Ma ju ei olegi nagu nemad, kahjuks või õnneks ei saa ma kunagi olema. Ja see on ka okei! Lõpuks ometi saan ma uhkusega öelda: ka mina tunnen, et ma tegutsen!

Kõige vanem, mu rehkenduse koha pealt küll vaid 22-aastane, on Mette Mari Kaljas, kes õpib graafilist disaini Kunstiakadeemias ja töötab vabakutselise illustraatorina. Tema kirjutis on niisugune:

Kui vanaema veel elas, käisime temaga kalal. Kevadel suurvee ajal istusime mõnedkümned meetrid suvemajast eemal luha peal, kõrge kuluheina sees. Jõekaldal oli taburet, koorunud värviga, ning plastist ämber kalade jaoks. Need olid seal alati, need olid sel moel omal kohal ja täpselt tasakaalu seatud. Rohi oli tallatud madalaks ainult sealt kus vaja. Ma olin väikest kasvu ja luhapealne oli mulle heinast koobas, kõrgel külm märtsitaevas ning kõikjal ümber ainult pruun ja hall. Pidi olema täiesti vaikselt. Kevade lõhn tuli ninna. 

Suvel oli paat. Kõigepealt tuli sõuda ülesvoolu, et tagasi tulles ei peaks pingutama. Rohi kiikus vaikides veepinna all, vesi oli sügavmust ja põhjatu. Suve lõpu poole tahtis aer kinni jääda selle rohu sisse, jõgi kasvas rohust täis. Teada kohtades oli aeg paat kalda poole ajada. Kaldaga kohakuti seada ja lõikeheinast aerutulli külge sõlm siduda. Peoga heina võtta ning kahekordne sõlm ümber tulli, nii jäi paat pidama. Hein oli tugev, lõhnav ja võis kätte nähtamatud, kibedad haavad lõigata. Kala püüdes olime vaikselt, lihtsalt olime, kuni päevast sai õhtu. Vahel sõudsime paadi vastaskaldasse, sidusime uuesti kinni, see oli kõik. Vahel oli igav, aga ainult natuke. 

Õhtul kandis paat koju, koduteel võisime omavahel lugusid rääkida, ei pidanud enam vaikima. Sügise hakul oli kogu luhapealne rohtu seatud sõlmi täis, suvest maha jäänud teetähised, iga suvepäeva kohta kaks või kolm. 

Vette jälgi maha ei jää. 

*** 

Mitu aastat hiljem ja ühe teise jõe ääres on valmis saanud saun. Üsna väike palkidest maja kolme aknaga, otse jõe ääres. Kevadise suurveega eesruumis uputab. Jõevesi on külm ja liivane. Sooja vee saamiseks tuleb paak täita veega, peab käima nii mitu korda sauna ja kalda vahet, et paak saaks täis. Vaatama, et lävepaku taha ei komistaks ja et kaldalt vette ei libiseks. Vihmase ilma või suure külmaga võib seda juhtuda. Jõgi ei jäätu peaaegu kunagi, aga siiski peab vahel kirvega jääkaane sisse augu lõhkuma. Siis peab tegema ahju tule, alati ei lähe see kõige ladusamalt ja korsten turtsub tossu tuppa. Tavaliselt on juba hämar, kui saun soojaks saab. Tuleb põrand puhtaks pühkida, nii hästi, kui harjaga teha annab. Siis saab pimedas ja soojas istuda, taustal jõe voolamise hääl. Ühest või teisest rääkida, mõni halg ahju visata. Korstnast tuleb suitsu, et hoov hetkeks oma lõhnaga täita ja siis kaduda.

 *** 

Selliseid tegevusi on elus päris väheks jäänud. Ja kohti. Nüüd on tihti kiire ja kuigi näen oma töös tähendust, on tihti tunne, et üks asi ajab teist taga. Kogu aeg on midagi tarvis teha, ja kui pole tarvis, siis midagi on teha ikka. See on huvitav, sest samal ajal aega justkui on. Masinad teevad need igavad ja natuke rasked tööd minu eest ära, millele tõenäoliselt kulutaksin oma töönädalast paari päeva jagu aega. 

