2019

Tänavuseks teemaks oli "Mul on üks mõte" ja töid laekus päris palju - 105. Ometi oli suur osa neist tavapärased, ebahuvitavad, ilma selle isikliku mõtteta, mida konkurss ootab ja soosib. Vaid 25 tööd väärisid tähelepanu, neist 15 on allpool igale huvilisele tutvumiseks. Et see on siiski küllalt suur arv, siis siinkohal väike minupoolne juhatus, et lugemist järjekorda panna, seda hõlbustada: 

Siim Tanel Tõnisson - mõte algab teost, kas kirjutamisest või joonistamisest

Elisabeth Heinsalu - kuidas sünnib luule

Argo Raie - head mõtted tulevad joostes

Bretty Sarapuu - tahetakse majanduskasvu, aga samas ka kliimakriisile lahendust 

Timo Seppern - vabadus peab olema piiratud

Karl-Kevin Köörna - kultuuriteosed tuleks sotsiaalmeedias katalogiseerida

Joonas Simson Veski - vaimuhaiglas on mitmeid isehakanud Jeesus Kristuseid

Martin Paggi - kriitika ja stereotüübid ahendavad loovust

Andreas Melts - spontaansus ja juhus on head asjad, eriti reisil

Juulius Vaiksoo - ei maksa end teiste hinnangutest heidutada lasta

Orm Tammemäe - väike heategu inspireerib

Tatjana Grõndžola - eestlastest töötajaid tuleks kohelda võrdselt ukrainlastega

Rasmus Strastin - pillimäng kui teise emakeele õppimine

Hanna Grete Rebane - mõtet võib endale hoida või välja öelda, aga kas osatakse kuulata?

Luisa Susanna Kütson - aeg läheb; hetke tuleb väärtustada

Siim Tanel Tõnisson, Kunstiakadeemia III kursuse üliõpilane

Auhinnatud kirjutis (800€)

Mul on üks mõte

ja nüüd on see läinud.

Eestis mõeldakse väga palju. Mõeldakse mõttetalgutel ja -kodades. Aga mõtted on ammu läinud. Tõde pole olemas, teadust ei rahastata, ajakirjandust ei usuta. Me teame kogu aeg aina rohkem, aga ometigi asja mõte ei jõua kohale. Võib-olla on mõttel lihtsalt vale kuju?

Tihti ütleme, et peame millegi üle järele mõtlema. Kuigi tavaliselt tähendab see hoopis kellegagi rääkimist. Öeldakse, et rääkimine aitab. Näiteks kui süda on murtud. Keegi ei mõtle end sellest välja. Ja Piiblis kutsutakse meid üles oma vendadele tunnistama oma patte: teisele inimesele rääkima oma murest. Pihtijad isegi ei tea, kellele nad pihivad või kas teisel pool kardinat üldse on keegi. Pole tähtis, kellega räägitakse. Tähtis on, et räägitakse. Ja siis on järele mõeldud.

Tundub, et mõte on midagi väga suurt. Tihti annab mõte asjadele väärtuse; elul on või ei ole mõtet. Mõtlemine paistab olevat olemuslik küsimus: mõtlen, järelikult olen. Võib-olla ei jõua mõte tihti sellepärast kohale, et ei saagi jõuda. Mõte lendab. Aina edasi. Kiiresti. Jaan Kaplinski ütleb, et ta ei ole kunagi märganud end mõtlemas, küll aga kujutlemas, otsides märkide voolust seda õiget. 

Mõte on vaim. Vaim on kauge.

Mõtlemine on midagi abstraktset ja kontrollimatut, mingi katkematu ja mõistmatu töö meie ajus, mis on nii mahukas, et selle teadvustamine ei ole lihtsalt võimalik. Ameerika psühholoog Daniel Wegner on just seetõttu jõudnud seisukohani, et vaba tahe ja mõte on illusioonid, mis kuvatakse meie teadvusesse selleks, et seletada meile enestele oma toimimist. Sest inimene on aeglasem kui ta mõistus ja aeglasem kui ta mõte ehk ta teisele poole teadlikkust jääv osa (olgu selleks siis loodus, arvuti, vaim, Matrix, mingi bioloogiline kood, alateadvus, Jumal või miski muu). 

Mõte lendab ja voolab ja jääb meile alati kättesaamatuks.

Selleks, et mõttest lõigata vilja, tuleb mõttevool maha rahustada, muuta loetavaks, materiaalseks. 

Sest mõtlemist ei saa lugeda. 

Lugeda saab ainult vormilisi asju; haaratavaid asju, märke mille kiirus on jälgitav.

Neid märke on ehk sama palju kui inimesi. Me aeglustame oma mõtet, loeme maailma oma peas läbi muusika, sõna, matemaatiliste või geomeetriliste suhete, ruumiliste nähtuste, looduse. Kuid kujutluspilt on ilmutuslik, liiga õrn ja kiire kaduma. See on ainult üks väike samm mõtte materialiseerumise suunas. Mõte on endiselt liiga kiire. Selle vastu olevat näiteks Juhan Viiding hoidnud alati oma laual puhast paberit ja pliiatsit, et ärgates oleks võimalik midagi ööst kätte saada. Unes nähtu ja tunnetatu püsis meelel vaid viivu. See oli vaja füüsiliselt kinnitada. 

Joonistamist ja kirjutamist võib käsitleda kui mõtte aeglustamise tehnoloogiaid. Asjad tuleb läbi kirjutada või läbi joonistada. Alles selle protsessi kaudu jõutakse uue teadmiseni. Mida materiaalsemaks mõte muutub, seda aeglasemaks ta muutub ja seeläbi ka täpsemaks. 

Mõte koorub.

Ainult tehes saavad asjad valmis. Tehes saavad asjad selgeks. Mõtlemine pole siin erand. Mõtlemist ei saa mõelda, seda peab tegema. Mõtlemine ongi rääkimine, kirjutamine, valmistamine, joonistamine. Mõned ütlevad, et see paneb mõtte käima, aga pigem on vastupidi. Mõte on ammu olemas, ta tuleb lihtsalt teha meile loetavaks ja arusaadavaks. Vaid matemaatikatunnis ei öelda kunagi, et mõtle välja. Öeldakse: arvuta välja. 

Lihtne tähelepanek, et mõttevilju saab luua ainult kujutavate tehnoloogiate abil, õpetab meile palju vaimse töö tegemise ja selle mõistmise kohta. Me kipume olema väga autoritaarsed oma sõnumite edastamisel. Ja ka vastuvõtmisel. Juurdunud on skeem, kus millegi tutvustamine algab teoreetilise ülevaatega passiivsele kuulajale. Olen näinud seda erinevatel haridusastmetel, Kaitseväes ja tööl: asjad ei jõua kohale, kui sõnumi vastuvõtja ei kinnita seda teoga. Kuulaja peab konspekteerima, sodima, info kehaliselt vastu võtma. See ei ole pelgalt mnemooniline võte, see on alus, mis üldse võimaldabki kaasa mõelda.

Nii peaksime panema iseennast ja ka teisi igal võimalusel joonistama ja kirjutama, aktiivselt mõtet looma; keerulises olukorras oma probleemid läbi kirjutama, rääkima. Me peaksime seda tegema esimesel võimalusel, hakkama kohe pihta. Tegema. Ja kui mingi meedium ei tööta, siis liikuma järgmise meediumi juurde.

Üks asi on mõte endale selgeks teha, teine asi kellelegi teisele. Paariteraapias on levinud võte, kus korratakse oma paarilise öeldut, et teha endale ja teisele kindlaks, et mõte on jõudnud kohale. Selleks, et sõnum tegelikult kohale jõuaks, peab vastuvõtja selle ka ise aktiivselt vastu võtma. Midagi tegema. Võõras mõte ei ole kuidagi teistsugune kui enda oma. Aga see tuleb enda omaks teha.

Sama kehtib ka kõige suuremas skaalas, ühiskonnas, kus aina raskem on tungida inimeste inforuumi, mis muutub aina mugavamaks ja ühetaolisemaks; võõraste mõtete vastuvõtmine aina raskemaks. Me peame rohkem pingutama. Rohkem töötama erinevates meediumites, sõnas, tekstis, joonises, pildis. Ütlema asja erinevat moodi. Sest me kõik kujutleme erinevalt. Me ei jõua kunagi teadmistepõhise Eestini kui mõte loetakse edastatuks siis, kui uuringutulemused on välja antud või artikkel on ilmunud. Ei. Nii ei saadagi aru ja süüdistatakse teadlasi tühitöö tegemises ning ajakirjandust valetamises. Otsused võetakse vastu ikka kõhutunnet või lühiajalist kasu silmas pidades. Olgu selleks haldusreform või Tallinna peatänava projekt: teaduspõhine läbimõeldud ehk läbitöötatud analüüs jäetakse kõrvale. Sest talupojamõistus teab paremini. 

Aga ei tea, lihtsalt ei mõista. 

Mõte tuleb teha käegakatsutavaks. Peatänava projekt vajab makette, haldusreform vajab seriaali, kliimamuutustega toimetulek algab oma kätega millegi tegemisest. Läbi füüsilise kontakti algab ka muutus vaimus. Mõttest ei alga midagi. 

Mõte algab teost.

Elisabeth Heinsalu, Vodja Kooli 9.klassi õpilane

Auhinnatud kirjutis (100€)

Mul on üks mõte

Luule on kui üks suur pott kapsast, mis koostiselt just nii lihtne kui soe leivaviil, aga saada võib sealt niisuguseid maitseelamusi, et hirm poeb naha alla. Poeetide sõnul on luule fantaasiavili. Fantaasia on teada-tuntud kui vaimusünnitis ehk mõttekujutlem, mida just teab mis tõetruult võtta ei saa, see on kellegi väljamõeldis, nii me arvame. Poeet, kes selle kirja pannud, on ka ometi selles samas maailmas, võib-olla ehk mitte neil samadel tänavatel aga siiski toimib samamoodi nagu sina seal ja mina siin, tegelikult oleme koos seal või siin aga me kumbki parasjagu seda ei taipa.

Fantaasiat me ammutame samuti pärismaailma ja mõttemaailma õhukeselt kihilt. Poeedi õheldane kord algab sealt, kus lõppeb realisti uitlik mõte. Meist keegi pole nii eriline, et seda kihti ei omaks, mõni ehk ei leia seda nii pea, aga kuid ta kord leitud on siis ega ta enam kao. Vahel vajame kerget torget sealt, kust seda kõige vähem soovime. Mõni melanhoolne mõte, mis Sinu pähe tunginud nagu vastu tahtmist, ei lahku enne, kui talle õige tee anda. Poeedi puhul õige tee on poetada see kurbusekild ridadele, paigutada nii, et tunne oleks õige ja raskus vajuks õlgadelt. Lootma peab, et ta enam ei saabuks, kuid taas plahvatab ta just sel hetkel, kui aeg on kõige pimedam ja tunne õige pahur. Enam ei aita mõtte peitmine riimide vahele, isegi mitte proosateksti. Ta kohtab sind nüüd juba su uksel, hetk enne uinumist, lootes, et hommikuks on ta läinud. Isegi mitte siis, ta tuleb kaasa, toob sulle õnnetuse kaela, viskab sind paremale ja vasakule, kuniks suund silme eest on kadumas. See on see hetk, kus on paras aeg võtta kätte kellegi vili, mille ajendiks oli sarnaselt sinule kahvatu kurbuse fantoom. Me oleme kummalised olendid, lugedes teiste kurbust, hakkab meil endil kergem, lugedes teiste rõõmu, hetkel kui meil on kurb, tekitab ta meis meelepaha.

Vili, mille loome ise, kajastab meie maskitagust nägu. Oled kohanud tänaval kedagi, kes ei paista teab mis sümpaatne, kuid hing ei söanda öelda kehvasti, leiame end kokkusurutud tagahammastega kibedalt naeratamas, nii et silm kisub kissi ja lohk kipub põske. Täpselt nii, nagu peab, aga ma ütlen teile: see on kiivus, mitte siirus, mida peab üleval teie kibe keel, millega leiutate aina uut trumbivilja. 

Vili ei ole võitlemiseks, see on tulem su mõtte peegeldusest kirjapildis, mille hinnet pakkuda pole õigus ei kellelgi ega millelgi. Koosneb tema vaid viljakestast ning seemnest. Viljakestaks sinu kena kibe naeratus, mille ülesandeks vaid paista piisavalt tugev. Siit algab sinu loometee küpseks viljaks.

