Teine auhinnasaaja on vanuselt keskmine: Emili Kristelle Pajupuu, kes käib Hugo Treffneri Gümnaasiumi 12.klassis. Tema töö on niisugune:
Olin kord vanavanematega seenemetsas. Mulle ei paku miski niivõrd palju rõõmu, kui metsas käimine. Kõnnin mändide vahel, kuulan linnulaulu, jälgin valgeid kohevaid pilvi taevas liuglemas, unistan. Oh, terves ilmas pole vist midagi nii toredat! Kuid olles seal mändide all märkasin üht seent. Ma ei teadnud, kas see on puravik, pilvik, kuuseriisikas, kaseriisikas- mul polnud õrna aimugi. Sellises olukorras ootan alati, et mu vanaema kuskilt põõsavahelt välja ilmuks, et ta mulle ütleks millega tegu. Mu vanaema teab alati. Ja isegi kui ta ei teaks, siis ta korjaks selle seene üles, vaataks eoseid, uuriks seenejalga, ühesõnaga teeks kõik, et mitte seent järgmisele korjajale jätta. Kuid mina ainult uudistan seda seent, millest võib-olla saaks hea sousti. Mu mõtted vajuvad mujale ja ma jätan seene maha. Ma ei ole tegutseja.
Kui ma mõtlen tegutsemise peale, siis esimesena hüppavad mulle pähe mu vanavanemad. Ja tegelikult ka kõik teised samast põlvkonnast pärit sugulased ja tuttavad. Minu jaoks on nad alati olnud inimesed, keda ei peata miski. Nad pole unistajad ja ootajad, neile on kogu maailm kuidagi reaalsem, mõnes mõttes lihtsam. Nad paikavad ise lauda katuse, ehitavad uue mesitaru, käivad ise jahil. On siis selles rabamises ja tegutsemises süüdi nende kasvatus, nende tolleaegne maailmakord? Ma kipun arvama, et see oli Nõukogude Liit, mis nad sellisteks kahe jalaga maapeal tegutsejateks muutis. Riik sundis neid võtma kasutusele igasuguseid abinõusid, et oma asjadega ise toime tulla. Töö oli selles riigis kõige tähtsamal kohal. On ju sellisel juhul mõistetav, et keegi, kes sellise ideoloogiaga ülesse on kasvanud ei saa sellest mõtteviisist iial lahti.
Mu vanaisa töötas töödejuhatajana sellises paigas nagu MEK (Mehhaniseeritud Ehitus Kombinaat). Mu vanaema oli küll ametilt maakorraldaja, kuid millal iganes juhtus, et oli vähekenegi vabam hetk, siis sai tast oma abikaasast ehitaja parem käsi. Niimoodi on nad aastaid iga natukese aja tagant jälle midagi uut valmis ehitanud. Kord elumaja, siis suvila, siis maakodusse uued viljasalved. Nad vist isegi ei suuda meenutada, mida kõike nad oma elu jooksul valmis on vorpinud. See suvi palusin vanaisa, et ta meie maakoju uue veranda ehitaks. Tal polnud vaja pikalt mõelda. Nädala pärast oli ta vana veranda ära lammutanud ja uue jaoks karkassi püsti panema hakanud. On alles tegutseja! Mina arvasin, et seda peaks võib-olla natuke kaaluma, mõõtma, plaanima. Äkki oleks veranda kasulikum hoopis maja teisel küljel, sinna paistab hommikupäike. Samas, vana koht oleks muidugi õigem, sest juba sada aastat on veranda sealpool maja paiknenud. Ma oleks arvatavasti teinud visandi planeeritavast verandast, lugenud erinevate katusematerjalide kohta, mõelnud mis värvi võiks veranda värvida. Arvatavasti oleks ma selle plaani lõppkokkuvõttes unustanud, sest mina küll ei viitsiks tervet verandat ise valmis ehitada. Kuid mu vanaisa pole selline mees. Talle on tähtis mõtteviis mõeldud-tehtud. Uut verandat oli ju hädasti vaja, järelikult pidas ta targemaks kohe tegutsema hakata. Lõin ka paar lauda külge ja tõmbasin pintsliga paar tõmmet. Ausalt öeldes tundsin ennast pärast seda päris hästi- olin ju ka ometigi midagi teinud, tegutsenud! Suve lõpus vaatasin seda korralikku, normipärast kätetööd. Minu arust oli see harukordne, et vaid ühe suvega suutsime kokku klopsida terve pisikese maja. Kuid mu vanavanemad istusid kahekesi pingil ja arutasid, kuidas vanasti suutsid nad ühe suvega terve suvila renoveerida ja nüüd on nad ehitanud kõigest ühe väikese putka. Olgugi, et nende vanus on juba kõrge, et nende liigesed teevad neile tihti valu ja silmanägemine enam hästi ei võta- tööinimese hingest juba nii kergelt lahti ei saa.
