2025

Tänavune mõttekonkurss oli minu jaoks rõõmustav. Teema oli "Kuidas mina muutun muutuvas maailmas", mida peaaegu keegi ei üritanud muuta, kirjutati põhiliselt tehnoloogiast ja sotsiaalmeediast, vähem enda muutumisest ja mida see või(k)s kaasa tuua. Võistlustöid laekus kokku 240, ehkki sadakond olid väga lühikesed. Üks töö saabus liiga hilja ja ühte tööd ma ei saanud avada - need jäid kõrvale. Aga ikkagi oli raske valida välja seda kõige parimat heade mõtlejate-kirjutajate seas. Kõiki kirjutisi oli mul huvitav lugeda, ehkki enamikust õppisin vähe. Ja mulle meeldib õppida, nii Eesti kui ka noorte eestlaste kohta. 

Võrdväärseid võitjaid on kaks: Emili Pajupuu ja Kadri Joala, esimene on tudeng ja teine on hiljuti kõrgkooli lõpetanud. Aga häid kirjatöid oli hulga rohkem, nii tudengitelt, juba töötavatelt ja alles oma kohta elus otsivatelt noortelt. Õpilased kirjutasid kõige arvukamalt, nende seas eriti hästi 17-aastased. Otsustasin siin, konkursi kodulehel avaldada võitnud töödele lisaks kuus tähelepanu väärivat tööd.

Emili Pajupuu õpib Tartu Ülikoolis ajalugu. Ta on üks kahest võitjast - saab 1000 eurot.  Tema kirjutis teemal "Kuidas mina muutun muutuvas maailmas" oli niisugune:

Kaheksa sammu kohvimasinani. Üksteist, kui enne raadio mängima panen. Igal hommikul seisab kohvimasin samas kohas. Tuttav sinine nupp ootevalmis. Igal hommikul seisab ka raadio sama laua peal kus päev varem. Mulle meeldib, et seisab. Kole oleks kui igal hommikul peaks ümber harjuma. Kohati tekib küll tunne, et mis eile veel esikukapil seisis, on tänaseks juba naabermajas. Hirmus on ju nii, kui kõik kogu aeg muutub.

Muutused on alati hirmsad. Muutugu keskkond, inimesed, aeg – ükski neist muudatustest pole olnud iial mugav või lihtne. Võib-olla lajatan liiga lahtise käega kõigele. Võib-olla ongi see nii. Mida rohkem hirmsaid muutusi aset leiab, seda keerulisem on järgnevatega rõõmsalt kaasa minna. Ja hirmsaid muutusi on tihtilugu rohkem kui häid. Kasvõi surm. Surnule endale on see väga kerge muutus, kaovad mured, valud, piinad. Ja veel nii, et neile ei pea ega saa enam iial mõelda. Kuid elavad, mahajääjad, nemad peavad edasi elama selle muutuse käes, mille teise inimese lahkumine kaasa tõi. Kuni saabub omakorda surm ning too muutuste painav ring hakkab uuesti otsast peale. Muidugi võib öelda, et aeg parandab, ajaga läheb paremaks, vähemalt jäävad mälestused ja kogu muu jama, mida lohutuseks lausutakse. Kuid mis kasu on mul neist mälestustest, need ei pea minuga maha lõbusat vestlust või ei silita mu pead, kui on raske. Möödugu aastad, pöördugu tuuled, surmaga kaasnev muutus ei muutu iial heaks.

Ega siis aeg iseenesest ei muutu. Aeg on ülimalt stabiilne ja mugav. Üks kõige kindlamaid leiutisi üldse. Inimene leiutas esmalt ratta ja sajandeid hiljem ehitas selle ümber auto. Ajaga ma pole veel märganud, et midagi uut avastatud oleks. Aja ümber autot juba ei ehita. Järelikult aeg ei muutu. See ei ehmu ja ei seisku. Või ei käi suurest elevusest korraga kiiremini.

Kui aeg on pidevalt sama, siis miks peaksin mina muutuma? Tekib rutiin. Kuivõrd lihtne. Elada iga päev sama elu, kõndida sama kohvimasinani, kuulata sama lainesagedust. Paigalseis on halb vaid siis, kui seistakse halva koha peal. Äkki polnudki Brežnev kehv riigijuht? Äkki arvas ta, et riik on jõudnud kohta, kust enam paremaks minna ei anna. Miks peaks midagi muutuma, kui on tunne, et on jõutud tippu? Kuid see tunne ongi vast eksitav. Millal peaksin mõistma, et pole mõtet enam muutuda, kõik on niigi hästi. Ja kui ma otsustan jääda seisma, olla rahul olemasolevaga, siis kuidas ma tean, et tegelikult midagi paremat ootab mind veel ees?

Et tuvastada seda head muutust, ei tohiks liialt kiirustada, teha midagi mõtlematult. Muutuste mõte võiks ju olla elu paremaks muutmine. Kuid alatihti seda nad ei tee. Tormata avasüli muutuste keskele, usaldada täielikult tundmatut, sellega tulevad toime vaid kõige julgemad. Või siis kõige ogaramad, kui muutustesse sööst saab tehtud emotsiooni ajel ja läbimõtlematult. Olgu nii või naa, lõpuks peavad need suurte riskide võtjad ikkagi ise muutustega rahul olema.

Kasvõi näiteks Gorbatšov. Tema otsustas muutuda. Õigemini muuta, muuta riigi ülesehitust, muuta salajane avalikuks, muuta varasemalt kinnistunud tõed vääraks. Kuid ühel hetkel käisid kõik need muutused tema jaoks üle pea. Mis algas usust parema, uuema ja tõhusama maailma suhtes, lõppes riigi kokkuvarisemisega. Meile oli see muidugi imeline muutus, kuid Gorbatšovile kindlasti mitte. Järelikult sõltub muutuse headus kontekstist. Ning see kehtib kindlasti ka surma puhul.