Kõik luuletused on esialgu viljahakatised, ega viljakandja ehk nüüdisajale kohaselt öeldes poeet, pole kunagi kindel, kellest saab küps vili, kellest jääb järele vaid hulk tolmu, mis ehk kandub kunagi mõnele muule haiglasele fantaasiasigitisele, mis parasjagu poeedi meeletust arust välja kargab või jääb ta siiski igavesti soiku. Nüüd tuleb mängu ülejäänud vilja koetis. Ega asjaga nii kiirelt lõpp siis saabu, meil on veel seeme, mida lugeda võib küll iga kehkenpüks, kuid mida mõista saa ometi igaüks.

Tuum peidab endas hulga siirust, kurbust, kaootilisust või eetikat. Ta võib peita endas õrnu maailmavaatelisi instrumente, ta võib haarata endasse mehhanisme, millega opereerida lahti tõeluseiha, kriitikat või meeletustetulva, aga seal on oma konks. Oleks sul liiga lihtne mõelda, et see saabub sinuni hõbekandikul selekteerituna.Poeesias toimub kõik äkki ja korraga, kuniks ta on vihisenud mööda su kõrvust ja jätnud pinnale vaid pöörased välmed.

Need tuuled, mis kahe kõrva vahele kokku vihisevad, on samuti erinevad. Mõni koosneb vaid virna visatud keerulistest sõnadest, mille sisu on igatepidi küsitav ja annab kerge võnkesagedusega lookleva teksti lugeja nina alla. Mõni on nii ühiskonnakriitiline ja hõlmab endas kõiki diskrimineerimisvorme - feminismi, seksismi, homoseksualismi, rassismi ja nii edasi. Mõni on täis viha, teine kartmatut iha, millest looklevad välja hoopis hirm ja suurlinnakiha üksindus. Kõike seda ühele kandikule kokku pannes saame luule. Me kogeme igapäevaselt sotsiaalseid, füüsilisi, iseendast ja meie minevikust põhjustatuid tundeid. Luule peidab endas loo iga lause, sõna või tähe taha.Iga luuletaja paneb igale sõnale oma tähenduse, sõltuvalt oma tundest. Iga lugeja loob samuti igast sõnast midagi omale, sõltuvalt emotsioonist ja eluetapist. Väär oleks öelda, et mõista saame luulet üheti. Me saame vastuseid oma küsimustele ikka ja jälle luule kaudu. Me loeme sealt seda, mida me ise soovime ja kirjutame seda, millest alati rääkida, kuigi ei söanda.

Luuletamisele on alati mõni ajend. On see melanhoolsus, on see rõõm. Mis iganes annab kerge impulsi loomaks midagi, millest tegelikult igaüks võtab selle, mida ta sealt oma tunnete põhjal välja loeb. Mõni luulerida kõnetab üht, mõnes teises tekitab see vaid küsivaid pilke. Kahekõne luulega on üks viis rääkimaks iseendaga. Keegi sulle midagi ometi ei ütle, aga lähemal analüüsil on su mõistus hulga selgem, aga küsimustele vastuseid ei leia sa iialgi. Iga vastus, mis tõotab olla vastus, loob hulga uusi küsimusi, mis viimaks viivad punkti, kus hakkad iseend väljendama luules. Nii tekib luuletajate järelkasv. Nii tekivad küsimused, millele põlvkonniti proovime vastuseid leida ja tekitame alatasa uusi küsimusi, millele vaid abstraktsed vastused. Abstraktsed nagu kogu see ilm, kuhu poeet end eksitab ja mida inimesed naeruväärselt tõsiselt võtavad. Anna Haava on öelnud:

Luule, see ei tule tuulest

ega kuku käisest ka...

Luule, see on leekiv tõde,

veri sinu südamest,

seda pead sa ilmutama

hoolimata enesest.

Siinkohal on paslik lõpetada see mõttelend, millest tekkinud tuleviku luulemb. Üks mõte, mille taga on tuhat väikest, on üks paganama hea mõte.

Argo Raie, Tallinna 32.Keskkooli õpilane

Auhinnatud kirjutis (100€)

Mul on üks mõte

Mu mõte pole midagi suurejoonelist ega kangelaslikku, nagu oleks idee, kuidas siinsel planeedil kliima soojenemist aeglustada. Samuti pole ta ebatavaline või isegi natukenegi kulme kergitav. Selle peale tulemiseks ei pea olema just eriti loov. Idee sündis mul just praegu, tooli peale arvuti ette prantsatades pärast tunniajast tervisejooksu väljas. Enne mõtlesin küll kirjutada millestki utoopilisest või vastupidi, rumalalt lihtsast, kuid miski muu ei kõnetanud mind rohkem kui vastsündinud arvamusloo teema. Minu teemaks on jooksmine. Kõige lihtsam, kuid võluvam spordiala, mida iseseisvlat kodus harrastada.

Miks peaks keegi üldse jooksmas käima? Tänapäeval on taskukohaselt harrastatavaid spordialasid kui jalaga segada. Samuti oleme talvel suusalembesed ja suvel võrkpallirahvas. Kas siis ei tuleks neid alasid edendada? Muidugi tuleks, kuid jooksmine on ju mõlema põhi! Samuti ei hakka ükski spordiga vähe kokku puutunud inimene poodi minema suuski ning võrkpalli ostma või spordiklubisse trenniaegu kirja panema. Alati on tark alustada millestki, mida osata ja millega lähemalt kokkupuudet on olnud. Ja kes siis varem jooksnud pole? Kes pole kunagi nooruspõlves kehalises isegi neljaline olnud, siis teadku, et nõrk füüsiline vorm ei takista jooksmist karvavõrdki. Alguses ei pea isegi jooksma. Alustada saab lihtsalt igapäevase jalutamisega ja vaadata, kuhu välja jõuad. Kui jõusaali minnes on tihti probleem see, et kardetakse oma keha näidata, siis metsas ei ole vaatamas mitte keegi. 

Siiski on peaaegu kõigi, samuti minu jaoks raskeim osa üldse enda õue vedamine. Miks minna, kui võib tunnikese lihtsalt kodus pikali vedeleda? Tihti mõeldakse, et liikumine on raske ja pealekauba meeletult igav. Ometi võib see olla arvatust põnevam. Peab lihtsalt oskama seda huvitavaks muuta. Näiteks võib minna nii-öelda uusi teid avastama. Eriti huvitav on see, kui elada metsa ääres. Lihtsalt sammu mööda väikseid metsaradu, kuni jõuad kuhugi, kuhu su jalg iial astunud pole. Vahepeal tuleb tunne, nagu oleksid oma metsas mõni maadeavastaja, kes võõraid teid kaardistama tuli. Teine võimalus on näiteks kõrvaklapid kõrva panna ja muusikat kuulata. Tore on ka lihtsalt vaikuses metsakohinat nautida, kuid minu jaoks kisub see mõne aja pärast üksluiseks. Muusika asemel saab kuulata internetist näiteks e-raamatuid või muid allikaid, kust teavet ammutada. Ma õppisin näiteks metsas joostes selgeks vene keele algreeglid, kuna põhikoolis oli selle võõrkeele õpe suhteliselt nõrk. Vähemalt minust jooksis see üle nagu hane seljast vesi. 

Ka kõige paremad mõtted tulevad joostes. See on vale, et head ideed tulevad suitsunurgas. Need lähenevad hoopis metsas!

Kui see kõik veel ikka ei köida, siis on jooksmine ka hea võimalus lihtsalt ennast ületada ja piire seada. Olen proovinud seda mõttes teha, aga kunagi pole kauaks külge jäänud. Ometi avastasin hiljuti mobiilirakenduse, mille saab tööle panna iga kord, kui jooksma hakata, ning trenni lõpuks näha sealt joostud kilomeetreid, aega, põletatud kaloreid ja kõike muud. Ma seadsin endale eesmärgi joosta iga kord sada meetrit rohkem kui eelmisel korral. Praegu on see minu jaoks suurim motiveering, kuna tahan pidevalt varasemat tulemust parandada.

Jooksmine on minu südamele lähedane ka sellepärast, et see on minu vormi tohutult aidanud. Ma seisan kindlalt arvamuse taga, et sport aitab kaalukaotusel rohkem kaasa kui ükski dieet. Enne, kui ma jooksma hakkasin, tegin küll sporti, sest ema vedas mind igasugustele võistlustele, kuid ülekaaluline olin ikkagi. Ühel suvel paar aastat tagasi keskendusin aga iga päeva jooksmas käimisele ja kaotasin kolme kuu vältel üle viieteistkümne kilo. Kõike seda nii, et ma ise ei märganudki, kuna kaalu peale kunagi astuda ei mõelnud. Nüüd on jooksuvorm tugev ja käin teatud distantsidel isegi võistlustel kooli esindamas. Ka kehalise kasvatuse tunnis annab jooksuvorm häid eeliseid. Varasema harjutamise tõttu koolis teistest kiirem olemine on aidanud palju kaasa ka minu enesehinnangu tõusmisele. Viimase aastaga olen jälle peaaegu kümme kilo juurde võtnud ja otsustasin üle pika aja uuesti jooksutossud kapist välja võtta. Samuti pole see motivatsioonipauk, mis tuleb pärast jooksmist, võrreldav mitte millegi muuga. Seega kasvatab jooksmine ka produktiivsust ning see tund, mis jooksmisele kulub, pole mitte mingil viisil ajaraisk.

Jooksmine on üks kõige paremaid spordialasid või üldse hobisid, millega kodus tegeleda. See ei vaja mingeid oskusi ega teadmisi. Harrastada saab seda igal pool ja halba ei tee see mitte kunagi. Aeg, mis sellesse investeerida, tuleb igas mõttes ainult kasuks. Minule on täiesti arusaamatu, miks juba iga inimene sellega ei tegele. See muutis mind ja ma usun, et see aitaks piisava pealehakkamise jõuga igaüht. 

Arvamuslugu justkui sulas mu näppudelt klaviatuuri kaudu ekraanile, kuna teema on mulle lähedane. Kui keegi veel ütleb, et jooksmine on mõttetu või igav, on asi kinni vaid nende endi peas. 

Bretty Sarapuu, Postimehe toimetaja

Mul on üks mõte

Kliimakriis on vallutanud meie uudismaastiku. Pealkirjades teevad ilma noored kliimaaktivistid, üha sagedamini räägitakse meid enda alla matvast prügist ja katastroofist, mis ootab ees, kui kliimamuutuste pidurdamiseks kiirelt samme ei astuta. Selle kõrval võib aga kuulda muret majanduskasvu aeglustumise üle ja rõõmuhüüdeid, kui uksed avab mõni järjekordne kaubanduskeskus või ebakvaliteetseid esemeid müüv pood. Keegi justkui ei märka vastuolu, mis valitseb ühelt poolt kliimakriisi ohjeldamise ja teisalt majanduskasvu ihalemise vahel, ning jäetakse küsimata, kas tõesti saame saavutada mõlemat?

Kui mõnelt majandusteadlaselt või ettevõtjalt pärida, kas tõesti saab meie praegune pöörased mõõtmed võtnud, tarbimisele tuginev elustiil jätkuda, kui tahame elu planeedil hoida, saan vastuseks pööritavad silmad, raske ohke ja manitseva tõdemuse: «Neiu, mida te küll räägite».Järgneb selgitus meie majandussüsteemi toimimisest ja sellest, kuidas inimeste raskelt teenitud raha peabki pärast palgapäeva kiiresti ringlusesse jõudma. Teisisõnu on lausa kohustuslik kuhjata oma kodu üle ebakvaliteetse mööbli, riiete ja kõiksugu tühja-tähjaga ning mida kiiremini katki minev asi osta, seda parem, sest siis on põhjust juba üsna pea taas rahakotirauad avada ja meie majanduse aluseks olevasse tarbimisahelasse oma panus anda.

Selle teada tuntud tõe korrutamise asemel võiksid majandusteadlased ja ettevõtjad mõelda aga alternatiivile, mis lubaks meil liikuda eemale ressursse asjatult kasutavast ja reostavast majandusmudelist, mille raames toodetakse hulgaliselt ebavajalikke esemeid, transporditakse need laiali üle kogu maailma, müüakse odavalt maha ja visatakse seejärel kiiresti minema. Selmet mõne järjekordse kiirmoeketi või odavmööblipoe Eestisse laienemise üle rõõmu tunda, võiks kuulda olla hoopis valjuhäälset protestikisa.

Ent põhjapanevatest muutustest ei taheta mõelda, sest need tekitavad hirmu. Alati tundub lihtsam minna edasi endisel moel ja seda ei arva vaid tavalised inimesed, kes kardavad muutustega kaasneda võivaid lisakulusid või ebamugavusi. Kliimamuutuste ohjeldamiseks vajalikke suuri muutusi pelgavad ka tähtsad inimesed ja need, kelle käes on võim ning sellega koos ka võimalus midagi ära teha. See, mida kardetakse, on vajalike muutuste võimalik laastav mõju majandusele.

