2020

2020. aasta konkurss

Mulle meeldib see väike asi

Niisugune oli tänavune teema. Aga konkursi algatajana pani see mind, Tiina Tammanit, mõtlema, kuhu küll panevad noored eestlased oma läbiproovimata ideed ja mõtted? Lootsin, et mõni ikka saadab need konkursile, aga isegi mullu, kui teemaks oli "Mul on üks mõte", jäi valdav enamus kirjutisi umbisikuliseks ja üldfilosoofiliseks. Tänavuse konkursi teema oli küll lihtne - "Mulle meeldib see väike asi" -, ent enamik osalejaid kirjutas kõrgelennuliselt, mõni püüdles isegi kosmosesse ja tähtede juurde. Mitte ükski ei kirjutanud lihtsatest asjadest nagu raamatu kaanepilt, tädi sõrmus või kuldäärega kohvitass. Ehk tuleval aastal...?

Töid laekus 65. Mul on siiralt hea meel kõigi nelja võidutöö üle, ehkki needki pole minu konkursi jaoks küllalt isiklikud, kasutavad vähe sõna "mina". Aga ega ma ei tahagi konkursi kaudu tekitada vaid minuga ühtemoodi mõtlevaid inimesi. Hindan kõrgelt iga kirjutaja oskust ise, oma peaga ja omamoodi mõelda, mõtet salvestada, julgust seda konkursile saata. Kõigil neljal oli oma mõte, mida nad tahtsid omal viisil kirja panna.

Peaauhinna (700€) võitis Tallinna 21.Kooli 11 klassi õpilane Martin Paggi, kes kirjutas järgmise loo:

Õppimine - iga õpilase kohustus. Ilma selleta lihtsalt elus läbi ei saa ning ega ma ei väidagi vastu sellele. Küll aga on üks nüanss, mis mind häirib, kui ma vaatan, kuidas õpitakse tänapäeval. Selline päris tilluke osa õppimisest, millest tihti vaadatakse üle. Ta pole iseenesest nii suur ega aeganõudev, ent minu jaoks määramatu tähendusega. Ühiskond peab teda väikeseks, sest ta pole suur ja uhke, vaid rohmakas, keeruline, mõtlemist vajav. Kellel on aega millegi sellise jaoks?

Samas kajastatakse ainult igasuguseid olulisi tulemusi meedias, teaduslikest läbimurretest ja komplekssete teooriate tõestamisest spordi rekordite püstitamiseni. Rahvas vaatab ja kiidab kaasa, ent kui tihti mõeldakse selle peale, mis pidi kõik enne toimuma, et lõpp-punkti jõuda? Ta on vältimatu igal ettevõtmisel, iga probleem vajab teda, ent oluliseks peetakse tulemust, mis saabub alles pärast teda. See väike asi, mis dikteerib inimeste käekäiku, mis võimaldab üldse midagi teha, see asi… on lahendus. See osa õppimisest, mis on mulle muutunud kõige olulisemaks, on punktist A punkti B saamine.

Tekib küsimus, et miks meeldib mulle see, mis teistele eakaaslastele meelehärmi valmistab? See tuleneb kahest tsitaadist. Üks neist kõlab sedasi: “Ära ütle kellelegi, kuidas midagi teha. Ütle talle, mida teha ja ta üllatab sind oma nutikusega.” Pärineb see kindral Pattonilt, kes teenis USA sõjaväes teise maailmasõja jooksul. Taibukas sõdur, ehkki kohati jäme ja ebadiskreetne. Tema pakkus ühtlasi ka välja, et vangistatud saksa sõdureid saaks kasutada riigi ülesehitamisel, mis oli täiesti teistsugune probleemi lahendus, mida traditsiooniliste lähenemistega lahendada ei suudetud. Teine tsitaat pärineb mitte-nii-kaugest-minevikust ja kuulub minu füüsikaõpetajale. Kõlab ta järgnevalt: “Vastus ei loe midagi, lahendus loeb. Vastus on ainult üks punkt.” Minu arvates oli just see lause, mis pani mind rõhku pöörama lahendustele, otsima alternatiive väljaspool kooli kitsaid piire.