Kõige lihtsam tee muutustele vastu seista, on jääda endale kindlaks. Jonnida nagu väike laps, kes ei taha kooli minna. Nii on mugav. Seista käed rinnal ristis kõige võõra vastu. Väikeste muudatuste vastu ongi niimoodi lihtne seista. Keegi ei käsi mul kohvimasinat oma kohalt liigutada. Kuid muutused, mis toimuvad ilma minu loata, ilma minu panuseta, nendega on tunduvalt keerulisem. Ma ei saa lõpetada sõdu. Ma ei saa pöörata riike. Ainuke, mida teha saab, on selliste muutustega kaasa minna. Taluda koledusi, mis võivad saabuda. Leppida juba ette kõigega, mis meid tabada võib ja loota, et äkki ikkagi see muutumatu aeg siiski hakkab muutuma.

Eile läks kohvimasin katki. Pidin uue ostma. Uuel ei ole enam sinist nuppu. Nüüd on hoopis hall. Üritasin terve päeva uue kohvimasina pilku vältida. Uued kohvimasinad vaatavad sind alati nõudlikuma pilguga, kui vanad. Nende jaoks on see suur muutus, kõik on uus. Isegi vana kohvimasina jaoks oli katkiminek muutus. Lootsin, et kui ma uuele masinale otsa ei vaata, siis äkki on vana jätkuvalt alles, terve ja töötab. See tekitas turvalist tunnet. Kuid mida rohkem ma uut masinat vältisin, seda rohkem hakkas uus masin mulle silma tegema ja mu tähelepanu püüdma. Mida rohkem ma teda seepeale silmitsesin, seda omasemaks ta muutus. Ja korraga tajusin, et elu muutustega ei tähenda veel maailmalõppu. Tegelikult on võimalik ka muutusi kodustada, nendega sõbraks saada ning neid enda turvalise rutiini nimel ära kasutada. Selleks peab olema lihtsalt julgust neile otsa vaadata.

Teine, võrdväärne võitja on Kadri Joala - saab samuti 1000 eurot. Kadri lõpetas Kunstiakadeemia eelmisel aastal ja praegu reisib. Võõrsil algab ka ta kirjutis teemal "Kuidas mina muutun muutuvas maailmas":

Neli nädalat tagasi oli ühes pisikeses Peruu külas eriliselt soe päev. Päike paitas ainult nii, nagu mägede päike sirada oskab. Pesin külmkappi. Tõstsin välja kõik riiulid ja käisin need märja lapiga üle ning viisin õue kuivama. Lapp peos, tõmbasin hinge ja ümisesin tasakesi laulu linnupojast, kui kuulsin telefonihelinat. Neli nädalat tagasi, kui pisikeses Peruu külas oli eriliselt soe päev, leiti Valgejõe kaldalt, punase pihlakapuu alt, minu venna Andu surnukeha. Kui kiiresti toimub täielik muutus. Muutub maailm, muutun mina - muutun mina, muutub maailm.

Usutavasti ootab pealkirja valinud inimene, et juttu tuleb kliimast, eetikast, usaldusest, poliitikast või turvalisusest. Need on nimetajad, millega saavad suhestuda suur enamus inimkonnast, kuna tegemist on globaalsete muutustega. Mina soovin püstitatut teemat vaadelda samal ajal nii isiklikumalt, kui ka suuremalt - paradoksaalsel kombel, mida väiksemast detailist rääkida, seda suuremat pilti saab avada. Maailma all mõtlen lõputut sfääri, mitte Maakera või ühiskonda, ning kirjutades lähtun muutusest, mille mõõdet tajun oma elus enim, millega on mul personaalne kokkupuude, mille olemus ei ole minuni jõudnud läbi meedia. Mõni võib argumenteerida, et 18. august ei ole seotud kuigivõrd muutuva maailma, vaid minu kui indiviidi isikliku eluga, aga ometi julgeksin ma vastu seista - mis on minu jaoks veel reaalsem maailm, kui reaalsus, mida ma ise kogen. Laske mul jagada, mis minu sees liikunud on.

Kirjeldades konkreetset: millised muutused on minu ellu tulnud päevast, mil lahkus vend, päevast, mil mõistsin, et sõidan minema mägedest, jätan oma tulevase abikaasa ning naasen peale seni pikimat lahusolekut Eestimaa koduste kuuskede vahele, paitan kukeseeni ja näen pohlade punaseid päid kesk rohevälja, seda kõike saatjaks leinaloori mässitud põletav valu.

Viimane päev Peruus: ronin puu otsa. Tuul puhub. Ronin latva välja. Ma ei tea, kas olen liiga raske, aga lohutus on tugev. Tõstan käed üles, hirmujudinad, mille tuulehoos möllav latv aitab mu vabastada, on nii pöörased. Ma tunnen, kuidas tuul valu ära viib. Natukene veel ja ma olen jälle valmis. Natukene veel ja kunagi me jälle kohtume. Mi Amor.

Ma olen valinud uskuda, et mitte kui midagi siin maailmas ei juhtu põhjuseta, et kõigel on mõte ning elu toetab meid, mitte ei soovi luua kannatust, isegi kui esmapilgul nii tundub. Kuidas näha seda tema surmas? Mis on ilus osas ajas, kus minu vend ei ole võimeline mind enam kunagi kallistama, kaitsma, hoidma, toetama?

Esimene päev Eestis: krematoorium. Keha on olnud liikumatu kaheksa päeva. Ma vaatan ta nägu, see ei ole hirmus, kuid see pole tuttav. Ma vaatan ta tallaaluseid. Milline kriipiv kergendus on näha neid pesemata jalgu, tervitan varbajälgedesse uuristunud räppa taldadel, mille mullased jäljed köögivaibal nii tuttavad on. Uurin viimaseid ville ning lõikamata küüsi. Jah, neid jalgu ma igatsen.