*** 

Nii saan pikemalt mõtlemata istuda hommikul laua taha ja hakata oma tööd tegema. Minu töö on kujundada raamaatuid. Kui joonistan raamatu jaoks pildi, rõõmustab mind mõte, et pilt trükitakse, raamat ilmub, neid mäletatakse ja siis veel et võib-olla need meeldivad lugejale. Või pakuvad huvi. Ja siis veel see, et pilt jätab minust endast jälje maha. Keegi jääb mäletama ja kellelegi avaldab mingisugust emotsiooni minu tehtu. Nagu minule, kui vaatan teiste tehtud pilte teistes raamatutes. Need mõtted kannavad ikka edasi edasi ning töö on tore ja seda on järjest rohkem. Pilt pildi järel järel leian oma käekirja või sätin hoolega teksti paika. Üldiselt on põnev ja suur tuhin on sees. Töö on meeldiv ja seda tuleb juurde. Töö jätab minust jälje maha, see mõte vahel hirmutab, aga tihti kannustab. 

*** 

Pealtnäha on lihtne praegusel ajal raamatuid kujundada. Ma saan keskenduda ainult kujundusele ja ideele endale, teha hetkega kümneid katsetusi. Ma ei pea tegelema väikeste sekeldustega, et pildist oleks võimalik näiteks ajalehe jaoks sobiv koopia valmistada või muretsema, et minu valitud kirjatüüpi trükkali juures pole. Kui raamatufail on arvutis olemas, saan ma sellest sekundiga teha miljoniks koopiaks paljundatava versiooni, saata selle tasuta kasvõi tervele maailmale. Veel mõnedkümned aastad tagasi nii polnud. Aga see paneb mind mõtlema, et kui illustraator, ütleme 40 aastat tagasi, tahtis teha pildi, mis seejärel paljundataks ajalehe tarbeks, pidi ta lisaks pildi ideelele ja pildile endale veel kindlaks tegema, et pilt oleks tõepoolest paljundatav. Raamatukaane kujundaja pidi kõigepealt leidma soovitud kirjatüübid ja need siis analoogvahenditega paljundama, tihti tegema mitu versiooni, mitu kavandit. Kavandid päriselt esitama, saatmine võttis omajagu aega. Kui palju tööd pliiatsi ja paberi, skalpellnoa ja tindi, fotoilmutusega. Kui palju suhtlemist. Kindlasti oli vahepeal tüütu. Ja kindlasti jäi mõnigi mõte ajapuuduse pärast ainult mõtteks. Aga kui palju jäi nõnda materjalide ja vormistuse kallal nokitsedes aega igavate hetkede mõteteks, väikesteks ja pisut tüütuteks kohustusteks. Ja kuhu see aeg kõik kadunud on? Tund on ju ikka sama pikk ja minu päevas on sama palju töötunde kui oli mõnel kujundajal minust paar põlve eespool. 

Ja minugi töötunnid on tegemist täis, küll aga oleks tänapäeval hullumeelne, kui kujundaksin raamatukaane või plakati samade vahenditega ja sama ajaga. Kui mu tööpäevas oleks selliseid rutiinseid, väikeseid tegevusi, millest jälg maha ei jää. Keegi ei maksaks seda kinni ja rahata on tänapäeval ehk raskemgi elada kui oli varem. Ma olen juba pikemat aega nii mõelnud ja vahel kurvastab, et minu töö nõuab mult palju suuremat konsentratsiooni ja kiirust, sest masinad ju nagu võimaldaksid seda, ja aeg on paraku läinud odavamaks. Katsu sa tellijale selgeks teha, et ka jõudehetk on oluline hetk, kui soov trükkida valmis mõni hea asi. Ja maailm ei jää seisma näiteks sellest, kui mõni asi läheb trükki homme, ehkki vaja olnuks juba eile. Poleks tark mõte, sest konkurents on tihe ja tööd on vaja. Mul on ennast ja end ümbritsevat vaadates aimdus, et muul juhul saab looming saab valmis aina kiiremini, aga jääb pooltoorelt pidama. Proovin siis aeglaselt kiirustada oma tööd tehes, tegelikult elus üldse. Ja võtta mõtte- ja puhkeaeg sealt, kus saab. 