Alles hiljuti kuulsin üht väärikat Eesti poliitikut ühel kinnisel üritusel arutamas selle üle, kuidas maailmas laineid lööv kliimahullus, täpselt seda sõna ta kasutas, on jõudnud Saksamaale ja viinud inimesed nii kaugele, et tõesõna mõeldakse oma elustiili muutmisele. Kaalutakse autodest loobumist, lendamisest hoidumist, toidusedeli ümbervaatamist. Mainitud poliitiku sõnul on selline trend kohutav, sest mis saab nii Saksa autotööstusest, riiklikust lennufirmast ja majanduskasvust? Ehk siis selmet arutada koos teiste ruumis viibinud helgete peadega, kuidas Saksamaa võiks edasi liikuda, areneda ja õitseda tulevikus, tuginemata autotööstusele ja lennundusele, valiti muutusi tõrjuv lähenemine. Valiti paanika, kliimaaktivistide sarjamine ja lootus, et mure kliima pärast vaibub ja meile seni harjumuspärane elustiil saab jätkuda. Seda hoolimata asjaolust, et meie elustiil on arutu.

Isegi kui meid ei ähvardaks kliimakriis, siis tasuks ikka mõelda, kas näiteks mõne ministri edasi-tagasi lend üle Atlandi ookeani ühepäevaseks visiidiks on õigustatud. Täpselt nii tegi hiljuti Saksamaa kaitseminister, et kohtuda oma Ameerika Ühendriikide ametivennaga ja nii teevad sageli kindlasti sajad teised tähtsad inimesed kogu maailmas. Sellist teguviisi kaine pilguga vaadates ei saa ju ometi öelda, et las lendavad - vähemalt on lennufirmadel tööd ja majandus kasvab, sest koos sellisel viisil saavutatud majandusliku eduga tuleb ka saastunud õhk, asjatu kütuse põletamine, lennukiosade kulumine.

Täpselt sama on lugu kõikide teiste praegu päevakorras olevate kliimamuutuste ohjeldamiseks vajalike muutustega. Palju räägitakse elektriautodest, mis tõesti annaks meile sisepõlemismootoritega autodega võrreldes puhtama õhu, aga ei vähendaks kuidagi ummikuid ega nõudlust autode tootmiseks kuluvate väärtuslike ressursside järele. Vaid autovaba maailma poole liikudes võidaksime lisaks puhtale õhule juurde ruumi liikumiseks jalgsi või jalgrattaga, saaksime rohkem nautida meid ümbritsevat linnaruumi ja võib-olla isegi suhelda kaaskodanikega ühistranspordis. Ent sisuliselt on autovabadusest rääkimine tabu, sest taaskord tõstataks keegi õige pea küsimuse – mis saab autotootjatest, töökohtadest, majanduskasvust?

Tegemist on õigustatud küsimustega, aga vastus ei saa peituda vanamoodi jätkamises. Selle asemel tuleb mõelda kastist välja ja leiutada võimalus, kuidas meie ühiskond võiks toimida nii, et me ei peaks taga ajama lõputut majanduskasvu. Sellise muutuse vajalikkust ei tingi üksnes kliimakriis. See, et majanduskasvu ihalemine dikteerib kõike muud, ja et see on probleem, näeme ka siis, kui kõne alla tulevad demokraatlikud väärtused. Neist armastatakse küll kõnelda, aga ei tule kaugelt otsida näiteid sellest, kuidas pehmed väärtused majandusõitsengu ihkamisele alla jäävad.

Viis aastat tagasi annekteeris Venemaa Krimmi ja algas sõda Ida-Ukainas. Kuigi läänemaailm püüdis Venemaale sanktsioone kehtestades ja Moskva suunas näppu viibutades näidata, et Ukraina kõrval seistakse vankumatult, siis tasapisi hakkab lääs väsima. Surve sanktsioonide kaotamiseks üha kasvab, sest keskmisel lääneeurooplasel on kergem hoolida oma riigi majanduse heast käekäigust kui Ida-Euroopas sõdivatest ukrainlastest.

Ajaloost teame, et agressorile ei tohiks teha väiksematki järeleandmist, sest nii tema isu üksnes kasvab. Ent Venemaa jätkuva survestamise ja hukkamõistmise asemel kuuleme üha enam püüdlustest suhteid siluda ja iga hinna eest Ukrainas rahu saavutada. Seda, kas rahu hinnaks saab Krimmi tunnustamine Venemaa osana või praegu sõjas olevate oblastite lahtikangutamine Ukraina küljest, selgub ilmselt mõne aja pärast, aga üsna kindel on see, et majandushuvid saavad selle konflikti lahendamisel kaalukeeleks.

Täpselt sama muster ilmneb lääne suhetes Hiinaga. Ollakse valmis pigistama silm kinni uiguuride tagakiusamise, Tiibeti kultuuri hävitamise, võib-olla peagi ka Hongkongis toimuva osas, sest majanduskoostöö Hiinaga on inimõigustest ja demokraatlike väärtuste rõhutamisest tähtsam. Lugu pole teine isegi nii jõhkra režiimi nagu Saudi Araabia puhul.

Kui mullu oktoobri alguses tapeti naftariigi konsulaadis Istanbulis ajakirjanik Jamal Khashoggi, siis kukkus vaid paar nädalat hiljem toimuma pidanud Saudi Araabia investeerimiskonverents põhimõtteliselt läbi, sest maailma tippjuhtidele tundus, et nende maine võib verise režiimi rüppe reisides kahjustada saada. Vaid aasta pärast koletut tapatööd pole mainekahju hirmust enam märkigi. Oktoobri lõpus toimuvale investeerimiskonverentsile on end kirja pannud sajad tipptegijad, kelle jaoks on võimalus seni suletud majandusega Saudi Araabiasse investeerida magus amps, millest puhtalt dissidentide julma mahasurumise ja inimõiguste rikkumise tõttu loobuda ei ole mõtet.

Eelnevast saab selgeks, et majandushuvide tõttu on läänemaailm kergesti manipuleeritav ja jutt väärtustest jääbki vaid jutuks, kui surve elavdada majanduskoostööd tugevneb. Majandusõitsengu ihkamine kaalub pea alati üles inimõigustest hoolimise, keskkonna kaitsmise ja demokraatlikud väärtused, mistõttu oleks ainuõige mõelda, kuidas lõpetada majanduse diktatuur.

Timo Seppern, Väike-Maarja Gümnaasiumi õpilane

Mul on üks mõte

Piiratud vabadus on parim vabadus. Miks ma nii arvan? 

Kui täielik vabadus kaotab kõik - sedasi, et mitte midagi järele ei jää, kas siis ei ole mul õigus? 

Täielikku vabadust on sageli raske defineerida. Võib ju mõelda, et olen vaba, kui lendan, või siis, kui ei pea koolis käima. Kui nüüd mõelda vabaduse enda definitsiooni peale, siis võib näha, et vabadus on sõltumatuse sünonüüm. Seega, kas saab öelda, et olen täiesti sõltumatu? Kõik me sõltume millestki, isegi need, kes arvavad, et nad on sõltumatud indiviidid, keda ei saa valitsus ära osta, kuigi iroonilisel kombel on nende pühakirjaks alkoholiaktsiis. 

Sõltumatud ei saa me olla näiteks jällegi reeglite pärast, mis on riigis kehtestatud. Ma ei mõtle siin Põhja-Koread, vaid meie enda Eestimaad! Põhjuseid, miks me ei saa olla sõltumatud, saab kokku lugeda tegelikult väga palju. Hoopis raskem on kokku lugeda tegureid, mis teevad meist sõltumatu inimolendi. Mina arvan, et inimene ei saa olla kunagi täielikult vaba, sest alati on teda mingi asi mõjutanud. Alustades vanemate kasvatusest ja lõpetades inimese keha vananemisega. Võib ju ekslikult mõelda, et need asjad ei võta meilt vabadust. Tegelikult ei ole seesama lausegi vaba ja sõltumatult mõeldud, sest kui me sünnime nii-öelda puhta lehena ja kogu järgneva arengu käigus muudetakse meie mõttemaailm ühiskonnale sobilikuks, siis ei ole me üldse nii vabad, kui tunduda võib. See kõik tähendab, et iseseisev mõtlemine on üks tühipaljas illusioon. 

Muidugi, vabaduse definitsiooni käsitleb vangis inimene. Inimloomuse toredad paradoksid! Kas saab siis üldse mu sõnu uskuda? Mulle endale tundub eelnev jutt täitsa loogiline! Nätaki! Jälle ränkraske ja traagiline irooniahaamer vastu pead. Tundub, et ma ei saagi enam midagi kirjutada, kõik on ju plagiaat! Siiski ei lõpeta ma veel oma mõtete kirjapanekut. Miks elame me sellises maailmas? Kas Jumal on selle põhjustanud? Alati on lihtne Jumala kraesse asju veeretada, sest siis on vähemalt olemas mingi konkreetne vastus küsimusele. Teadmatus ja võimetus vastust anda ei meeldi kellelegi. Mina ise pean tunnistama, et usklik ma ei ole. Vähemalt veel mitte. See tähendab, et kristlane ma igatahes ei ole. Ma lihtsalt ei ole piisavalt süvenenud erinevatesse uskumustesse. Peale kristluse on ka teisi uske olemas, täiesti USKUMATU, eks ole!

Kuigi ma ütlesin ennist, et ma Jumalat ei usu, siis pean tunnistama, et kuradi eksisteerimine tundub mulle küll tõenäoline. Seda sellepärast, et ma olen teda paljudes inimestes märganud. Suurel hulgal inimestest on ta olemas, kuskil hingesopis, vahel vilksamisi nähtav. Ajendiks halvad harjumused. Mõned aga lähevad meelega kuradit otsima, igavuse tõttu. Praegune pehme ühiskond on neile liiga igav. 

Tundub, et hakkan teemast kõrvale kalduma, kas kurat on ka minu vangistanud? Jäägu need jutud kuradist mõneks teiseks korraks, praegu ma kõnelen siiski vabadusest, mis muidugi on ka teatud määral kuradiga seotud.

Meil on sõnavabadus, mõttevabadus, teovabadus, töövabadus. Kõik need erinevad õigused, kuid siiski on vähe neid, kes on õiged boheemlased. Miks siis inimesed oma õigusi ära ei kasuta? Võib-olla nad spontaanselt tunnetavad vabaduse päris palet, seda koledamat külge, mis põrmustab koledal kombel kõik eelnevad püüdlused vabadus välja võidelda. Aga võib-olla elavad nad enesele teadmata hoopiski ahelates, ümbritsevast vabadusest hoolimata. Vangis vabaduses, vot see on väärt mõte, millest midagi luua. Praegu ma mõtlen seda selliselt, et neile inimestele läheb liialt korda teiste arvamus ja heakskiit. 

Head suhted perega, sõpradega, head töövõimalused, üleüldine imago. Mis on muidugi mõista hea asi ja palun nüüd mitte arvata, et ENSV-aegne abielu oli parem, kui vabariigiaegne. Kõik sõltub sellest õigest annusest, kuldsest keskteest, vähemalt enda jaoks. Aegade algusest on olnud see asi, mida on taga ajanud valitsejad. Paraku on erinevatel juhtidel erinev maitse, kes paneb rohkem soola enda toidule, ja kes mitte.

See vangistus, milles me elame, on põhjuseks paljudele headele asjadele. Näitena võib tuua Eesti kultuuri. Igasugust uut jama sisse süües võib minna kaduma see õige eestlase etalon. Näiteks, kui me ei too võõrkeelseid väljendeid eesti keelde, siis säilib meie keel, sest segunemist igasuguse võõraga ei toimu. Tegelikult pole meil ammu seda õiget nii palju alles kui kunagi. Õnneks on see paljudele inimestele väga südamelähedane probleem, seega lootust on. Lootust on, et Eesti supleb oma väikeses tiigis edasi, mitte ei lähe ookeani ekslema! Ma ei tea, kas ma tahan seda tunnistada, aga konservatism päästab Eestimaa puutumatuse, nii palju kui seda järel on. 

Jälle näitavad end välja vangi tunnusjooned. Ma ei julge tunnistada, mis ma arvan, et on õige, sest teised ei pruugi seda õigeks pidada. Mis ma oskan öelda, elu on üks suur paradoks! Kõik peavad valima, kas nad pööravad lähedastele selja ja sammuvad tõe järel unustusse, või jäävad sellekssamaks, vangis olevaks inimeseks. Muidugi ei ole elu nii mustvalge ja olemas on need keskteed, õiged annused, mil määral või kas üldse midagi teha, kuid liialt palju nendele toetudes tehakse otsus sinu eest ära ja sa kaotad iseenda.

Juba mõte vabadusest hoiab sind ahelate küüsis. Ahelate, mis on purunematud, kokku valatud su enda hirmudest. Ära mõtle üldse, siis ei saa ka vangis olla!