Ma mõtlen surmast. Ma mõtlen, mis on vahe, kas keegi on elus või surnud. Ma mõtlen, miks on elu sedasi seatud ja ma võtan vastu otsuse. Ma otsustan olla tark mitte nõrk. Ma ütlen Andule: luban Sinu surmast õppida. Ma arvan, et see on kõige parem asi, mida ma teha saan. Õppida väga väga sügavalt. Ausalt ja päriselt. Ma kavatsen tõepoolest valu kõrval tänuga märgata, mida sa meie perele oma lahkumisega kingid.

Me paneme talle sarka kaasa tema vibu ja Jaapani sae. Näen, et õde pistab taskusse kirja. Ma ütlen Andule: me ei karda enam surma. Ei mina, ei vennad, õed ega vanemad. Keegi meist on ees, see on soe tunne.

Ärasaatmine toimub meie aias. Kohale on tulnud sadu inimesi. Seisan kirstu ees, mikrofon käes, räägin Anduga, kuid kõnelen kõigile: Andu, sinu mineku tõttu tunnen mina ja tunnevad sajad inimesed lähedust, igatsust, armastust, enese kasvu, millesarnast me varem tundnud pole. Aitäh, aitäh, aitäh, kallis Andu, aitäh kõige eest. Ma armastan sind. Sa armastad mind.

Täna hommikul istusin peeglilaua ees, kus hoiame lilli, küünalt ning fotot. Ma ütlen Andule: kas tead, venna, kui ilus on selleaastane suvelõpp? Meie pere tiirleb su ümber nagu mesilased ümber õitsema löönud päevalille. Südamed on üksteisele nii lähedale liikunud. Embame häbenemata hommikul kui õhtul.

Muutus, mis jõudis minu teadvusesse murdosa sekundiga, sel eriliselt soojal päeval seal mägedes, vallandas raputused, mida ma ei ole varem kogenud. Nende kajad vermivad mind siiani, ka neli nädalat hiljem.

Maailm, mis hõlmab kõike, on olnud igavesest ajast muutuses ning on seda ka edaspidi. Mitte miski ei ole loodud jääma. Maailm teeb oma trikke ja meie, inimesed kohaneme. Meie, inimesed teeme trikke ja maailm kohaneb. Nii me veereme. Nii me veereme muutuste ilus ja valus. Võidab see, kes suudab kohaneda tänuga.

Võitjate kõrval oli ka teisi häid töid, näiteks eelmisel aastal võitnud Joosep Matis Tõnissoni töö. Ta õpib Tartu Ülikoolis matemaatilist statistikat. Töö oli selline:
Olen hea inimene (Mina muutuvas maailmas)

Ma võin näida kui äraandja. Ehkki ma tegelikult ei ole halb inimene. Ma seletan.

Kui sünnivad muutused ükskõik mis tasandil, leiab aset võitlus, konkurents, või muud laadi konflikt - üks ähvardab asendada kahte - ning kui needsamad muutused on alles sellises järgus, et pooled pole veel paika settinud ja võitja selgunud, siis pole minagi kindel. Siis ma naeratan nii, et üks seda tõlgendaks heakskiidu ja teine pilkava hukkamõistuna. Siis ma sõbrunen ühe ja soojendan suhteid teisega, ütlen parajasti seda, mis tundub vastavas seltskonnas õige ja moes olevat. Kui siiski avaldused valesse lahtrisse langevad, ennistan oma mõtet: “Andke andeks, ma ei väljendanud end päris täpselt. ma pigem tahtsin sellega öelda, et…”. Ja kõik on jälle korras, kõik on rõõmsad ja mina meeldin neile. Just selleks ma jätangi oma sõnadesse piisava lõtku sisse, et tupikust välja pöörata.

Kui aeg on välja joonistamas võitjat ning uue kehtiva korra tulek on ilmne, siis liigun pärivoolu, vaatan piki pärituult ja olen üleüldse kõigega päri. Nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja, et võibolla, kui asjad peaksid pahupidi sattuma, siis eriti ei mäletata, mis poolel mina olin.

Seda sellepärast, et ma ei ole omakasupüüdlik ja ma ei soovi ühtegi halba asja kannustada ega mahitada. Ma arvan, et Juudas oli halb inimene, tema andis Jeesuse ära raha pärast. Ärge saage minust valesti aru, ma ei ole mingil kombel nagu Juudas: ma ei looda kuhugi tõusta ega midagi teenida. Ma kõigest ei soovi halvaga silma torgata ja korda rikkuda. Nii näen ma endas rohkem Pilatust: “Vaadake, minu käed on verest puhtad,” ja sellest piisab. Ei?

Nüüd ütlete: olen äraandja, olen petis ja sisutu inimene! Aga lubage, ma kaitsen ennast. Ma olen ju hea inimene. Te näete seda isegi, et ma siiralt siiralt tahan head. Ma lihtsalt ei ole väga tugev. Mis kasu oleks minust võitluses valskuse ja väära vastu? Mina ei ole “Eesti kõige kõvem mees”. Keegi teine seda kindlasti on: Keit või Taimar või Jüri. Kui Nemad kaotavad, siis mida oleksin saanud mina teha? Ja kui nemad jäävad peale, siis on ju kõik hästi.

Ma usun, et keegi julgem ja tugevam sekkub. Näiteks vägistamisse. Mina seaksin ennast ohtu, sest ehk on vägistajal nuga või toores ramm. Või äkki minu purjus sõbrad vihastuvad minu peale. Nad tegelikult oskavad sõita. Tõenäosus, et midagi juhtub, on kaduvväike. ent ma ütleks ikka midagi, kasvõi teeks žesti, et näete, ma proovisin, aga minu käed jäävad siin lühikeseks; „Oh õudust, loodame parimat”. Siis ei saa keegi öelda, et olen vastutustundetu. Olen laveerimises ikkagi osav.

Mina ei oleks peitnud kedagi oma pööningul. Mulle meeldib küll nii kujutleda. Tundub vaimusilmas lihtne: muidugi on elu suurim väärtus, selle nimel teeksin kõike! Kuid endast nii arvata on vähe põhjust, hetkeolukord on ju hoopis teine, kui kujutluses näib. Tõele näkku vaadates oleks teisiti: mina näitaksin näpuga, ehkki vastumeelselt ja hambad ristis. Oleksin ju olnud kaasosaline, mind oleks ära saadetud koos nendega.