Pööranud lahenduse-usku, avastasin selle mitu eri tahku ja sain ka aru, kui erikülgne elu võib olla. Võtame ükskõik millise ülesande, olgu ta füüsikast, kirjandusest või isegi jalgpallimängust. Minu vaatest koosnevad kõik ülesanded kolmest osast: eeltöö ehk formaliseerimine, lahendus ja vastus. Eeltöös paiknevad andmed, füüsikas on nendeks kõik antud suurused või seosed, kirjanduses tekst, mille põhjal kirjutada tuleb, ja jalgpallis mängijate valik, nende tugevuste ja nõrkuste tundmine. Lahendus on kõige olulisem osa nendest kolmest, sest siin esineb kõige enam vigu, ent see on ka tee vastuseni.

Füüsikas algab see õige valemi valimisega, seejärel igasuguste asendustega, kuni saadakse otsitud suuruse arvuline väärtus. Kirjanduses sõltub lahendus õpilase mõttekäigust ja kirjaoskusest, mille tulemuseks on loetud teksti analüüs. Jalgpallis on aga lahenduseks mäng ise. Hea, kui oleks palju eri lahendusviise, sest siis on õpilastel suurem tõenäosus teadmiste pagasist midagi tuttavat välja otsida.

Mul endalgi oli kord ülesanne, kus alustasin lahendamist ühe mõttekäiguga, ent pärast joonise tegemist avastasin, et ülesande saab pelgalt veerand reaga lahendada, ehkki oleks saanud ka mitut keerulisemat viisi kasutada. Iga ülesanne lõpeb vastusega. Füüsikas siis leitud arvuline suurus, kirjanduses terviklik analüüs ja jalgpallis, kumb meeskond võitis. Miskipärast peetakse tulemust kõige olulisemaks, ilmselt, sest kui on “õige” vastus, on ka “õige” lahenduskäik. Ma ütleks, et õiget vastust pole olemas, on “sobiv” vastus.

Seda tunnet, kui on antud raske ülesanne ja keegi ei oska seda lahendada nii, et õpetaja peab ise lahenduse ette näitama, on ilmselt kõik kogenud. Ent sellega seoses võivad inimesed olla tundnud, kui neile on juhtlõng kätte antud, et nad ka tõeliselt mõistavad lahendust õpetaja abita. See tunne on osa, miks mulle õppimine meeldib, see iseeneslik arusaam ülesandes asuvast nõksust. Muidugi, siinkohal vihjan reaalainetele, kus kõik toimub arvudega. Kuidas jääb ainetega, kus toimitakse sõnadega? Eks ikka samamoodi. Ega siis vahendite erinevus takista sama sihtmärgini jõudmist. Isiklikult on mul selliste ülesannetega kehvem side kui eelmainitud arvutamisega, aga inimesed ongi erinevad, mõned on osavad keeltes, teised loodusainetes, kolmandad spordis.

Kõigil on ained, milles nad on tugevad ja milles nõrgad ning ma kirjutaks selle just lahendusest arusaamise arvele. Kui lahendusest aru ei saa, siis ei mõista ka ülesannet. Lahenduse mõistmine on üks asi, mis mind õppimise juures vaimustab, ent minu arusaama seletamine teistele hädalistele on lihtsalt ülim. Ehkki keel pole mu tugevaim pool, meeldib mulle selgitada teistele, mida ma täpsemalt just tegin.