Karl-Kevin Köörna, Tallinna 21.kooli õpilane

Mul on üks mõte

Soovist laiendada oma kultuurilist silmaringi ning arendada oma eelistusi seoses kirjanduse, muusika, kunsti ja filmiga, sündis mõte luua sotsiaalse kataloogimise rakendus.

Sotsiaalse kataloogimise rakendus kujutab endast mobiili- või veebirakendust, mille abil saab organiseerida, hinnata ning jagada teistega kultuuriteoseid. Aktiivselt tarbitu hindamine ning läbivate teemade suhtes oma seisukoha saavutamine kinnistab uskumusi ning arendab oskust suhtuda kriitiliselt tarbitusse. Sotsiaalse kataloogi pidamise üks võludest on ka võimalus seda teistega jagada, leida ühiseid huve ning tekitada intrigeerivaid arutelusid. Nagu Tammsaare on öelnud: “kunst täiendab elu: ta annab seda, millest elus puudu“.

Kasutanud sarnast, kuid algelisemat lahendust, võin tõdeda, et aja jooksul kogunenud materjal tihti seostub uute teostega ning aitab nendest aru saada. Leian, et rakendusel on veel potentsiaali isikliku mõttekogumikuna, mis võimaldab säilitada organiseeritult tsitaate ning mõtteteri. Lisaks saab platvorm pidada materjali kohta statistikat, seda ise analüüsida ning pakkuda tarbitule taustainfot, mille kaasamine oma mõtetesse võib osutuda omakorda kasulikuks, paljastades teoste vahelisi seoseid või oma maailmakirjanduse kollektsiooni puudujääke.

Üks kiusatus, mis võib esineda tänapäevases stiimulitega rikastatud ühiskonnas on tegeleda tegevustega, millest saab kohese dopamiinilaksu. Kuna selle rakenduse kasutamine on oluliselt pikem protsess, ei lange see nende kiusatuste alla. Potentsiaalsete kasutajate köitmiseks saab kasutada mängustamisvõtet. Nagu Martin Sillaots, Tallinna Ülikooli tõsimängude dotsent, on defineerinud: “mängustamine on mänguelementide kasutamine mittemängulises keskkonnas. Enamasti on mängustamise eesmärgiks suurendada osalejate motivatsiooni ja aktiivsust”. Mänguelemente, mida võib selle rakenduse puhul kasutada on mitmeid: punktisüsteemid, edetabelid, tunnustused kui ka asjakohased heliefektid ning animatsioonid.

Lõpplahenduseks on kaasahaarav ja tark kultuuriplatvorm, mis laiendab inimeste silmaringi ning rikastab inimeste mõttemaailma.

Joonas Simson Veski, Tartu Ülikooli arstiteaduskonna II kursuse üliõpilane

Mul on üks mõte

Töötasin see suvi Seewaldi psühiaatriakliinikus, rahvakeeli hullumajas. Sain sinna tööle, sest õpin arstiteaduskonnas. Sama põhjuse pärast ei saanud ma ka terve aasta ilukirjandust lugeda, selleks ei jäänud lihtsalt aega. See on kurb, aga ma uskusin, et saan aasta ilma fantaasiata suvega tasa teha – võtsin ette tähtsa tüviteksti, piibli, Seewaldis lugemiseks. Mul polnud aimugi kui tähtis see valik oli, sest piibel kujunes kogu mu suve emotsionaalseks ja filosoofiliseks fookuspunktiks.

Nimelt kohtusin ma suve jooksul mitme isehakanud Jeesus Kristusega. Esimene kokkupuude Jumala pojaga oli mul jahedal juunikuu südaööl, ta toodi kliinikusse politsei ja kiirabiga. Kuna ta on teada-tuntud nägu psühiaatriahaiglas, ei olnud kahtlust, et ta osakonda vastu ei võeta. Oli ka teada ta saabumise põhjus: ta leiti alajahtununa metsast kanepist põhjustatud psühhoosis. Samuti oli teada, et ta on eelnevatel kordadel vägivaldne olnud; seekord aga ta sõnagi suust ei saanud, ainult vahtis kurjade silmadega. Teda turvamehega osakonda viies hakkas ta meiega kaklema ehk pidasime kõige targemaks lahenduseks ta voodi külge hullusärki ööseks kinni panna. Nii on tal endal, meil töötajatel ja ka teistel patsientidel kõige ohutum. Peale vägivaldset lahtiriietamist ja voodi külge aheldamist jäin ma teda puhastama tema enda roojast ja uriinist. Kui need toimingud valmis olid, vaatas ta mulle otsa ja ütles selle õhtu jooksul oma esimesed ja ainsad sõnad: “Saad sa aru, ma olen Jeesus Kristus.”

See lause ragistas rattad mu ajus keerlema. Enne seda sündmust lugesin ma oma harvade pauside ajal vana testamenti, niisama muheledes Jehoova püha viha üle ja kuidas inimesed arvavad, et tema reeglite järgi elamine oleks vajalik. Mu töökaaslased tögasid mind, et varsti olen ma ise siin patsiendina, kui ma pidevalt pühakirja loen. Suve keskpaigaks sain ma aru, kui kaalukas see ähvardus tegelikult olla võib. Kui ma ikkagi piiblit oma hullukstegevate 24 tunni vahetuste ajal edasi lugesin, tõmbas see nagu maagilise jõuga minu poole huvitavaid patsiente. Mitte, et ma kõiki seal piibliga provotseerisin, seda neile nina alla toppides ja seda vestlustes üles tõstatades, ma lugesin enamasti palatist väljas (töötasin kinnises osakonnas, kus haiged ilma arsti loata välja ei saanud) või vaiksete tundide ajal teiste silme alt ära. Ikkagi jõudsid pesuehtsad Jeesus Kristused minuni. Ma imestasin, kui paljud psühhiaatriakliiniku patsiendid paistsid elavat oma elu justkui läbi piibli spektri, mõned seda südamest vihates, mõned armastades, tõmbasid nad ikkagi sellest paralleele tänapäeva maailmaga. Ekstreemsematel juhtudel samastasid ennast juba hästi tuntud Jeesusega.

Suve vältel käisid minu hoole alt läbi imetabased tegelased. Ma kujutaksin neid ette ainult äärmuslikes komöödiates või tragöödiates. Kuigi kaugeltki kõik värvikad inimesed ei olnud ainult niiöelda piiblitegelased, moodustasid nemad kõige silmatorkavama osa Seewaldi patsientidest. Et sellest kontingendist aru saada, pean ma vajalikuks natuke säravamaid tähti kirjeldada, üritades konfidentsiaalsuslepingust kinni pidada. Seewaldis oli palju niiöelda püsikliente, kes minu osakonda ehk vastuvõtu osakonda satuvad (vastuvõtu osakond on kuhu kõige hullemad haiged alguses satuvad, siis paari päeva jooksul toimub nende stabileerimine ja edasisaatmine). Esimest Jeesuslast nägin ma suve jooksul kolmel eri korral, kusjuures iga kord sealt osakonnast lahkudes tundus ta täie mõistuse juures olevat, vandudes, et ta seab oma elu nüüd joonde ja ei kuritarvita enam ühtegi ainet. Kõik teadsid, et see on vale. 

Teine silmapaistev mees oli üks vanahärrast püromaan, kes suutis piiblist Anu Saagimi ja kõikide eesti sporditähtede, nii vanade kui kaasaegsete, sünnipäevad ja rekordid piiblist üles leida. Leidus ka mees, kes iga minuti tagant põlvili laskus, et laubaga maad puudutada. Ta käed ja jalad olid täielikult kaetud suitsukonide põletusarmidega. Iga mutilatsiooni läbi tundis ta ennast Jumalale lähemal. Samal ajal olid Seewaldis ka ootamatu paar mehi, üks vana politseinik ja teine isehakanud kristlik anarhist. Ühise keele leidsid nad piiblis kirjutatust, näiteks said nad koos lõpuks arutada, miks tulnukad käskisid meil püramiide ehitada.

Sellised inimesed on suurema osa ajast ühiskonnas nähtamatud. Kui keegi neist midagi kuuleb või näeb, on see tavaliselt politsei- või kiirabisireeni saatel ja neist eemale liikuvalt. Eks sellepärast tundsingi vajalik olevat nende hingeelu natuke tutvustada, enne kui ma oma ühe mõtteni jõuan. 

Miks on hullumajas nii palju Jeesus Kristuseid? Ma ei ole usklik inimene, aga maailmas ringi vaadates usun ma, et nende Jumala poolt oleks vägagi sobilik saata alla maa peale anti-Jeesuseid. Nende all ma mõtlen fraktsiooni psühhiaatriakliiniku patsientidest, kes ennast Jeesus Kristusena tunnevad. Nad võivad olla tema, aga päris vastupidi. Õpetamise asemel vajavad nad pidevalt juhiseid. Abistamise asemel vajavad nad ise kogu aeg abi. Imelise tervendamise asemel vajavad nad imet, et terveks saada. Nii kahju, kui see olla võib, ei saa suur enamus neist kunagi piisavalt terveks, et ühiskonnas normaalselt funktsioneerida. Kas see võib olla eelmäng viimsele päevale, test Jumala poolt, et näha kuidas käitutakse ühiskonnas Jeesusega, kui temast silmnähtavat kasu ei ole? Kas kannatada nende eksistentsiga ja ressursse nedele kulutada või olla radikaalsem, uskuda eugeenikasse ja näiteks juba emaüsas nende elu lõpetada?

Nüüd tagasi ülikoolis olles kohtusin ma oma ametivennaga Pärnust ja enne, kui ma oma raskuste üle virisema jõudsin hakata, rääkis ta mulle omaenda Jeesusest psühhiaatriakliinikus. Meie vestlus andis mulle kindlust ja rahustas mind, aga teisest küljes tekitas see minus ka hirmu. Juba tööl olles sattusin vanemate kolleegidega rääkima. Nende mäletamise järgi oli kümme aastat tagasi Seewaldis poole vähem inimesi sees, üheksakümnendatel veel poole vähem. Minu osakond tohtis 16 patsienti vastu võtta, suve jooksul kõikus see arv pidevalt kahekümne ümber. Eestis aga jääb inimesi pidevalt vähemaks, kuidas saavad hullumajad siis täis olla?

Tühisem osa sellest klientuurist võib tuleneda sellest, et viimasel ajal räägitakse palju rohkem ja avalikumalt vaimsest tervisest. Rohkem inimesi julgeb tunnistada ja omistada oma probleeme ja see on hea asi, aga mitte kurja juur. Suurem osa klientuurist tuleneb elamisest lähiaastatel eksponentsiaalselt kasvanud elutempoga maailmas, mis on paaritatud geneetilise eelsoodumususega vaimsetele haigustele. Iga päev ülikoolis saan ma rohkem teada, kui vähe me inimese ajust tegelikut teame. Selline moodne eluviis ei paista meie veel suhteliselt primitiivsetele ajudele, eriti eestlastele sobivat. Kui enesetapud (eestlased kindlalt maailma esirinnas) ja depressioon on meil ühtelugu päevakorras, on midagi kusagil nihu läinud. 

Huvitaval kombel on needsamad Seewaldi haiged inimesed parim viis tervetest aru saada. Eristuvate ajude uurimisel ja võrdlemisel saame me oma keskmiste ajude töötamisest järjest rohkem aru. Me ikkagi vajame Jeesus Kristuseid, et nende läbi inimesest aru saada, siis neist endist aru saada ja seda informatsiooni kasutades Jeesustest rahumeelselt lahti saada. Vastupidiselt ristimisele, lahkuvad kaasaja Jeesused varsti rahus ja tänuavaldustega inimaju võtme avaldamise eest. 

Üle Eesti on psühhiaatriahaiglates indiviidid, kes ühiskonnas ei funktsioneeri. Nende ajus on püsivad muutused, mis neid takistavad. Arvaku nad endast, mis tahavad - osa nendest on Jeesulapsed, kes kunagi terveks ei saa. Aga ilma nende ja paljude teiste teadmata peitub neis informatsioon inimesest aru saamiseks. 

Miks on siis hullumajas nii palju Jeesus Kristuseid? Et me saaksime nendest õppida ja neist lahti saada.

Martin Paggi, Tallinna 21.kooli 10a klassi õpilane

Mul on üks mõte

Mul on üks mõte - kas kedagi huvitab, mida ma tegelikult mõtlen või tahetakse teada, milles seisneb minu olemasolu mõte siin maailmas? Mis on su mõte? Küsimus, mida kuuleme tavaliselt pisut viisakamas vormis: “Kelleks sa saada tahad”? “Mis on sinu eesmärk?” Mul ausalt öelda aimu pole, sest ma pole sellele palju mõelnud ja nii ma ka vastan. Arvan, et eelmainitud küsimuste mõte on justkui muutunud viimaste aastate vältel, et kui varasemalt küsitigi neid siirast huvist, siis nüüd on tagamõte, missugust kasu kavatsen ma tuua inimkonnale. Hoolitakse ainult suurest pildist. Aga igal inimesel on veel oma ainulaadne elu ja oma isiklik pilt.