Aga mõelge nüüd, mida tähendaks jääda kaotajate poolele. Parimal juhul naerdakse välja, jäetakse ilma sõpradest, tuttavatest ja väärikusest. On see siis inimväärne eksistents? Kas elu lugupidamiseta ja inimläheduseta on üldse elu? Halvimal juhul, kui jääd kaotajaks, võetakse see ja lisaks veel seegi, mis üle jäi. Küünal kustutatakse eesotsas. Miks ometi peaksin sellega leppima?

Ma ei salga, et mul pole mune, ei väikseid ega suuri. Ei vabapidamise ega õnnelike õrrekanade mune. Aga ma ka arvan, et ma pole halb inimene, kõigest kardan oma elu ja heaolu pärast. See on siiski läbinisti inimlik.

Ärge saage minust valesti aru.

Või  Li-Liis Grosnõi töö. Li-Liis õpib 32. Keskkoolis 11. klassis. Ta kirjutas teemal "Kuidas mina muutun muutuvas maailmas" sedamoodi:

Mina kardan, milliseks ma muutun iga päev teiste arvamuste pärast. Olen endas muutusi tähele pannud juba aastaid. Loomulikult on olemas maailmas nii häid muutvaid faktoreid, kuid samas ka sama palju halbu faktoreid. Ma ei pane igapäevaselt enam tähelegi, kui palju möödakäijad mind voolivad.

Lugesin hiljuti üht Värske Rõhus avaldatud Helgi Ansperi luuletust, mis mind väga liigutas. Too luule puudutas perspektiivi, kus inimene on liiga kergesti mõjutatud endast ümbritsevast. Analüüsisin seda teksti ning tundsin ennast sellest ära. Ka mul puudub enda arvamus. Ma olen loodud teiste arvamustest ning sõltun igapäevaselt teiste pilkudest. Kui käin päeval jooksmas, mõtlen terve aeg, mida minust mõeldakse. Kas nad arvavad, et olen kiire või hoopis aeglane? Kas hingeldan või olen näost punane? Mõtlesin, et muudan enda harjumusi ning lähen siis hommikuti jooksma, siis pole kedagi, kes minu peaga saaks mänge mängida. Aga ei, hoopis hullem, nüüd mängin ma mänge kujuteldavate inimestega, kes näevad mu jooksutulemusi kusagil mõttetus mobiilirakenduses. See on haiglane, kui palju teiste arvamused mulle korda lähevad. Ma peaksin suutma neid enda elust mingilgi moel blokeerida.

Iga möödakäija, iga pilk, iga sosistus, iga vestlus muudab inimest. Need muutused võivad olla negatiivsed kui ka positiivsed. Mind voolitakse päevast päeva kellekski. Ma tean, et mul on olemas ka enda arvamus, kuid ka seda ei saa nimetada täielikult minu arvamuseks, sest kuskilt olen ma selle enda jaoks erinevatelt inimestelt kokku mässinud ning nüüd julgen seda suure rinnaga enda arvamuseks hüüda. Kui näen nädalaid klassikaaslast joomas ploomimahla, ostan ka ise endale kahe nädala pärast paki mahla ning olen jälle omandanud endale kellegi teise harjumuse. Pärast teatrietendust mõtlen, et minu jaoks sümboliseerisid näitlejate viimased minutid laval surma. Saalist välja kõndides jutustab sõber, kuidas tema nägi hoopis laval sündi. Hiljem muudan ka mina oma arvamust, aga miks? Jah, ma nõustun, et suhtlemine, arvamuste jagamine avardab maailmapilti, kuid ma kardan, et ma kaotan selle keskel oma arvamuse ning põhimõtted. Ma pean tõsiselt enda kallal tööd tegema, et ma ei kaotaks ennast selles maailmas ära ning ma tean, et pole ainus, kes nii mõtleb.

Samas muutun ma iga kord targemaks, kui suhtlen mõne võõraga ning vaatlen asju teise nurga alt. See on hariv ning huvitav on midagi uut õppida. Ka sellised arvamused voolivad mind, kuid need muudavad mind targemaks, paremaks inimeseks. Klassis poliitilistel teemadel arutamisel näen olukordi läbi teiste silmade, mis võtab mul kohe roosad prillid peast. Kõikide nende arvamus ei pea minu omadega kattuma, aga samas mõjutab see minu alateadvust ikka. See on juba teaduslikult tõestatud, et korduvad väited, tegevused, inimesed muutuvad meile ajapikku rohkem meeldivamateks. Niisiis omandangi ka mina oma klassikaaslaste meeldivaid arvamusi, mis ei pea olema sugugi valed, need lihtsalt ei ole minu omad. Minu arust on see hirmus, et mina kui inimene olen nii kergesti mõjutatud läbi igasuguste vahendite.

Ma olen nagu üks postkaart, mis kogub marke erinevatelt inimestelt, situatsioonidelt. Osad on rohkem määrdunud, halva sõnumiga. Teised on rõõmsad päevalilleõiega postmargid. Lihtsalt loodan, et selles kirjus maailmas ei kaota ma iseennast ära.

Teine 11. klassi õpilane, ja samas 32. Keskkooliski, oli Kirke Sammet, kes kirjutas teemal "Kuidas mina muutun muutuvas maailmas" niimoodi:

Mina olen lapsehingega inimene. Mulle meeldib lugeda lasteraamatuid ja vaadata lastefilme. Mitte igasuguseid, vaid just neid kõige paremaid. Neid, mis kasvavad koos minuga ja mille juurde ma ikka ja jälle tagasi saan tulla. Astrid Lindgren ja Muumitrollid on minu lemmikud.