Muidugi, kui kodutööd küsitakse, ei anna ma seda väga meelsasti üldkasutusse ja pigem püüan suunata klassikaaslast õigele teele, äkki saab ta ise oma veast siis aru, mis aitab teda märkimisväärselt rohkem kui lihtsalt maha kopeerimine. Inimesed õpivad ikkagi kõige enam oma vigadest. Sellist käitumist võib aga pidada teiste suhtes ebaviisakas, sest võib tunduda, et ma püüan näidata ennast teistest targemana. Tegelik tagamõte puudub, sest mina ei leia midagi omakasupüüdlikku teistele heateo osutamise eest, välja arvatud enese rahulolu.

Üks positiivne külg lahenduse teadvustamisest on veel seoste loomine ja kasutamine. Siin tuleb kasuks, mida enam ainetes suudetakse lahenduskäiku mõista. Põhimõttelt on see lihtne: teistest ainetest pärit valemid, teadmised, teooriad ja kõik muu võetakse kasutusele hoopis teises aines või kontekstis. Muidugi pole keelatud leida seoseid ühes ja samas aines. Mina tõdesin, et hüdrauliline pump sarnaneb valemi tasandil ka füüsikalise kangiga. Hetkel kõige enam olen aga seoste rakendamist kasutanud viies aines: väitlus ja kõik neli keelt, mida ma õpin. Väitlus on... viisakas, struktureeritud vaidlemine, niimoodi võiks öelda. Olulisel kohal kohtuniku veenmisel enda poolele on analoogiate toomine. Mida lihtsam see on, seda meelepärasem on see kohtunikule. Seepärast ongi seoste loomine sedavõrd olulisem, sest mida paremini osatakse neid luua, seda kergem on tuua väike igapäevane asi ja teha see suure probleemi mudeliks. Seda saab õppida aga ainult ülesandeid lahendades.

Keeltes on seoste loomine minu jaoks muutunud oluliseks sellest ajast, kui saksa keelt hakkasin õppima. Leidsin ennast toetumas märkimisväärselt rohkem teistele keeltele, kui oleksin eeldanud, ent need aitasid mul seda ka paremini mõista. Palju sarnaseid sõnu analüüsides ilmnes, mitmed keelereeglid sarnanesid eesti keele omadega ning isegi hääldused olid mõnel sõnal samad. Kõik need ja ka paar teist ühisjoont abistavad mind lause deduktsioonil, mistõttu võin kohati väga raskeid lauseid või isegi tekste tõlkida, kuigi saan tegelikult ainult poolest tekstist aru. Järelikult, mida rohkem õppida, seda parem on hakata seoseid ainete vahele looma.

Teine külg, mille olen leidnud kasuliku, ent mis on seotud ka pisut rohkem formaliseerimisosaga, on süsteemsus. Ta on seotud ka eelmainitud analoogiate leidmisega. Mis on süsteemi ülesanne? Korrastada andmed, et anda neist lihtsam ülevaade. Kui midagi on aga lihtsustatud, siis on ju ka kergem leida sellele otstarve. See aitas mul muuseas leida suvise töö Tallinna vanglas, kui sellest üksuse juhile rääkisin. Sain edukalt oma ülesanded vanglas tehtud, sorteerides kolme päevaga paar tuhat paberit ära. Kasu on sellest olnud ka mujal, iseäranis keelereeglites. See on lihtsalt super, kui õpetaja annab keeles võrrandilaadse meetodi, kuidas midagi moodustada, näiteks osadel kindlate lõppudega sõnade pööramine vene keeles või saksa keeles. Ma näen seda “valemit” ja see jääb mulle paremini meelde kui sõnade pähe tuupimine ning oskasin ka seda mingi hetk teksti kirjutades kasutada. Seega, kui osata asju süsteemselt vaadata, lihtsustub lahenduskäik märgatavalt.