Võib-olla on minu mõte leida loodusest veel tundmata rada, avastada väljasurnuks kuulutatud loomi ning nad inimestele lähemale tuua. Aeg-ajalt näidatakse televiisoris sarja “Jõekoletised”. Sari, kus üks mees rändab mööda maailma ringi, uurides erinevaid, tihtipeale võikaid ründelugusid, mille taga on tegelikult kohalik kala. Iga osa lõpus püüab ta muidugi suure isendi ning teeb omad järeldused, kuidas kohalikud elanikud nende olenditega koos peavad elama ning laseb siis selle kala lahti. Oma hubases kodus istudes on raske ehk mõista, kuidas temal näiteks Kongos läheb, aga minus tekitas see mõtte, et ehk oleksin ka mina selleks võimeline. Ei pea lõputult äri tegema ja rahas kõike mõõtma. Küll pole ma oma tahtmisest väga kellelegi rääkinud, sest kardan, et inimesed hakkavad kohe kritiseerima ja ma olen selline inimene, kes võtab kõike öeldut südamesse. Kriitika muudab mõtte mõttetuks ja selle mõtleja mannetuks. Pärast kriitikat jääb võõras mõte ja võõras mina.

Kriitikal on kindlasti ka edasiviiv komponent, mille eesmärk on muuta tulemus paremaks. Küsimus on, mis hinnaga ja mida lugeda paremaks? Kõige olulisem täiskasvanu ülesanne on anda lapsele kindlust ja toetust tema arenemisel. Ja vanemad saavad sellega väga hästi hakkama; ma ei väida vastupidist. Probleem tuleneb ühiskonna hoiakutest, kus hoolitakse ainult materiaalsest kasust ja jäetakse tähelepanuta parandamatud vead, mis selleni püüeldes inimesel tekivad. Püütakse teha kõik inimesed võimalikult sarnaselt mõtlevaks ja siis virisetakse, et meil puuduvad loovalt mõtlejad. Selline sihtide vastuolu on meie uue põlvkonna loovusele lausa hävitav. Muidugi ei tohi lasta lapsel teha ja anda talle kõik, mida ta tahab. Tuleb olla paindlik tema õpetamisel, et säiliks tema algne mõte.

Mina kui vasakukäeline vajan igasugustele teoreemidele matemaatikas selgitust, muidu ma lihtsalt ei omanda neid. Kui ma küsin tõestust, ei tehta selle peale väga midagi; öeldakse, et lihtsalt niimoodi on ja jutul lõpp. Ma pole kaugeltki ainuke, kes põhjendust tahaks. Seega otsin abi mujalt ja kui selle saan, avastan sageli, kuidas midagi lihtsamalt teha. Uute teadmistega, mis minu elu lihtsamaks teevad, lähen tagasi kooli, kus nende kasutamise eest saan nuhelda, sest ma olevat tulnud nendega hooplema. Tegelikkuses tahan klassikaaslastele neid meetodeid õpetada, aga mind ei lasta. Ma ei väida, et olen õpetajast targem, ma lihtsalt tahan näidata, et on kergemaid viise ja et nende valemite taga on loogika. Võib-olla on minu mõte leida loogikat ja mängu ilu just keerulistes asjades. Kõik suured avastused on alguse saanud sellest, et inimene pole leppinud olemasolevate lahendustega.

Võib-olla on minu mõte veel kirjutamata kirjandusteoses. Armastan lapsepõlvest saati lugeda fantaasia- ja ulmekirjandust. Arvan, kuna neis on muudetud reaalsust, on tegelasi justkui lihtsam mõista, kuna saab analüüsida, kuidas nad käituvad oma maailmas ja alati on ruumi reaalsuse piire avardavatele mõttekäikudele. Ilmselt seetõttu ma ei armasta igasuguseid autobiograafiaid. Fantaasiakirjandus sütitas soovi ka ise proovida kirjutada. Ideid mul iseenesest on ja sõnaoskust ka. Kui kirjutama hakkasin, juhtus see, et olin rahulolematu juba eos ja panin siis selle kõrvale. Ilmselt olin liiga nõudlik iseenda suhtes. Rahulolematus oma tööga, mille olen koolist saanud. Ideed sellest raamatust käivad ikkagi aeg-ajalt muusikat kuulates kummitamas.

Lähtudes eelnevatest näidetest, tekib küsimus, kas kool on muutumas selliseks, nagu seda on kujutatud Pink Floydi filmis “Müür”, kus kool on nagu tehas, mis muudab kõik õpilased samasugusteks. Osaliselt küll, aga eks seda see ühiskond nõuab, sest “suur pilt” peab olema võimalikult ilus. Niikaua kui see tingimus on täidetud, ei hoolita sellest, mis toimub tegelikult. Niikaua kui see nõue püsib, oleme kõik “lihtsalt järjekordsed tellised müüris”.

Selleks et ühiskond muutuks, peab see laskma lahti stereotüüpidest, mis seda rakkes hoiavad. Ehkki teiste kultuuride jäljendamine on pärit juba vanadest aegadest, ei olnud see faktor, mis dikteeris kogu riigi elu. See on üsna hiline olukord, kui osa riike monopoliseeris võimu, mistõttu väiksemad riigid olid sunnitud neile kas meele järele olema või riskima sanktsioonidega või okupatsiooniga. Ent selline käitumine ongi nüüd hakanud põhjustama loovuse nappust, sest enamus mõtleb umbes pooltes küsimustes samamoodi.

Nüüd tekib aga küsimus, kas siis on ka iseseisva mõtlemise puudulikkuses süüdi riigijuhid. Kui kellelegi on antud au olla riigijuht, siis ei ole tema ainus ülesanne tuua riigile raha sisse ega maalida “suurt pilti”, vaid ka tegelikult vastata oma rahva ootustele. Tal on võimalused rahastada loominguliste tööde üritusi, ent tavaliselt saavad seda vähesed, sest kõnepuldis istub keegi oskamatu poliitik, kes ka ise on väljunud “koolikombinaadist”. Need oskused ja põhilised juhtimisprintsiibid, mis üldse aitasid riigil tekkida, on tuultega kadunud.

Loovus ei arene igavesti. Tänapäevane ühiskond kaasa ei aita ega hakkagi aitama, kui see ei ole nõus mõningaid takistusi ületama, mis teoreetiliselt on lihtsad. Taunides iseseisvat mõtlemist, tahtes või tahtmata, on tõenäoline, et tulevikus saab olema tõsine defitsiit loomingulisest tööst.

Mul on mõte, et kunagi tulevikus ma kindlasti näen, kuidas iga laps läheb täiskasvanute juurde ja ütleb, et tal on üks lahe mõte ning teda kuulatakse ning see lahe mõte muudab vähemalt ühe väikese maailma paremaks ja helgemaks kohaks. Võib-olla on minu mõte olla kõigi lahedate mõtete eestkõneleja ja panna nad kirja raamatusse, mis mind muusikat kuulates kummitab. Hajumise vältimiseks suures pildis on mul vaja kindlaks jääda oma mõtetele ja veendumustele.

Andreas Melts, Berliini Freie Universitäti üliõpilane

India. 3130 meetrit merepinnast. Taamal paistab üks lumine Himaalaja tipp. Jäänud on veel kaheksa kilomeetrit. Hingata on raske ja neljatunnine uni annab endast juba karjuvalt märku. Istume korraks kivist trepiastmele, et jalga puhata, kui Anirban lausub: „Andreas... Ma ei jaksa enam... Me peame hobuse võtma.“

---

Mulle meeldib Aasia ühiskondade suvalisus. Ma armastan seda. Kaherealisest teest saab Mumbais kuuerealine liiklusrägastik, maanihke tõttu sulgub viie meetri laiune tee Põhja-India mägedes, Hangzhou ülikooli ühikatoas jooksevad ringi rotid ja Pekingi taksojuhid peatavad auto keset teed, avavad ukse ja sülitavad rahulolevalt asfaltile. „Kas see on vahest pigem märk arengumaast ja meile Euroopas tuntud kombekuse puudumisest?“ võib siinkohal küsida. Kindlasti, kuid see ei tähenda, et ignorantsus või hirm nende ees oleks alati põhjendatud. Minu arvates on reisimine ainuke koht, kus tuleks ennast teha lolliks. Mitte lasta ennast lolliks teha, vaid käituda tervislikkuse piires teadmatuna kohalikust kultuurist ja inimestest. Ajaloolistest kujunemislugudest teadlik olemine ei ole kindlasti midagi halba, pigem vastupidi, kuid kui see teadmine muutub instrumendiks mingi tõe kinnitamisele, mille jaoks puudub kohalik kontekst, siis ei aita see reisijatel antud kohast aru saada ega ka kohalikel nendega tähenduslikku kontakti leida. Siinkohal räägiksin ühe loo minu enda seiklustest Indias, mis aitasid mind taas sammu lähemale avatusele, kohanemisele ning julgusele.

---

Anirban on mu hindust sõber, kes elab ja töötab Mumbais. Suurema palganumbri ja staatuse tõttu on ta viimase aastaga tublisti juurde võtnud, mispärast tuli mulle ta otsus, läbi teha iga hindu püha rännak Kedarnathi templini (ja tagasi!) 3500 meetri kõrgusele, väga suure üllatusena. Olime end sisse seadnud linnas nimega Jaipur ning plaaninud järgmised päevad veeta Gangesel kummipaadiga seigeldes. Paar telefonikõnet hiljem teatas pettunud ja üllatunud muigega Anirban, et paadifirmad on kõik suletud. No vat kus lugu. India reisi peamine plaan tõmmati just veega alla. Kas nüüd peaks nutma ja asju loopima? Kedagi süüdistama ja paanitsema hakkama? Õhtune paneer tikka hakkas kõhus veidi keerama küll, kuid peatus koheselt, kui Anirban diivanil teise külje pööras ja telefoniekraani jõllitades küsis: „Andreas, kas sa Kedarnathi templisse tahaksid minna?“

Olin sellest pühast hindu templist varem kuulnud. 2013. aastal käis sealt maanihke tõttu üle mudalaviin ning pühkis puhtaks kogu küla, jättes alles ainult templi. Seda kõike tänu suurele kivirahnule, mis ei-tea-kust olla ilmunud templi taha ning muda kahte poolde lükanud nii, et tempel katastroofist puutumata jäi. Sellegipoolest ei uskunud ma, et sinnaminek nii lihtne oleks nagu Anirban mulle seda presenteeris. On ju hoone ikkagi mäe otsas ja üsna kõrgel ning just kõrgus mind huvitama hakkaski, mistõttu pärisin Airbanilt, kui kõrgele me ronima peaks. Väga kiirelt kõlas vastuseks kolm tuhat meetrit. KOLM TUHAT MEETRIT. See on kolm kilomeetrit. Pea hakkas korraks ringi käima. Maitsva ja õlise India toidu tõttu aina halveneva sportliku vormi ning ilma igasuguse ettevalmistuseta otsustasime, et just mägironimine on kõige õigem viis, kuidas luhtaläinud paadisõiduplaani korvata.

Olles jõudnud hobustega viimasesse templist pooleteise kilomeetri kagusel asuva tallini, jätkasime pärast tassi tee joomist oma rännaku viimast etappi jala. Õhk oli hõre ja taevas täis pakse pilvi, mis katsid nii oru põhja kui ka teeraja külani. Ühel hetkel kaotasin Anirbani ja hobutalitaja silmist. Hingata oli aina keerulisem ja samm vajus raskeks. Korraks jõudsin juba mõelda, et siia ma jäängi, siit ma edasi enam ei jõua. Kõne vanematele, õdedele, et öelda viimased sõnad või ehk hoopis meditatsioon, et lõpetada see eluring rahus ja vaikuses? 

Hetke pärast hakkasid kahel pool teed läbi udu paistma telgid. Joodi teed, söödi, müüdi kaupa, seega viimaseid minuteid ma õnneks üksi veetma ei pidanud, kuid läbi nähtamatu pilveseina puhuv tuul tekitas kõhedust, mida isegi sõbralikud müügimehed minust kaotada ei suutnud. Vaatasin veel korraks kella: pisut üle poole kaheksa. Varukat kella peale tõmmates ei märganud ma ees tee sees laiuvat pragu ning väänasin väsinud ohke saatel parema jala välja. 