Ma ei ole päris kindel, millal mul see muutus toimus. Millal ma lõpetasin eakohaste asjade armastamise ja tagasi lapsepõlve juurde pöördusin. Ma ei ütleks, et ma olen lapsik. Julgen isegi väita, et tegelikult on lapsikud just need eriti täiskasvanulikud inimesed ja need lapselikud inimesed on kõige täiskasvanulikumad. Lastel on see siirus ja lihtsus, mis tihti vanematel inimestel puudub. Ma ei ütle, et mina olen nüüd eriliselt laps. Loen ka raamatuid keerulistest teemadest ning hoian end kursis uudistega, aga nendel lasteasjadel on minu südames eriline koht. Tegelikult on see ilmselt kõigil inimestel nii, aga minu puhul satun ma lausa joovastusse, lähen põlema, kui teemaks tulevad näiteks lasteraamatud.

Mu õde loeb praegu kohustusliku kirjandusena “Väikest printsi”. Küsisin talt, kas ta teab, mis mu lemmikkoht tervest raamatust on. Minu lemmikkoht on päris raamatu alguses, enne kui lugu üldse peale hakkab. Selleks on pühendus raamatu alguses, kus autor palub lastelt andeks, et on raamatu pühendanud täiskasvanule. Täiskasvanule, kui kunagisele lapsele, kes ei ole oma lapselikkust kunagi unustanud. Mina olen vist samasugune. Või ma vähemalt loodan, et olen. “Väike prints” on just seda tüüpi raamat, mis teeb pai täiskasvanu sisemisele lapsele. See raamat ei õpeta värve või numbreid, vaid seda, kuidas elada ja tuletab vahel meelde tõdesid, mille täiskasvanu on ammu unustanud. “Väike prints” õpetab elutarkusi läbi mängu, ilma et lugeja sellest teinekord arugi saaks.

Detsembris saan ma kaheksateist, täiskasvanuks. Viimasel ajal küsitakse mult eriti tihti, kas ma olen elevil ja kas ma ootan. Ma ei tea. Ma ei tunne erilist puudust sellest vabadusest, mida kõigile noortele täiskasvanutele suure suuga lubatakse. Mul on tunne, et sel hetkel, kui ma kaheksateist saan, muutub ühiskonna suhtumine minusse karmimaks. Võimalik, et see on ainult minu lapselik hirm, aga ma ei taha hakata kõigi oma riiklike dokumentidega ise tegelema. Minu lubatud töötundide arv pikeneb ja ma võin endale auto või maja osta. Siis vastutan enda eest ise. Ilmselgelt ei muutu midagi üleöö, aga minu kaheksateistkümnes sünnipäev on märk sellest, et tasa ja targu liigub aeg siiski edasi ja miski pole igavene.

Mu ema töötab lasteaias ja ma armastan temaga tööl kaasas käia. Vahel, kui ma jõuluvaheajal seal olen, paneme me lastele õhtul multikad mängima. Mul on hästi meeles, kuidas ühel sellisel korral mõtlesime, et “Muumioru lood” oleks mõnus hubane vaatamine. Lõppes see sellega, et mina ja mu ema olime ainsad, kes vaatasid. Lastel, kuigi nad ei ole enam üldse nii väikesed, lihtsalt ei olnud püsivust. Enam ei ole püsivust vaadata multifilmi, mis pole ülivärviline ja kogu tähelepanu hoomav. Vanemad ei oska oma lastega tegeleda ja seepärast arvavad nad, et kui panna lapsele tahvelarvutist mängima “Põrsas Peppa” ja ta tundideks seda vaatama jätta, on rahu majas. Teine, mis peale püsivuse hävib, on tahe pingutada. Lapsed õpivad kirjutama. Esimene kord ei tule välja, jäetakse katki. Nende aju ei oska pingutada, sest nad ei ole sellega harjunud. Tossupaelad seovad kinni emad-isad, nööbid panevad kinni emad-isad. Lapsed ei tea enam, mida tähendab proovimine. Muidugi ei saa väita, et kõik lapsed on nutisõltuvuses ja kasvatamata. Näiteks on selles samas rühmas üks tüdruk, kellel kodus ekraaniaega üldse ei ole. Mina ilmselt sellesse äärmusesse ka ei langeks. Kuigi ekraanivabal elul palju plusse, siis lõpuks peab laps nii või naa ekraanidega toimetama hakkama. Elu liigub edasi, tee mis tahad. Minevikku me tagasi keerata ei saa. Nutieluga tuleb lihtsalt piiri pidada, eriti kui tegemist on lastega.

Tundub, et olen juba teismelisena jõudnud järelduseni, et noorus on hukas ja minu ajal oli elu hoopis parem. Mulle meeldib pingutada ja kuigi ka mina olen tänapäevase nutineeduse küüsi langenud, ütleks, et minus on veel alles see väike laps, kelle lemmikmäng oli Kool ja kes armastas raamatut “Bullerby lapsed”.

Kolmas 11. klassi õpilane, kes kirjutas tähelepanu vääriva kirjutise, on Karola Raudberg. Ta käib Räpina Ühisgümnaasiumis ja kirjutas teemal "Kuidas mina muutun muutuvas maailmas" sellise loo lindudest:

Mina olen kasvanud koos loodusega. Metsad on olnud mu vaiksed pelgupaigad, kus maailm tundus alati kaunis ja rahulik. Seal tundsin end turvaliselt, sain kuulata linnulaulu ja näha, kuidas sealne elu kulges omas rütmis. Kahjuks on nüüd viimasel ajal metsi jäänud vähemaks ja kui metsad kaovad ja linnud enam ei laula, tunnen, et ka mu enda sees tekib vaikus. Seetõttu olen hakanud kartma, et iga päev kaob maailmast killuke headust.

Olen alati olnud suur linnusõber. Armastan igat lindu, olgu see kas kana, tuvi või harakas. Minu kodu lähedal oli mets, kus tundsin iga puud, mäletasin, kuhu iga rada viis ja teadsin täpselt, kus asuvad parimad marjakohad. Selles metsas sai alati kohatud kitsi ja ettevaatlike linde nagu nurmkanu või mõnda rähni. Käisin seal sageli lihtsalt linnulaulu kuulamas, sest see oli rahustav. Talviti panin kindla puu küljes olevasse toidumajja lindudele suupoolist ja tundsin rõõmu, kui nägin mõnda tuttavat lindu sinna naasmas. Lisaks pildusin oma kanala lähedale teri, et ka varblased, kes terve aasta platsis, suudaksid talve üle elada. Nii sai iga lind tunda minu hoolivust.