See tegutsemine ei piirdu neil ainult ehitamisega. Küttepuid toovad nad ise metsast, kartul pärineb alati iseenda vagudest, munad tulevad enda kanadelt. Mu vanaisa ajab hommikul varavalges kummikud jalga ja teeb midagi terve päev, leides vaevu hetki, mil puhata. Vanaema vaaritab alati pliidi ees, rohib peenraid, talvel koob ja heegeldab. Ka talle pole puhkus mingi teema. Mina aga istun tegevusetult tugitoolis ja loen, kiigutan jalgu viljasalve katusel, samal ajal kui vanaisa labidaga ringi müttab. Mulle meeldib olla ja mõelda, unistada tulevikust, igavleda, mõnuleda, laiselda. Mu vanavanemad ei pea seda halvaks, nad lihtsalt ei saa aru, kuidas on võimalik ilma tegutsemata olla. Ma olen üritanud neid tihti mõista, õigemini aru saada, kas ehk minustki on võimalik kunagi saada inimene, kes kõike teab, kes ilma ühegi õpetussõnata terve maja valmis ehitab. Kuid jõuan uuesti ja uuesti tagasi sama vana mõtte juurde: nemad kasvasid sellistes tingimustes, mis sundis neid kõigega ise toime tulema.
Olen täielikult vaba maailma laps. Ma olen harjunud lõputu priiusega, mind pole iial miski kinni aheldanud, miski pole mind dikteerinud. Võiks ju arvata, et sellisel juhul olen ma neist tegevusaldim, täielikus vabaduses peaks ju inimene tahtma tegutseda, teha midagi oma suure vabadusega. Ometigi olen mina lihtsalt unistaja.
Tundub nagu miski peaks mind kinni, takistaks mind tegutsemast. Olen harjunud mõtlema, et küll tulevikus on aega tegutseda, kunagi siis kui ma ise nendevanune olen. Praegu leian end tihti olukorras, kus ma vaatan tõtt tundmatu seenega ja ootan, et keegi mulle juhiseid annaks. Aga kui ma kohe ja praegu initsiatiivi enda kätte ei võta, ei tegutse, siis ei saa ma kunagi ise neid seeni tundma.
Ma olen mõistnud, et minust ei saa kunagi täpselt selline tegutseja nagu nemad. Kuid kuigi ma ise maja ehitamisega toime ei tuleks, olen ma leidnud iseenda viisid, kuidas tegutseda. Ma olen avastanud enda jaoks kirjutamise, ajaloo uurimise, kokkamise. Olen leidnud iseenda tee, kuidas tegutseja olla. Võib-olla ei ole see samasugune tegutsemine, millega mu vanavanemad igapäevaselt toime tulevad, aga see ei tee minu tegevusi mingil määral vähetähtsamateks. Ma ju ei olegi nagu nemad, kahjuks või õnneks ei saa ma kunagi olema. Ja see on ka okei! Lõpuks ometi saan ma uhkusega öelda: ka mina tunnen, et ma tegutsen!