Lahendust saaks veelgi ülistada ning õigupoolest teda tulekski. Küll aga ei soovi ma, et seda hakatakse kõigile peale suruma. Siis tundub ta vajalik, ent mitte kasulik ja siis ei nähtagi lahenduse tegelikke väärtusi. Lahendus on hästi omapärane, sest ta võib olla kõigi jaoks erinev. Seetõttu ei tulekski näidata ainult ühte viisi, kuidas midagi teha, vaid soodustada ka teisiti mõtlemist, aidata luua seoseid, tekitada huvi keerukate asjade vastu. Õigupoolest on see õpilasele lõngaotsa kätte andmine, mis tuleb kuskilt pimedusest. Kui ta küsib, kuhu see lõng viib, oskaksin ainult üht öelda: “See viib sinna, kuhu sinu taju sind viib.” Loodetavasti ei kohku keegi pimeduse ees, sest proovimata ei jõua kuhugi.

Kahjuks saab iga lahendus kord otsa. Ent lahenduse võlu seisnebki selles, et neid on palju, igaüks oma kiiksuga ja lahendusviisidega. Kui ühe aine ülesandeid ei edene, läheb ehk paremini teisega. Me õpime neist ja nendes teostatavatest vigadest kõige vajalikumaid oskusi. Lahendus on see, mis inimesed vastuseni viib, mida kõik teada nii väga teada soovivad. Talle ei anta seda tähelepanu, mis ta väärib, ent tema teeb ikka trotslikult oma tööd edasi. Ükski inimene ei suudaks taluda kriitika, mida lahendus saab, aga tema pilgutab silmi kergelt ja marsib ikka edasi. Vastus ei abista meid elus, seda teeb lahendus. Nii et järgmine kord, kui mingi uus avastus on tehtud, siis tuleks pigem mõelda, kui palju tööd sellese täpselt pandud on.

Tubli töö kirjutas ka Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane Emma Lotta Lõhmus. Tema auhinnaks on 100€ ja kirjutis on selline:

Ma istun Estonia teatri suures saalis või Hobuveskis mustal toolil, seisan Mustpeade majas või Kõpu laululaval. Tõstan pilli või vaatan muusikuid seda tegemas ning kuulan. Minu sees ja ümber hakkavad helisema A-, D- ja E-keeled, kõrged ja madalad noodid, klaverid ja kontrabassid. Kakofoonia vaibub, tekib vaikus. Hoian hinge kinni. Häälestun ümber.

Mulle meeldib hetk enne kontserdi algust. Hetk, mis kestab õigupoolest vaid sekundeid, kuid kätkeb endas ütlemata paljut. Tuldi kokku, kohendati seelikud sirgeks ja köhiti kurgud puhtaks, lasti kaikuda mustadel nootidel ja lärmil ning jõuti kohale, ühele lainele, ühte kohta, nii mõttes kui ka füüsises ning kuulati. Kuulati vaikust. Aduti, et ollakse koos. See üürike hetk oli kõigil ühine, sekundi pärast hakkas muusika rajama teed igasse inimesse juba isemoodi.

Mulle meeldib selle hetke äärmuslikkus, kontrast. Kuidas kõige kriipivamast segadusest täieliku harmoonia ning arusaamiseni on võimalik jõuda nii kiiresti. Ka Milan Kundera on oma raamatus “Olemise talumatu kergus” kirjutanud, kui äravahetatavad on vastandid ning kuidas inimeksistentsi ühest poolusest teiseni on ainult samm. Ehk isegi vähem? Ehk ei räägi me siinkohal enam sammudest, vaid millestki hoopiski hapramast ning kirjeldamatumast, mida siiski oma hinge vardjatena mõistame?

Pidin ise kord lavastuses laval olles üksinda viiulit häälestama. Tõmbasin keeli, kruttisin häälestusnuppe. “Dirigent” minu kõrval tõstis käed, mina asetasin pilli õlale, tõstsin poogna ja siis ... ei hakanudki mängima. Hetk ei lõppenud, vaikus jäi õhku rippuma. Midagi jäi pooleli. Hetk enne algust näis nii ahvatlev, et lasime tal kesta. Selles on minu meelest midagi magusvalusat. Ühest otsast oli nii ilus olla koos, tunda kogu saalirahvaga seda sama vana ühetimõistmist, aga teisalt tegi see mind nukraks.