Ühel kevadel võeti maha võsa, kus kasvasid murakad. Lootsin südamest, et ainult sellega nad piirduvad ja rohkem minu metsa ei puutu, kuid ainuüksi lootusest ei piisanud. Juba varsti oli metsast kuulda mootorsae mürinat ja oli näha, kuidas suured masinad mu metsa poole suundusid ja seda vaikselt hävitama asusid. Vahtisin abitult, kuidas puud murdusid üksteise järel. See sama mets, mis oli olnud osa minu lapsepõlvest, oli nüüd kadunud. Kui sinna tagasi julgesin minna, nägin maas lõhutud linnupesi ja hukkunud linnupoegi. Koos pesadega kadus metsa laul ja koos puudega, see vaikus ja rahu.

Pärast seda hävingut ei olnud ma enam sama inimene. Ma muutusin tundlikumaks ja mu sees kasvas sügavam empaatia kõige elava vastu. Ma mõistsin, kui habras on elu ja kui kergesti saab inimene hävitada midagi, mida loodus on loonud aastakümneid. See teadmine jäi mu südant kriipima.

Linnud on saatnud mind kogu elu ja just nende kaudu olen õppinud hoolima ja olema tähelepanelik. Kui olin väiksem, juhtus tihti nii, et varblased või tihased lendasid suvel meie kasvuhoonesse ega saanud enam välja. Ma päästsin neid sealt alati. Oli eriline tunne hoida peopesas väikest pehmet lindu, tunda tema pehmet sulestikku ja vaadata neid süütuid silmi. Kui ta lahti lasin ja suleline vabadusse lendas, tundsin nagu lendaksin koos temaga. See oli hetk, mil tundsin tõelist vabadust ja mõtlesin, et äkki olen ise lihtsalt üks puurilind, kes ihkab omaenda tiibu sirutada.

Lindude päästmine ei piirdunud ainult meie kasvuhoonega. Linnud sattusid ka kooli, eriti siis, kui ilmad olid soojad ja aknad pärani lahti. Mäletan eredalt üht korda, kui koolivõimlasse sattus üks tige varblane. Mitte keegi ei teinud midagi, ainult mina lähenesin linnule ja püüdsin ta ettevaatlikult kinni. See pisike tegelane näksas mind mitu korda, kuid see mind ei heidutanud. Teised vaatasid imestusega, kuidas ma kindla sammuga, lind peos, lahtise akna juurde läksin ja ta vabadusse lasin. Tol hetkel tundus see täiesti loomulik aidata abitut olendit. Seepärast ma ka ei mõistnud, miks kõik nii pahviks löödud olid. Alles hiljem taipasin, et kellelegi abi pakkumine ei olegi enesestmõistetav.

Mõned aastad hiljem kordus sarnane lugu matemaatikaklassis. Parasjagu oli vahetund ja ühel hetkel hüüdis mu klassikaaslane, et lind on klassis. Ilma pikemalt mõtlemata suundusin klassi. Seal nägin, kuidas tihane paaniliselt laekohal ringi lendas. Lahtise ukse kaudu lipsas ta ka koridori, püüdes hoopis sealt leida väljapääsu. Sain ta kätte, kui ta aknalauale õhku ahmima jäi. Kõige veidram oli minu jaoks see, et mitte keegi ei tulnud mulle appi teda püüdma, vastupidi mõni hoopis filmis, teised vaatasid pealt. See ükskõiksus noorte nägudel jäi mind painama. Miks on paljud harjunud vaatama, mitte tegutsema? Mõnikord ma mõtlen, et kas keegi oleks linnu päästnud, kui mind ei oleks seal olnud?...

Olen aidanud ka kodulinde. Üks mu kanadest jäi pimedaks ja nõrgaks. Aitasin tal süüa ja juua, rääkisin temaga, hoidsin teda. Päevad möödusid ja tundus, et suutsin tagasi tuua ta sära. Kana sai isegi tunda jõulurahu, kuid kevadeni tal jõudu enam ei jätkunud, sest koos sulaga kustus ka tema leek. Ausalt öeldes tundsin ma end veidi süüdi, et ma teda piisavalt aidata ei suutnud, kuid samas see aeg õpetas mind, et iga eluhetk loeb, kui keegi hoolib.

Mul on olnud veel tohutult palju selliseid lugusid, mis tunduvad väikesed, aga minu jaoks tähendusrikkad. Need lood on teinud mind selliseks, nagu ma olen ja tänu nendele väikestele tiivulistele olen ma õppinud hellust. Iga kord, kui aitan mõnd lindu või looma, tunnen, et olen maailma natukenegi paremaks kohaks muutnud. Mõnikord on mul tekkinud pähe mõte, et kas sellest üldse on kasu, aga kui näen hukkunud lindu tee ääres või tühjust seal, kus kunagi oli mets, saan aru, miks ma seda teen. Ma ei aita, et saada kiidusõnu. Ma aitan, sest ma ei oska teisiti.

Muutuv maailm võib olla valus ja kohati isegi sõge, kuid muutumine on vältimatu. Kui maailm muutub, pean ka mina muutuma. Kuigi kadunud on minu lapsepõlve mets, siis usun ma, et iga heateoga tärkab uus seeme, mis annab alguse suurematele ja parematele muutustele.