Org paistis end sekundhaaval udust ja pilverünkadest paksuks söövat, mis minu teekonna kindlasti müstilisemaks, kuid mitte karvavõrdki lihtsamaks tegi. Olles nüüdseks juba ahastuse piiril, mõtlen istuda teepervel olevale kivile, et ratsionaalsusel lasta ligi tulla, kui mind puudutab kellegi käsi minu õlal. Anirban ja hobutalitaja! Kui õnnelik ma olin! Vabandasin esimese asjana, et olin nii aeglaseks jäänud ega näinud enam, kuhu liikuda, mille peale Anirban sõbralikult noogutas ja märku andis, et me koos edasi liiguks. Sellest, kuidas ma neist ette jõudsin, suures õhuahmimises ja muidu segaduses juttu ei tulnudki.

Öö hakul jõudsime külla, mille keskel seisis meie sihtkoht – Kedarnathi tempel. Me oleks võinud end kohe öömaja voodisse pikali visata, kuid puudus üks oluline asi: sularaha. Olin Anirbanile enne tõusu korduvalt öelnud, et ta lisasularaha kaasa võtaks, kuid tema jäi endale kindlaks ja väitis, et templikülas mäe otsas olevat üks sularahaautomaat. Kuigi ma olin tolleks hetkeks juba kursis India laiaulatusliku tehnoloogilise arenguga, tundus viimane väide liialdusena, et mitte öelda täiesti absurdse väljaütlemisena. Sularahaautomaat? Himaalaja mäestikus? 3600 meetri kõrgusel? 

Usaldusest sõbra Anirbani ja austusest India arengu vastu jäin teda siiski uskuma. Pöördusime templini viiva trepi kõrval paikneva telgi all oleva mütse ja kindaid müüva kohaliku härra poole, kes tundus küla olukorraga kursis olevat. Küsimuse peale, kust me sularahaautomaadi leida võiksime, tõusis mehe parempoolne suunurk ja ta vastas: „Üleval paremal templi kõrval...Aga too läks eile katki.“ 

„Meil on väga suur probleem,“ tõlkis Anirban mulle olukorda. Huvitaval kombel ei kõhelnud ma hetkekski meie reisi õnnestumises. Ka ei toimunud me vahel sõnelust, miks me reis nõndaviisi kulgenud on või miks me rohkem ei planeerinud. Miski Anirbanis kinnitas mulle pidevalt, et olukorrad lahenevad, kui sa neil laheneda lased. Niisiis leidsimegi mõne minuti pärast mehe, kes meile sularaha pakkus ning hotelli aitas. Öö möödus palavikuliselt kuue kihi riiete ja kahe teki all sonides, kuid sellele järgnev oli seda kõike väärt. 

Kell 06.13 raputas Anirban mu kergest unest üles ja käskis mind välja tulla. Mina oleks tahtnud magusat und veel nautida, kuid pidev ukse tagant kostuv tugeva India aktsendiga lause „Andreas, tule! Sa pead seda nägema“ sundis mind teki alt välja ronima ning majast välja astuma. Ukse pealt avanes hingematvalt ilus vaade hommikuroheluses mäenõlvadele ning iga minutiga päikesekiirtega kattuv templi katus.

Miks ma sellest kõigest kirjutan? Seepärast, et esiteks soovin Sulle pisut lähemale tuua Aasia eluolu ja kultuuri, kirjeldades oma seiklusi ja teiseks ma motiveerin Sind, kes Sa seda loed, tegema julgemaid otsuseid. Sa ei pea reisima Indiasse või Hiinasse, kui see ei ole sinu kutsumus, kuid alustama peaks tahtmisega aru saada nendest piirkondadest ja sealsetest inimestest. Jah, Hiina ja India tõusevad tulevatel aastatel poliitiliselt, majanduslikult ja kultuuriliselt tasemele, mis hõlmab meie kõigi igapäevaelu, seega tugev Aasia kompetents on kahtlemata oluline, kuid mis on veelgi olulisem on igaühe mentaalne tugevus, mõttejõud, kohanemaks uute inimeste, kohtade ja kultuuridega. Valisin India, sest seal kogetu aitas mul kõige paremini mõista, kui oluline on näha maailma eri nurki oma silmaga ja kohalike abiga. Kohene soe sõprus esimese vastutulijaga tänaval või mentaalse gümnastika tund, hakkama saamaks tunnetega Mumbai liikluses või plaanide pidevas muutuses Himaalaja mäestikus sai kõik juhtuda tänu spontaansuse ja juhuse aktsepteerimise ning avatud südamega inimestega suhtlemisele.

See ongi mu mõte, mida siit kaasa võtta. Me kõik peaksime laskma oma eludesse sisse tulla rohkem spontaansusel ja juhusel. Kui Sa nõus oled, siis Aasiast alustamine on kindlasti väga hea mõte. Eks Sa ise otsustad, kas lased nad siis sisse avasüli eestuksest, kerge briisiga läbi köögiakna või raskelt saunapalkide vahelt pigistades – peaasi, et lased, sest ilma selleta ei oleks elu nii põnev ja täis värve ning ilma julguseta vastu minna teadmatule ei muutu siin maailmas midagi. Elame me ju ainult üks kord.

Juulius Vaiksoo, Tallinna 32.Keskkooli 11d klassi õpilane

Mul on üks mõte

...aga ma ei taha öelda."

...aga ma kardan või ei oska seda teostada."

...tegelikult... see polegi oluline."

Ehk tohutul hulgal ideid, mis jäävad teostamata pelgalt teiste hinnangute pärast. Päeva jooksul käib inimese peast läbi sadu mõtteid, mis oleksid võimalised arenema kõrgusteni, kuid tihti jäävad sääraste häärberite plaanid vaid ideedeks. Või lüüakse maasse kopp ja kui järgnev kriitikanool on laskunud, peatatakse töö - järjekordne mõttetorn jääb unarusse. Pahatihti ei jõua mõtteterad peast isegi paberile. Selleks, et elada pidevalt arenevas ja värvikas maailmas, tuleb oma mõtteid avaldada. Vähemalt kehast välja saada.

Päeviku pidamine või märkmiku kasutamine on üks viis, kuidas ellu tuua hulgaliselt uusi põnevaid juhtumeid. Tihtilugu turgatab pähe mõte originaalsest lavakujundusest, lavastusest, kunstitööst, reklaamlausest - millest iganes. Kui pilt tuleb silme ette, siis oleks egoistlik jätta kujutis kiivalt enda teada. Parem kirjutada see märkmikusse üles! Isegi, kui seda ei loe keegi muu peale enese, siis on olemas ja talletatud mõni mõte, mis võib saada jalad alla alles paarikümne aasta pärast. Vahest läheb kiiremini.

Mõtete kirjutamine märkmikusse kehtib ka emotsioonide puhul. Kirjeldada tundeid, mis valdasid sind hetkel, kui astusid kevadel peale pikka talve jälle tennistega muru peale. Millist kihelust tundsid paremas põses, kui hammustasid tüki ütlemata heast banaanileivast. Neid emotsioone annab hiljem lugedes ja salvestades ära kasutada igal pool. Näiteks loomingulistel elualadel on valdav inspiratsiooniallikas just tundeavaldus. Millest annab luua nii palju, mida teised saavad juba jälgida ja miskit kaasa noppida. Kui märkad pisidetaile oma tunnetes, siis kohe märkida see ära, et liikuda edasi juba uute kogemusteni.

Märkamine aitab elu luua huvitavamaks, hoolivamaks ja paremaks. Igasugune märkamine arendab empaatiavõimet, kergendab ja elavdab suhtlust. Oskus tuua rohkelt näiteid. Luua paralleele. Märgates teiste inimeste sisemaailma, mida ei ole sugugi kerge teha, oskame lihtsamini neid vastu võtta, hoolivamalt maailmas orienteeruda. Seega, kui Keegi on toonud välja oma mõtte, siis on loomulik, et esimesena vaadatakse olukorda enda vaatepunktist, aga korrakski peaks olema mõte teise inimese kohal ja aru saama tema nägemusest. Oskus teha kompromisse nende mõtete vahel on omaette kunst.

Päevikusse kirjutamine on kasulik ka siis, kui kirjutada üles päevas toimunud või mitte toimunud sündmuseid. Elades üle päeva emotsioonid ja mõtted. Võib meelde tulla üks mõte, mis sul oli. Kirjutad üles - jälle on miski hoiul. Päevikuid peavad väga mitmed ja erinevad inimesed. Nii olemegi saanud üpriski lopsakaid seikasid teada mõjukate inimeste elust, mis jäänud meediast kõrvale. Eesti keeles on viimastel aastatel ilmunud näiteks Läti lavastaja Alvis Hermanise "Päevik", kus too kirjutabki oma päevadest, sündmustest ning sellest, millised emotsioonid temaga sel hetkel kaasas käisid. Väärt lugemist!

Teine moodus on oma mõtteid avaldada. Nii lihtsalt öeldud. Peab oma mõtteid usaldama teistele kanda. Peab oma ideede eest seisma. Ja kõik oskavad enda eest seista. Tuleb olla egoist ja mõelda vaid enda peale ja olla enda mõelduga sajaprotsendiliselt rahul. Ise selles nii sees olles tõmbad kaasa ka teisi. Jällegi, kui su ideega soovitakse kompromisse teha, siis olla neile avatud, kuid jääda endale kindlaks. Aga ikkagi märgata teiste mõtteid ja sisemaailma. Närv enne mõtte ütlemist on normaalne, aga liiga üle pole vaja mõelda. Kuidas saab sinu arvamus olla vale? Kui osatakse oma mõtet põhjendada, siis tuleb panna ainult edasi. Ei lõpeta enne, kui oled jõudnud pilvelõhkuja tippu nautima imelist vaadet, kus sa poleks, kui poleks öelnud välja oma ideed, mis esmapilgul paistis nii lootusetult halb.

Nagu lugeda võis, viib üks mõte kaugustesse triivima. Selle üle arutlemine jõuab välja maailma parandamiseni. Teineteise mõistmiseni. Loomingu õitsengule. Et kõik see saaks toimida, ongi vaja avada oma suu või käsi, et mõte jõuaks kaugemale ajukestast. Mõtted on tahetud, iga mõte on teostatav, iga mõte on oluline.

Nii mõtlesin mina.

Orm Tammemäe, Tallinna 21.Kooli õpilane

"Mul on üks mõte"

See kõlab nii tähtsalt, nii suurelt. Tunnen end kui Martin Luther King, kes kuulutas maailmale, et tal on unistus. Tema mõte oli kohutavalt sügav ja õilis, aga ma ei oska isegi mõelda, mida kirja panna. Pealkiri annab tunde, nagu mõte peaks olema sama tähendusrikas kui idee, aga olen alles 18, ma ei oska maailma muuta, olen skeptiline arvama, et ma isegi suudaks. Aga mida saan üldse teha?

Mõtlen vahel küsimusele: kuidas teha maailm paremaks paigaks?Selle jaoks ju ei pea tegema midagi suurejoonelist nagu kolmanda maailma näljahädade lahendamine või vähiravi leidmine. Maailma parandamine peab algama vaikselt ja väikselt; iga pisike detail on oluline. Filmis "Kõikvõimas Evan" ütles Jumal, et kõike saab muuta ühe täiesti suvalise heateoga. Iga väike aktsioon loeb ja ma ütleks, et nii on väga tore mõelda. Ei suuda teiste eest rääkida, aga mul küll on hea tunne, kui olen suutnud kedagi aidata - olgu see turisti juhendamine linnas, kaotatud eseme tagastamine või lihtsalt kellegi naeratama panemine. Pole paremat asja maailmas, kui teise näole naeratus tuua. See ei pruugi edendada maailma tervikuna, aga see võib teha teise päeva paremaks, mis innustab teda oma rõõmu teistega jagama ja nii see kett võib jätkuda.

Oleksid kõik inimesed sellised, siis me maailm oleks parem koht. Aga ma olen kindel uskuja sellesse ideesse, et iga tegu on tähtis, olgu see hea või siis halb. 

Ma tahan oma elu elada nii, et ma leiaks töökoha, mida ma naudiks. Oleksin endas väga pettunud, kui tulevikus valiksin ameti, kus ma oleksin ebaõnnelik. Igal inimesel on ainult loetud aastad siin maal elada ja igaüks tahaks, et teda mäletataks. Mina isiklikult arvan, et ei ole vaja suurejoonelist mälestust maha jätta, vaid lihtsat ideed. Kui olen kuidagi kedagi aidanud, siis sellise olukorra kordumisel saaksid nad minu peale mõelda ja mind mäletada.