Kandsin tollal oma õlgadel kogu hetke hapruse koormat. Silmitsesin oma lavapartneri õrnalt värisevaid sõrmi, mis hoidsid kujuteldavat dirigendikeppi. Ka minu käed viiuli kohal värisesid. Langetasin pilli, laususin repliigi ja elu läks edasi. Sellest hetkest ei saa enam rääkida ja see ongi minu arvates olemise kibe paradoks. Tundsime viivuks midagi ühist ja ehedat, kuid läksime hiljem ikkagi oma teed ja hetke maigu peitis igaüks oma südame taha kambrisse.

Viivus enne kontserdi algust on kõik veel võimalik. Vaatamata ebatõenäosusele tundub ikka, et muusikud võiksid justkui kavas seisva “Kevadise kärbse” asemel hoopis “Polkamasurkat” või “Labajalavalssi” mängima hakata. Kuigi enamasti ollakse kohale tuldud siiski mõne konkreetse kirjas oleva pala kuulamiseks. Aga ehk ihkab publik sisimas mõnd bravuurset üllatust? Ehk igatseme enam kannapöördeid ja mõttekatkeid, et saaks sündida midagi uut? Nagu on kirjutanud Jaan Kaplinski oma luuletuses “Nii palju naisi”: “ .. – ka mulle ei meeldi kuulata kontserdil ikka samu/Apassionatasid, Kuupaistesonaate, Lõpetamata/sümfooniaid,/ kui maailm on täis mängimata muusikat,/arendamata mõtteid, avastamata saari ja kehasid.”

Näen veidral kombel just selles pillide häälestamises nii palju võrratut potentsiaali. Tingimused on ideaalsed – instrumendid on korralikult hääles, telefonid seevastu hääletud ja ports inimesi teatud ajaks ühte kohta kogunenud. Miks mitte sekkuda rutiini? Ma ei mõtle vaid mõne muu loo esitamist. Olin kord kontserdil, kus dirigent Kristjan Järvi hüppas keset mängu lavalt alla publiku ette ja kutsus inimesed endaga tantsima. Läksin hiljem koju täiesti uut moodi õnnelikuna. Ta suutis avada muusikas veel ühe ukse. Kõrge ja laia, sellise, kust igaüks läbi mahub. Loomulikult ei ütle ma, et tuleks kuulajale igal võimalikul hetkel kallale karata või teda mõne muu helitööga raputada, usun vaid, et mõni tagasihoidlik üllatus siin-seal muudaks või tekitaks meie mõtteis nii mõndagi huvitavat.

Kõiki pille häälestatakse isemoodi. Sarnaselt meile, inimestele. Kui leiame üksteises midagi ühist, kõlame kokku. See on ilus. Ja ootamatu. Just nagu muusika.

See mulle meeldibki.

Sama tublisti mõtles Türi Ühisgümnaasiumi 10 klassi õpilane Artur Soo. Temagi auhinnaks on 100€. Töö ise on selline:

Väike asi, mis mulle meeldib, on kaart. Mõne jaoks täiesti tühine asi, mõnele töövahend, hobi. Nimelt orienteerumises on kaart, täpsemalt orienteerumiskaart kõige tähtsam.

Erinevaid kaarte on palju, väga palju. Riigi kaart, linna kaart, maailma kaart, orienteerumiskaart, ka klassiplaan või evakuatsiooniplaan on teoreetiliselt kaart. Nimelt see on kindlal alal paiknevate asjade kaardistamine. Kaart on infoallikas, kaardilt saab välja lugeda väga palju erinevaid asju: vahemaa, aadress, koordinaadid, rahvastiku tihedus, liiklussagedus, mõõtkava, kõrguste vahe, ja kui võtta juurde spetsiaalsed kaardid maalt, merelt ja õhust, võib nendelt loetavat infot üles lugema jäädagi. Minu side kaartidega sai alguse juba väiksena, kui minu lauakate oli Eesti kaart, sealt õppisin linnu siis, kui ma isegi lugeda veel ei osanud.