Või Kelly Engelbrecht, kes õpib Kunstiakadeemias ehteid ja sepist. Teemal "Kuidas mina muutuvas maailmas" kirjutas ta oma erialast:

Tihti tundub mulle, et kui hommikul silmad avan, ärkan üles kahes paralleelses reaalsuses korraga. Magusast unest toibumiseks tõmban eest ära kardinad, et päikesekiired sirutaksid tuppa ja paitaksid mu nägu. Kohvilõhn täidab toa ja asun oma hommikurutiini täitma. Mõnusalt hõljun ma oma hommikumullis, kuni haaran kätte telefoni ja otsustan end kurssi viia maailmas toimuvaga. Põmm. Eskaleeruvad sõjaolukorrad, aktuaalajas kestev genotsiid ja võimust janunevad riigijuhid. Mind tabab hirm oma kodumaa, pere ja lähedaste pärast. Ma tunnen lootusetust ja jõuetust. Mida rohkem ma neid uudiseid ja videoid tarbin, seda rohkem neid mulle ette viskab, ja mõne aja pärast viskan telefoni õudusega käest. Kõike on liiga palju.

Ma tean, et maailmas ei muutu asjad siis, kui silmad kinni pigistada ja loota, et keegi teine need korda teeb. Ometi tunnen, et kogu inimkonna raskuse alla vajumine ei ole enda vastu aus. Mind tabab tänulikkuse tunne ja ma saan aru, et iseenda eesmärgi poole pürgida on privileeg. Nii tormilistel aegadel nagu praegu on peaaegu võimatu ilma oma maailmata hakkama saada. Ma tean seda, sest mul ei ole alati olnud sellist paika, kuhu varjuda välismaailma räsivate tuulte eest. Kui ma kolm aastat tagasi Eesti Kunstiakadeemiasse ehtekunsti erialale astusin, ei olnud mul aimu, mis sellel majal minu jaoks varuks on. Ma ei teadnud, et töö tegemine muutub minu jaoks nii pelgupaigaks kui ka lootusekiireks iseenda tulevikku. Stuudios tööd tehes ja toimetades kapseldun ma oma mulli. Kogu funktsioneeriv aeg päevast olen ma justkui oma imelises loomingulises maailmas, erinevaid katsetusi tehes ja omas rütmis toimetades. Siin saan ma hingata rahus nii, et välismaailma õudused minuni ei pääse. Mu tähelepanu koondub materjalile. Iga viilitõmme ja liigutus on osa vestlusest, mida pean oma tööga. Sellises keskendumises hajub kogu muu maailm ning jääb alles ainult dialoog minu ja materjali vahel. Stuudio seinte vahel on mul võimalik korraga eksida teelt ja siis jälle leida iseennast. Lastes kätel end juhtida, avanevad uued mõtted, mille peale ma mujal ei tulekski.

Just siin, selles mullis, tunnen, et looming ei ole ainult väljund. See on minu viis hingata, tasakaalu hoida ja maailmaga toime tulla. Ma mäletan aega, mil mu elus puudus selge siht. Proovisin erinevaid alasid, kuid miski ei tundunud päriselt õige. Olen alati olnud intuitiivne inimene ja tunnen õige asja ära. Nii elus kui ka loomingus. See on väga paradoksaalne tunne tunda, et maailmas valitseva kaose taustal on minus esimest korda tekkinud piisavalt ruumi ja vaikust, et luua. Ma mõtlen tihti, kas mul on üldse õigus tunda rahu, kui teised seda ei saa. Aga ehk ongi looming minu viis tagasi anda.

Kuigi ma sageli tunnen, et mu stuudio on kaitsev kest välismaailma kaose eest, ei jää see maailm minust siiski välja. Iga päev toovad uudised endaga kaasa tundeid, mis jäävad kuhugi naha alla. Need ei kao ära, vaid imbuvad vaikselt mu töödesse. Mõnikord ma ei märkagi, kuidas see juhtub. Alles hiljem saan aru, et mõni vorm või materjalivalik kannab endas peidetud reaktsiooni kõigele, mida olen tundnud, kuid mille jaoks sõnu ei leidnud. Ma ei põgene tegelikkuse eest, vaid otsin viisi, kuidas seda taluda. Empaatia maailma vastu on mulle sama loomulik kui vajadus luua. Olen õppinud, et kui lasen kogu maailma raskusel end alla suruda, siis ma enam ei loo. Ja kui ma ei loo, siis ma ei ela.

Jaapanist pärit mõiste ikigai tähendab olemise põhjust. Ma tunnen, et olen selle leidnud. Pärast pikki otsinguid, mis mind mentaalselt täiesti läbi retsisid, olen lõpuks jõudnud kohta, kus looming ja elu on omavahel lahutamatud. See teadmine on andnud mulle jõudu mitte uppuda hirmu ja lootusetuse alla, vaid püsida pinnal. Looming on minu vastus vägivallale ja lootusetusele, minu keel ja lubadus, et ma ei lase end pimedusse neelata.

Tulevikule mõeldes tajun, et see mull, mille olen endale loonud, ei jää igaveseks ainult minu omaks. Loomingu kaudu liigub see välja ka teisteni. Loodud ehe leiab endale lõpuks uue keha ja saab osaks kellegi teise igapäevast, nende reaalsusest. Kui ehe liigub minu käest edasi, muutub ta sillaks minu maailma ja kellegi teise maailma vahel. Ta kannab endas nii minu rituaali rahu kui ka uue kandja lugusid ja kogemusi. Mind motiveerib mõte, et minu töö võib pakkuda kellelegi äratundmist või hingerahu. See kinnitab, et ma ei eksisteeri oma privilegeeritud vaakumis, vaid et mu loomingul on ka teiste jaoks tähendus. Ma ei loo ainult endale varjupaika, vaid killukesi, mis võivad kellegi teise ellu valgust tuua.

Minu maailm ei ole kapseldumine, vaid ressurss, kust ammutada energiat, et välismaailmaga suhestuda. Nii kujutan ma ette, et ka edaspidi on minu mull liikumises. Ta ei jää klaaskupli alla, vaid hingab ja laieneb. Ma ei näe seda enam pelgupaigana, vaid pigem kompassina, mis aitab mul oma teed hoida. Ükskõik kui muutuv maailm ka poleks, tean, et mul on olemas viis, kuidas selles edasi liikuda: luua, hingata ja astuda üks samm korraga.