Kui olin umbes kuueaastane, kukkusin ma tänaval põlved lõhki ning vaevu suutsin kõndida. Olin nutu äärel, kuid mingi võõras naine tuli mu juurde, otsis kotist plaastrid, asetas need mu põlvedele ning ütles, et kõik saab korda. Kahjuks ma ei mäleta tema nime, kuid ma mäletan ta lahket ilmet ning see on mind inspireerinud olla parem inimene. 

Maailmas on palju, mida tahaks muuta - näljad, haigused ja nii edasi. Muidugi tahaksin kuidagi aidata inimkonda neil teemadel, aga ma ei usu, et olen sellise ülesande jaoks piisavalt taibukas ning võimeline. Mu meelest piisab sellest, et elan oma elu rõõmsalt ja hästi, tehes väikseid heategusid siin ja seal. 

Kui on tunne, et elu viib pidevalt sügavamale auku, siis ei tohi kunagi alistuda. Mulle on alati meeldinud võrdlus elust ja vibulasust. Kui kõik läheb allamäge ja lootus puudub, siis, nagu noole laskmiseks, on vaja see enne tõmmata nii taha kui võimalik ning lasta see valla. Ma ei väida iial, et teema nagu masendus on võlts ja lihtsasti ülesaadav, aga ma kaldun arvama, et need inimesed, kes on lasknud end auku langeda, lihtsalt ei ürita piisavalt palju, et ennast sealt välja kaevata.

Arvestades, et mul polnud isegi kirjutist alustades ideed olemas, olen ma enda loomingu üle üpris uhke. Kõik, mis ma kirja panin, on see, mida ma tõeliselt usun, minu vaade elule. Nagu mainitud, ei ole minu mõte ega ülesanne aidata igat vaest tänaval, igat nälgivat last kuskil kauges maailmanurgas, vaid mu ülesanne on teha mõni hea tegu - kas või üks päevas oleks piisav. Eksisteerida just praegu siin riigis selliste inimestega on ime ja rõõm ning ma sooviks, et sedamoodi mõtleksid ka mõned teised. See oligi minu väike mõte. 

Tatjana Grõndžola, Töötukassa juhtumikorraldaja

Mul on üks mõte

Igapäevaselt läbivad meid mitmed erinevad mõtted ning suurem osa neist tuleb ja läheb. Üksikud suudavad ennast meie ajusoppi kinnistada, jäädes kummitama meie mõtlemist kui ka alateadvust. Ka minul on üks mõte, mis ei ole juba pikemat aega suutnud minust lahti öelda. 

Rohkem kui aasta oleme tunnistajateks massilise võõrtööjõu sissevoolule Eestisse. Tegemist sama olukorraga, kui eestlased avastasid enda jaoks naaberriigi Soome, kus palgad paistsid piiritud olema ja muretu raharohke elu igavesena. Nüüdseks, küll vastupidiselt, analoogne olukord, kuid kõverpeeglist vaadatuna, leiab aset meie armsas Eesti Vabariigis. 

Ajast aega on inimesed otsinud paremat elu, rännates mööda maailma ringi ja see on normaalne. Kui aga riik ja erasektor kohtlevad teisest riigist tulevat tööjõudu prioriteetsena kohaliku inimesega võrreldes, väljub olukord normaalsuse piiridest. Paar päeva tagasi ilmus ajakirjanduses provokatiivse siseministri Mart Helme teadanne, kes soovib piirata illegaalset survet idast ehk Ukrainast. Mina täielikult jagan tema mõtet, kuid sealsamas ka laiendaksin, sest peale illegaalse tööjõu peab piirama ka legaalse tööjõu masse ning vaatama üle nende õigused kui ka võimalused. 

Miks ma sedasi räägin ja miks minul selline mõte peas keerleb? Oma jutu põhjal võin ma kõlada diskrimineeriva ning moraalitu rassistina, kuid tegelikult on olukord hoopis vastupidine. Ma olen ise ukrainlane, kelle vanemad maabusid Ukrainast Eesti pinnale süva nõukogude ajal, kui Nõukogude Liidu eri osades valitses olukord, milles inimesed otsisid paremaid paiku paremaks teenimiseks. Nii mitmed tuttavad ja sõbrad on imestanud, miks ometi olen ma niivõrd ukrainlaste vastu, kui kõik mu juured on läbi ja lõhki ukraina omad. Pealegi tegid minu vanemad täpselt sedasama, mida praegused ukrainlased: nad tulid Eestisse tööle, et teenida ning majanduslikult paremale järjele saada. Jah, täpselt sedasi ka oli ja paljud eestlased kaheksakümnendatel ei olnud tolle aja olukorraga rahul olla. Tol hetkel leevendas olukorda fakt, et kõigile leiti töö ja kõik said teenida sissetulekut ilma erandita.

Tööandjad toetuvad nüüd pidevalt vabandusele, et ukrainlased on valmis ära tegema odava töö, mida kohalik teha ei soovi. Kas tõesti? Mida mõeldakse odava töö all? Kui kohalikule inimesele pakutakse Eesti miinimumpalka ja sealsamas ukrainlasele riigi poolt kehtestatud miinimumi 1310 eurot? Kas seda saab nimetada odavaks tööjõuks? Minu hea sõbranna, kes töötab ühes ehitusettevõttes personalitöötajana, seab samuti kahtluse alla kurikuulsat väidet, et tegemist on odava tööjõuga, sest ka nende ettevõttes on tööl tosin ukrainlasi, kes lähevad tööandjale kordades kallimaks maksma kui kohalik eestlane, kuid mingil põhjusel neist ei loobuta.

Olen enam kui kindel, et kui tööandja pakuks 1310 eurost palka või vähemasti ligilähedast palka kohalikule, siis kindlasti oleks piltlikult öeldes tema ukse taga järjekord. 

Alles hiljuti istusin ühe laua taga ukrainlasega, kes saabus samuti nagu kõik teised Eestisse raha teenima. Mind hämmastasid tema sõnad, et Eestis tema korralikult teenida ei suuda. Viide oli sellele, et Eestis makstakse võõrtöötajale vähe palka. Kui arvestada, et tema tolle kuu palk oli 1800 eurot neto, tegi see teadaanne mu täiesti sõnatuks. Paljud Eesti riigi kodanikud ei teeni mitte 1800 brutot, rääkimata netost.

Teiseks, olen palju kuulnud, et eestlane on laisk ega soovi tööd teha, samas kui ukrainlane on loomu poolest töökas ja tragi, valmis ületunde tegema; mitte tööriista langetama ja koju minema, kui kell kukub. Meenutagem aega, kui eestlased massiliselt Soome läksid. Mäletan väga selgelt, kui Soome tööandjatelt tuli tagasiside, et eestlased on väga tublid töökad inimesed, kes teevad pikki tööpäevi. Sellega kasvatasid eestlased viha ning põlgust soomlastes virolaiset endi vastu, kes samaaegselt järgisid rangelt kaheksatunnist tööpäeva minimaalse pingutusega. 

Kas see kirjeldus mitte ei meenuta nüüd midagi või kedagi? Muidugi meenutab. Eestis töötavad „tublid töökad ja tragid“ ukrainlased. Ja miks see ometi niimoodi on? Vastus sellele küsimusele ei ole sugugi mitte keeruline ja võib mõneti üllatada lugejat. Tulles võõrasse riiki, inimene ei tunne kedagi, ei oska riigikeelt, ei tea võimalustest ja tal pole muid kohustusi peale töö. Nii otsustabki inimene mitte midagi muud teha, kui sisuliselt „elada“ töökohal, mis jätabki mulje, et ta on tubli, töökas ja tragi. 

Kas vaidlete vastu? Täpselt sedasi käitusid ka eestlased Soomes. Mis neil muud jäi üle kui kogu oma muu tegevusetu aeg tööga ära sisustada? Peale selle, kuuludes siinsetesse kohalikkesse Ukraina seltsidesse, kuhu on praeguseks hetkeks kaasatud juba värsked sisserändajad, annab see eelise veidi rohkem kuulda nende muljetest ja tegevustest. Väga paljud siin töötavad ukrainlased peavad ise oma tunde üles kirjutama ning hiljem tööandjale esitama. Tööandja poolt näitab see suurt usaldust, kuid kui tõde päevavalgele tuleks, kas siis enam sedasi usaldataks? Nii mitmest suust olen kuulnud, kuidas ukrainlased panevad kirja tööpäeva pikkuseks 12-13 tundi, kuid reaalne töö tegemine käib heal juhul poole ajast. Kogu teine pool on looderdamine ning tundide täis istumine. Ilmselt pole see Ameerika avastamine. Loodan vaid, et nii mõnigi sinisilmne ärkab üles ja mõistab, et olukord pole must-valge, nagu paistab.

Töötades ise sotsiaalvaldkonnas, puutun palju kokku tööealiste inimeste ning nende igapäevast tööd puudutavate probleemidega. Mis väärtused on sellel tööandjal, kes alatult pikaaegse töötaja lahti laseb, et tema asemel võtta ukrainlased, täiesti süüdimatult põhjendades, et see tuleb talle odavam välja? Mis amoraalsed raiped on need inimesed, kes on omistanud endale tööandja rolli, sealsamas käitudes kohaliku eestlasega kui täiesti mahakantud nukuga? 

Mul on veel olnud üks kokkupuude olukorraga, kui suur tootmisettevõte ei võtnud tööle inimesi, kes ei valda eesti keelt vähemalt kesktasemel. Põhjenduseks oli, et kõigil tehnoloogiatel ja seadmetel on ainult eestikeelne instruktaaž ning nemad ei saa vastutada selle eest, et muukeelne toob ettevõttele kasumikahju või juhtub tööõnnetus, mis tekitab ettevõttele lisaprobleeme. Seega kohalikul vene keelt kõnelevale Eesti kodanikule oli rasvane topeltkriips peale tõmmatud. Ei läinud kaua aega mööda, kui pool tootmistsehhi oli täidetud ukrainlastega. Kas tõesti oskas ukrainlane kohe eesti keelt kesktasemel või oli tööandjal täiesti suva, kui peakski inimene kättpidi seadme vahele jääma, siis on lihtsalt järgmine ukrainlane varnast võtta? Ja minul on ainult üks mõte ja küsimus - miks küll? 

Ma ei räägi sellest seepärast, et kõik ukrainlased tuleks Eestist välja saata. Kindlasti ei ole minu mõte selles. Ma lihtsalt soovin koputada nii Eesti Vabariigi kui ka erasektori südametunnistusele. Karjuv ebavõrdsus on hävitamas Eestit ja veelgi enam eestlasi. Me võime tuua erinevaid põhjendusi, et ukrainlased on töökad, tragid ja mida kõike veel, kuid miks vaadatakse olukorrale ühe kitsa spektri läbi? Eesti laulis end vabaks, et olla omaette riik ja rahvas. 90-ndate alguses tagasi võidetud vabadus tekitas igas eestlases joovastust ja uhkust, et ta on eestlane. Miks nüüd, pea kolmkümmend aastat hiljem, on nii riik kui erasektor valmis ära tallama oma rahvuse, oma riigi, oma inimesed? Kas tõesti vanasõna „eestlase parim toit on teine eestlane“ muutub sõna otseses mõttes reaalsuseks? 

Minu sugulane Ukrainast, kes samuti käib välismaal tööl, nimelt Tšehhis, rääkis, et seal valitseb selline kord, et kui ühte ettevõttesse soovib tööle saada samaaegselt nii ukrainlane kui tšehh, siis vaieldamatult võtab tööandja tööle oma riigi kodaniku, ilma seda kaalumatagi. Ka siis, kui ettevõttes töötab nii ukrainlane kui tšehh, ei tehta mingisugust palgavahet; kui on miinimum, siis miinimum mõlemale võrdselt. See olukord võiks jõuda ka Eestisse ja seda mõtet võiks riiklikul tasandil kaaluda, et väärtustada eestlast - et säiliks eestlus, eesti keel, Eesti Vabariik ja eestlane. 

Jah, ma olen rahvuselt ukrainlane, kuid olen läbi ja lõhki eestlane ning muretsen riigi pärast, kus ma elan. Oma igapäevatöös näen kirjeldatud olukorda ja see on liiga valus, lõikab eestlasesse sügavaid haavu. On viimane aeg muuta olukorda, et ei kaoks kõik see, mida Eesti on alates taasiseseisvumise hetkest püüdnud säilitada ning üles ehitada. Tuleb lõppeks vabaneda egoismist, ulatada käsi eestlasele, nii et välismaal elavad ning töötavad eestlased tahaksid naasta Maarjamaale. 

Rasmus Strastin, Tallinna 21.Kooli õpilane

Mul on üks mõte… 

Mul on üks mõte, mille üle ma olen pikalt mõtteid mõlgutanud. Umbes täpselt sellest ajast, mil kitarri mängima õppisin. Siis ma veel ei aimanud, et selline mõte eksisteerib. Nüüd, kui tagasi vaatan, olen jõudnud järeldusele, et tol päeval, kui ma esimest korda muusikakooli uksest oma õpetaja klassi sisse astusin, hakkasid selle mõtte eosed idanema.