Kõik ei pea alles jääma, kõik ei pea olema tähtis. Mõni hetk las mööduda nagu vesi. Vette jälge ei jää 

Aga ei saa ka märkimata jätta Mirjam Vaani kirjutist. Auhinda ta küll ei võitnud, aga tema huumorisoon on niivõrd tore, niivõrd soe, et seda lihtsalt tuleb jagada. Muidu keskkonnaameti spetsialistina  töötav Mirjam Vaan on hetkel lapsepuhkusel; sellest ka tema kirjutis "Tegutsen":

Olen lapsehoolduspuhkusel ja mõtlen, et pole iial varem nii palju tegutsenud kui need viimased aastad kui olen puhkusel – lapsehoolduspuhkusel olnud. Enne lapse saamist mõtlesin, et nüüd tuleb aeg aja maha võtmiseks. Eksisin. Reaalsuses pole iial kellaseier nii kiirelt ringe teinud kui praegu. Koguaeg jään ajale jalgu. Tõde, mul on nüüdseks küll kaks väikese vahega last, kuid mis teevad need, kellel on kaksikud, või kolmikud või hoopis nelikud nagu sel aastal lapsekaitsepäeval juhtus. Lisaks on ju ka kolme ja enama lapsega pered, mina seejuures ei tohiks üldse nuriseda. Mul on kõige väiksem kahe kuune ja suurem on 1 aastane ja kümne kuune. Nendega on nii, et ei jõua hambaidki õigel ajal pesta. Lõpuks kui õhtu käes, pesen hommikuhambaid ja varahommikul pesen õhtuhambaid. Kuigi, ma koguaeg olen tegutsenud ja pole hetkegi olnud, et aeg korraks maha võtta. Hommikul ikka kümme korda putitad pisikesi, lõpuks kui putitatud, siis märkan, et hommikusöök juba lükkub lõunasse. 

Hakkan ruttu vaaritama, üks laps süles, teine jala küljes rippumas. Hüüan abikaasale, et söök on valmis ja panen suurema lapse sööma ja asun väiksemale lapsele rinda andma, ise, samal ajal üritades ka süüa, mõni pudruhelves ikka kukub peale, kui üritan üle rinnalapse upitada omale lusikaga putru suhu, muidu jahtub ju ära. Kõhud kõigil täis, siis abikaasa suundub põllule tööle ja mina sätin lastega välja jalutama. Üks vankrisse ja teine õue ringi jooksma. Teist pingsalt jälgimas, et autoteele ei läheks või ojja ei kukuks. Kui pisike lõpuks vankri magama jäi, siis läksin ruttu  tuppa lõunasööki valmistama, andsin suuremale klotsid kätte, kuid eks ta ikka tahab minu kõrval olla ja purgikaantega hoopis mängida, mis asetsevad laua all paberkotis. 

Kui kartulid keedetud ja kotletid praetud ning väike salatki valmis tükeldatud, siis pisike ärkas ning köök oli purgikaasi täis. Üritan rööpräheldes, väikest kussutada ja suuremale ühe käega toidu valmis panna. Siis söödan taas rinnaga last samal ajal endale kartuleid upitamas suhu ning suuremat toiduga abistamas. Kui söödud, vahetan ühel mähkmed, siis teisel ja nüüd on suurema kord magama minna. Pisikese panen seekord kandjasse ja kuskil tund aega jalutan suuremat kuniks tema lõpuks kärusse magama jäi. Lähen tuppa, panen pisikese taas rinna otsa, siis mähkutan ja niiviisi mitmeid kordi kuniks suurem laps ärkab ja pisikene viril on ja üritab uuesti magama jääda. Vahepeal olen üritanud ühe käega purgikaaned ära panna. Siis jalutan uuesti mõlemaga väljas, üks vankris teist taaskord pingsalt jälgimas. Kui pisike magama jäänud on, tulen suuremaga tuppa mängima ja nõusid pesema ja koristama. Niiviisi mööduvad päevad. Lastega tegutsedes. Õhtul kl 10 paiku tuleb ka abikaasa põllult. Lapsed mõlemad ärkvel ja toas, ise megaväsinuna pisikest kussutamas.

Pöördun abikaasa poole ja küsin: „Kas sa võtaks korra pisikese, mul vaja umbes 15 minutit arvutis olla?“

Abikaasa: „Ma olin terve päeva tööl ja tahaks ise korra arvutis olla. Sa olid päev otsa kodus, miks sa siis ei olnud?“

Mina vaikin, eemaldun ning lähen kussutan pisikest eemal edasi, samal ajal mõeldes, ma ju terve päev otsa tegutsesin lastega.