Liisa Õunpuu õpib Tartu Ülikoolis logopeediat ja kirjutas teemal "Kuidas mina muutun muutuvas maailmas" nii:

Mina muutun muutuvas maailmas valivamaks. Õigupoolest väiksena olin söömise osas päris valiv, aga see pole seda tüüpi valivus, mida ma praegu silmas pean. Olen muutunud valivamaks selle osas, milliseid kogemusi ma oma ellu luban. Muutus on mulle eriti märgiline maailmas, kus igast suunast aina rohkem ja rohkem võimalusi minu poole lendu saadetakse. Maailmas, kus igaühel on midagi öelda, ja lõputult luuakse uusi viise enda harimiseks ja arendamiseks. Minu muutus on olnud endale lubada osadest neist võimalustest rahulikult mööda vaadata. Ja see pole tulnud tingimata lihtsalt. 

Ütlesin emale: “Tunnen, et ma olen viimasel ajal tõesti valivaks muutunud.” Tema kostis vastu: “Veel valivamaks?” Küllap meenusid talle just need hetked mu lapsepõlvest, kui kartulisalatist oli vaja sibul ja hernes minu pärast kõrvale jätta. Või kui beebina valisin (küll mitte meelega), et mina magan lõunaund ainult liikuvas vankris. 

Niisiis, kuidas see eelkirjeldatud valivus minu praeguses noore inimese elus on kanda kinnitanud? Tõsi küll, nüüd söön rõõmuga sibulat, hernest ja muud huvitavatki, ning magan kaebusteta ka paigal seisvas voodis. Aga näiteks ei võta ma enam iga inimese nõu kuulda ega nooguta kaasa nende juttudele, kelle arvamusega ma tegelikult üldse ei nõustu. Ka ei jahi ma enam taga iga uut võimalust lootuses, et see mind muudab või arendab. Ma ei kurna ega morjenda end olukordades, millele ei julge ei öelda kas kohusetundest või hirmust selle ees, et elu tuhiseb äkki minust nõnda lihtsalt mööda. Valin nüüd vähem, aga tähenduslikumaid kogemusi.

Eriti eredat kontrasti valivuses näen selles, kuidas ma reisin. Ma olen alati olnud väga huvitatud kõiksugu võimalustest maailma näha ja suurimad unistused on alati just rändamisega seotud olnud. Seetõttu oli mõned aastad tagasi veel täiesti tavaline, et istusin vastu ööd väljuvale 14-tunnisele odavale bussile, et nädalaid teistes Euroopa pealinnades ringi hulkuda. Isegi koroonakriisi kiuste nägin mitu lummavat paika ära.

Ja tõtt-öelda oli neis reisides palju koduigatsust, võitlust iseendaga ja segaseid hetki. Kuna proovisin valimatult igale reisile minna, väsisin sellest lõpuks täitsa ära. Mäletan eredalt ühel pilvisel juulikuupäeval Hamburgi kail pingil istumist. Sõin kuiva võileiba ja proovisin rahutult oma päeva täitmiseks järgmist plaani välja mõelda, sest ometi olin ju reisil ja pidanuks seda võimalust täiel rinnal nautima ja sellest maksimumi võtma. Tegelikult tahtsin lihtsalt paljajalu koduhoovi murul olla ja laiselda, aga olin tossudes kinni kivist linnas, mis polnud üldse kodune. 

Kuidas see muutus minus tekkima hakkas? Tagantjärele näen, et ühest küljest oligi mul vaja natuke üle oma võimete reisida ja elamusi vastu võtta. Sest muidu ma poleks oma piire ära näinud ja koduseinte vahel seikluste järgi janunema jäänudki. Valivaks ei saa muutuda enne, kui olen korrakski olnud valimatu. Ja teisalt on valivamaks muutumist toetanud mu kasvav eneseteadlikkus ja kindlameelsus, et võin ise oma rada valida. 

Muidugi valin ka praegu reisimist. Aga nüüd teen seda targemalt ja rahulikumalt. Tean, millistel hetkedel aastast on minu hingele oluline kodumaa põldude ja metsade vahel olla, ja hoiangi neid aegu kiivalt ainult puhkamise jaoks. Puhkamise, see tähendab kodus toimetamise jaoks, sest iga reis on lõpuks ikka väsitav. Tean ka, kellega reisida ja valin kaaslasi, kes süttivad minuga sarnastest elamustest. Valin reise, kus saan paljajalu murul olla, raamatut lugedes logeleda, head ja kohalikku toitu süüa ning looduses ringi uudistada. Ja valin ka sihtkohti mitte odavuse või lihtsasti kohale jõutavuse alusel, vaid sellest lähtuvalt, mis kõige paremini mu veel täitmata unistuste profiili täiendab.

Võiksin veel pikalt kirjutada valivusest teisteski eluvaldades: milliseid inimesi oma eeskujuks või mentoriks valin, milliseid harivaid raamatuid loen, kellega ausaid ja avatuid vestlusi pean, milliseid tegevusi oma hommikutesse paigutan. Aga see ületaks käesoleva kirjatüki piire. 

Valivam on enamasti hirmus tore olla. Hea on tunda, et ma usaldan end piisavalt, et isegi vaiksed hetked, mis uudsusega ei lajata ega mind kuskile vii, on mu elus koha leidnud. Ma ei lase end enam nii väga kõigutada sellest, kui üha tehnoloogiarikkamaks ja avatumaks muutuvas maailmas kümned inimesed minu ümber kümneid võimalusi valivad, millest mina võibolla kunagi osa ei saa, ning seda siis valjusti sotsiaalmeedias dokumenteerivad. Ma tean, et minu valivuse kompass on häälestatud minu enda väärtuste ja südamesoovide järgi. 

Aga vahel poeb minusse siiski väike kahtlus. Äkki olen muutunud liiga valivaks? Ega see väärtuslik kompass mind ei piira? Kas kardan liialt väsimust ja segadust? Neid vastuseid pean veel otsima.