Inimesed on ammusest ajast olnud teadlikud muusika emotsionaalsest mõjust. Esimesed kirjalikud andmed muusika ja spirituaalsuse sidemest pärinevad juba iidse Egiptuse papüürustekstidelt. Samuti Norra mütoloogiast lugu, kuidas muusika peatas Odinil haavast jooksva vere või kuidas Orpheus vaigistab oma lauluga inimesi ja linde. Muusika ei mõjuta ainult meie füüsilist keha, vaid ka vaimset ehk hinge. Meie oma helilooja Arvo Pärt on öelnud, et tema muusika on kui valgus, milles sisalduvad kõik värvid; ainult prisma võib neid värve üksteisest eraldada ja nähtavaks teha; selleks prismaks võiks olla kuulaja vaim. 

Minulgi on muusika olnud eluteel abiks. Puberteedieas aitas masendusest tihti üle saada Pink Floyd ja nende psühhedeelne rokk. Enda jaoks avastasin lohutust ka kitarrimängus ning lugude kirjutamises, mille abil sain oma emotsioonid välja elada. Mõistsin, et selles peitubki „see mõte“.

Pillimäng on nagu teise emakeele õppimine. Tegelikult, parem sõna oleks hingekeele õppimine. Selle saab selgeks juhul, kui olla pühendunud ja visa õppija, mida ma ei olnud, aga tänu vanemate innustamisele ja kangekaelsusele sain ma selgeks keele, mida oskan elu lõpuni. Mida aeg edasi, muutus pillimäng rohkem hobiks ning meeldivaks tegevuseks, mitte sunnitud õppetööks ning ma sain aru, et see ei ole pelgalt kuue keele sõrmitsemine, vaid selles peitub võti. Võti, mis avab ukse loomingulisusele, selle väljendamisele, ja uks, mille abil ma saaks elada välja oma suurimad võlud ja valud. Kuna ma olen üsna kinnine inimene, siis ma olin avastanud enda jaoks emotsioonide väljendusviisi, mida sõnadesse oleks raske panna.

Eelmisel aastal lugesin ma raamatut „Kuritöö ja karistus“, mis sai ühtlasi üheks minu lemmikuks. Tänu sellele teosele hakkasin mina ja mu väga hea sõber, kellega oleme koos musitseerinud üle kümne aasta, mõtlema albumi loomise peale. Me panime paika albumi narratiivi, mis jutustab armumisest, lahkuminekust, igatsusest, hullumisest, lõhestumisest (lugu „Raskolnikov“) ja psühhoosi langemisest. Suuresti saime inspiratsiooni ka enda puberteedieast ja selle draamadest. Hetkeseisuga me lindistame viimaseid lugusid ning see on olnud üks parimaid teekondi minu lühikeses elus. Nende lugude kirjutamise kaudu saime kõik oma sügavaimad emotsioonid paberile ja see toimis kui pikaajaline ja sügav teraapiasessioon. Minu jaoks on saanud muusikast kõige puhtam eneseväljendusviis, sest tänu sellele ma suudan vaadata enda sisse ning näha, mis peegeldab vastu.

Mul on üks mõte, mida ma unustada ei taha – muusika ja looming on hingepeegel. Ükskõik, kui segaduses või kurb või rõõmus ma poleks, ma saan selgitused ja lahendused, vaadates oma hingepeeglisse. See võib olla must, udune või kristallselge, vastust võlgu peegel ei jäta.

Hanna Grete Rebane, Tallinna 21.Kooli õpilane

Mul on üks mõte. 

Tegelikult on neid mitmeid

ja ma ei teagi, miks mitte

keegi neid varem kuulnud pole.

Ma ju olen

need välja öelnud?

Ja kusjuures koguni nii valjult,

et ümberolijad on heitnud mu poole

altkulmu pilke,

mis sõnadetagi olukorra selgeks on teinud.

Ehk on asi lihtsalt eestlastes

ja selles,

et meil on tavaks

kõiki tundeid ahnelt iseendale hoida.

Ning isegi kui tahetakse

sellest küpsisest tükikest teistega jagada,

ei tehta seda ikkagi

hirmust, et siis saadakse pragada.

Parem tagada

oma turvalisus ja lihtsalt vaikida.

Ma mõtisklen,

miks inimesed endaga valjul häälel ei räägi.

Kui nüüd järele mõelda,

siis juurdlen ma tihti paljude teemade üle,

mida oleks õigem välja öelda,

sest äkki see siis muudaks midagi.

Paremaks või halvemaks,

vahet pole,

aga vähemalt oleks mõte mõeldud 

ja asi öeldud,

mitte unustuse hõlma vajudes 

muutunud minevikuks.

Sest eks igaüks sünnib pimesikuks

ega saa nägijaks enne, kui silmad avab.

Ning seejärel täiesti teistmoodi maailma tajub,

täpselt nagu muude meeltega.

Ma tahan,

et igat mu mõtet kuuleksid kõik.

Muidugi vaid sellist mõtet, mis kuulmist väärt on.

Kuid -

kui ma ka laseks häälel heliseda

ja ülejäänud seda kuuleks,

siis mitte just väga suureks

üllatuseks ei saaks nad aru, millest ma räägin.

Kui mõtteid välja ei öelda,

ei tasuks sinisilmselt mõelda,

et inimesed oskavad puhtalt loomulikust intelligentsist kuulamist.

Kes oleks arvanud, 

et sellega probleeme võiks tulla?

No tundub vist,

et tuleb leppida karmi tõega.

Kel on midagi öelda,

see avagu suu,

et mõte vabaks lasta.

Las ta siis lendab

ühest kõrvast sisse ja teisest välja,

kuskile jõuab ikka lõpuks pärale.

Mõelda vaid,

mis juhtuks siis,

kui see kellelegi pähe istub

ja sinna jääbki.

Kas siis teine inimene näebki

selles mõttes võlu

ning ei loe vaid sõnu,

vaid arendab seda edasi

just sedasi,

et tema lisatud mõte muudab selle üheks suureks ideeks.

Ning siis selle tõeliseks teeks...

kes teab.

Mõni peab 

seda lihtsalt rumaluseks.

Kuid eks mõttetud inimesed ongi mõttetud.

Sest kui üks mõte

võib kõike muuta,

siis miks mitte suuta

uskuda iseendasse?

Kust mujalt üks mõte sünnib kui mitte südamest.

Luisa Susanna Kütson, Tallinna 21.Kooli 12c klassi õpilane

Mul on üks mõte

Olen sageli üllatunud, kui järjekordne koolinädal on märkamatult lõpule jõudnud. Üks tund järgneb teisele, üks päev sarnaneb teisega ning niimoodi möödub aeg ilma, et jõuaks seda õieti tähelegi panna. Hirmutav. Üha sagedamini mõtlen, kuidas saaksin teha nii, et igas päevas oleks midagi erilist ja mäletamisväärset. Nõnda suudaksin ehk aega rohkem väärtustada ning selle kärme möödumine ei tuleks üllatusena.

Täiskasvanud lähedased on mulle öelnud, et elu esimesed 20 aastat tunduvad sama pika ajana kui sellele järgnevad 40 aastat. See mõte on mind painama jäänud, sest minu jaoks mööduvad juba praegu aastad küllaltki kiiresti. Igal vana-aasta õhtul tundub mulle, et äsja tähistasin eelmise aasta lõppu. Kas see tähendab, et aeg läheb vanemaks saades veel kiiremini kui praegu? Või on tänapäeva noored selles osas kuidagi ette jõudnud - hakkab meie jaoks juba nooremas eas aeg kärmemini mööduma? Kumbki väljavaade ei tundu kuigi roosiline. Ometi on ilmselt kõik inimesed tundnud, et mingi kindel ajaühik poleks justkui alati ühesuguse pikkusega. Välismaal erinevaid vaatamisväärsusi uudistades tundub üks päev palju kauem kestvat kui näiteks koolitundides istudes ja hiljem kodutöid tehes. Samas võib 45 minuti pikkune füüsika tund näida igavikuna, kuigi sama ajavahemik möödub internetis surfates kibekähku. Need näited tõestavad, et inimene suudab enda ajataju muuta sõltuvalt sellest, millega ta oma aega sisustab. Seega peaksin olema suuteline panema enda jaoks aja aeglasemalt mööduma, kui vaatan, millele mu aeg kulub ning muudan seejärel vajadusel oma harjumusi.

Inimese igapäevases elus on enamasti välja kujunenud mingi kindel rutiin. Minul kooliõpilasena on täpselt teada, mis kell pean ärkama, et õigeks ajaks kooli jõuda, mis kell algab kool, mitu koolitundi mul mingil päeval on ning millised kohustused mind pärast kooli ootavad (väike vihje: enamasti mahukad kodused tööd). Olen jõudnud järeldusele, et just muutumatud harjumused on sageli põhjus, miks aeg näib mööduvat kontrollimatult kiiresti. Päevad hakkavad teineteisega liigselt sarnanema ning nõnda ei näi enam oluline, mitu korda on päike üle taevavõlvi käinud - kõik kordub niikuinii. Aga see suhtumine on vale - aeg on alati oluline, sest see on taastumatu loodusvara, miski, mida ei saa enam kunagi tagasi. Seetõttu olen otsinud viise, kuidas murda aeg-ajalt rutiinist välja, et muuta päevad eriliseks ning aja möödumise tähendusrikkaks. Antoine de Saint-Exupéry on kirjutanud raamatus “Väike prints”: “Rituaale on vaja. Rituaal on see, mis teeb ühe päeva teistest erinevaks, ühe tunni teistest erinevaks.” Nõustun kirjanikuga ja olen ka enese jaoks leidnud rituaalid, mis aitavad mul tuua päevadesse värvi ning jõuda nii ka iseendale jälle lähemale. Minu argipäev muutub vaheldusrikkamaks, kui saan minna teatrisse, sõbra või perega loodusesse jalutama või küpsetada midagi maitsvat. Juba taoline väike muutus päevaplaanis võib oluliselt mõjutada aja kulgemise kiirust ning teha päeva jooksul kogetud emotsioonide skaala kordi mitmekesisemaks.

Lisaks rituaalidele on veel üks võimalus, kuidas enda ajataju muuta. Tänapäeval kasutatakse ajakirjanduses ja raamatutes selle kohta sageli ingliskeelset terminit mindfulness, kuid uhke sõna maakeelne mõiste on teadvelolek. Lihtsalt lahti seletades on selle mõtteviisi põhieesmärk elada hetkes - säilitada ümbritseva suhtes tähelepanelikkus ja uudishimu, tajuda lõhnu ja helisid ning tunnetada iseennast keskkonnas, kus parasjagu viibitakse. Selline täielik kohalolek aitab märgata käesolevat hetke ning seekaudu väärtustada aja kulgu. Olen püüdnud teadveloleku põhimõtteid enda elus rakendada. Hetkes elamine peaks minu arvates olema elementaarne, kuid millegipärast kipuvad inimesed ja sealhulgas sageli ka ma ise unustama seda lihtsat tõde, et tõeliselt oluline on vaid käesolev silmapilk. Lewis Carroll kirjutas oma allegoorilises lasteraamatus “Alice Imedemaal”, et kui aega raisata või surnuks lüüa, siis Aeg haavub ega tee enam solvajaga koostööd. Päris elus kehtib tegelikult sama põhimõte. See, kes aega logelemisega “surnuks lööb” või millegi inimese enda jaoks ebaolulise tegemisega “raiskab”, võib alles kunagi hiljem avastada, et vahepeal on märkamatult möödunud mitmeid aastaid, mida oleks saanud sisustada näiteks lähedastega aega veetes või midagi huvitavat ja vajalikku õppides ehk teisiti öeldes - aeg pole temaga koostööd teinud. Et aja möödumist tähele panna ja väärtustada on seega tarvis õppida elama hetkes - olla tähelepanelik ümbritseva suhtes ning tajuda ennast ja oma mõtteid antud momendil.

Aja möödumine on paratamatu. Ma ei saa seda peatada või tagasi keerata. Ometi sõltub minu enda käitumisest ja mõtteviisist, kas ma lasen ajal märkamatult mööda minna või muudan selle enda jaoks tähendusrikkaks ja oluliseks. Kujundades oma harjumusi, leides rituaale, mille abil päevi eriliseks muuta ning olles uudishimulik ja tähelepanelik tunnen, et kuigi aja kulg on endiselt kontrollimatu, on mul sellega natuke lihtsam leppida. Oluline on hoida meeles vaid üht mõtet: ma ei ole tulnud siia maailma aega raiskama või surnuks lööma - ma tulin elama.