Geograafia on mulle alati meeldinud, aga suurem huvi kaartide vastu tekkis, kui jõudsin orienteerumise juurde. Minu perest polnud kunagi keegi sellise alaga kokku puutunud, aga mulle see sobib ja selle juurde jäin, olen siiani jäänud. Sellel alal on paratamatu kokkupuude kaartidega ja tuleb mõista, mis infot nendega edasi antakse.

Kaartide valmistamine ehk kaardistamine on hetkel üle kolinud suuresti arvutisse. On ka kaarte, mis koostatakse automaatselt arvuti- ja radariandmete põhjal. Näiteks on Eestis tasuta saadaval LIDAR-kõrgusandmed riigi territooriumi kõrguste kohta. LIDAR-andmed võetakse uue ala kaardistamisel alla ja neid hakatakse kohandama aina täpsemaks, et see reaalsusega kokku läheks. Olen ka ise kaks asula orienteerumiskaarti kaardistanud. Olles ise kaardistanud, tajun paremini, mida on mõne teise orienteerumiskaardi kaardistaja tahtnud kaardil kajastada. Selline kogemus võib anda eelise võistlusmomendil orienteerumiskaarti lugedes.

Orienteerumiskaardi joonistamine on samuti omamoodi kunst, kuidas kaardistaja maastikku näeb, nõnda kujutab. Iseasi, kas selline kujutamine kõigile selle kaardiga jooksjatele sobib. Selliselt mõeldes on see väga kindlate piiridega kunst. Tingmärgid on ette antud IOF-i (International Orienteering Federation) poolt, kõik, mis kaardil kujutatud, peab olema ka reaalselt olemas ja õiges kohas kaardil, arvestades mõõtkava. Samuti on ära määratletud erinevad reeglid orienteerumiskaardi kohta. Näiteks, millise värviga peab olema väga hea läbitavusega mets, kus on võimalik joosta kiiresti, ja kui lähestiku tohib kaardil kujutada kõrvuti asuvaid objekte.

Igapäevaelus kasutame me kaarti peamiselt navigeerimiseks autos või jalgsi. Seda teeb peamiselt automaatika, mis on algoritmide ja füüsikaliste näitajate poolest parem teekond sihtpunkti. See on kindlasti kiirem ja mugavam, sealjuures kaob ära risk inimlikult eksida ja kaarti valesti lugeda, aga samas on see käsitsi navigeerimise üks osa. Nõnda ka orienteerumises. Kui ei teki kaardi ja maastikuga sidet, ei pruugi sellest midagi head tulla. Hakkavad tulema vead kontrollpunktidesse minnes ja nende läbimisest võib saada hoopis otsimine. Ka seda on juhtunud, ja kahjuks mitte vähe.

Merenduses on samuti kaardid tähtsal kohal. Kui hakkasid välja kujunema kindlad mereteed sadamate vahel, siis neid ka kaardistati, et marsruudilt kõrvale ei kaldutaks. Meresõitjate suur abimees kompass on kaardi lugemisel suureks abiks. Selle abil saab kaardi õiget pidi ette võtta, määrata suund, kuhu tuleb liikuda ning liikumise ajal kontrollida, kas liigutakse õiges suunas.

Mõni elukutse on täielikult seotud kaartidega. Mõni geograaf, kes uurib vanu ja uusi kaarte, võrdleb, analüüsib, on täielikult sõltuv sellisest asjast nagu kaart. Samas mõni ametikoht saab vabalt ilma mingisuguse kaardita hakkama. Samas on kaarti vaja nii elulistel aladel nagu näiteks pääste, taksondus ja põllumajandus. Päästes ja taksonduses on põhimõte sama, neile tuleb väljakutse, saadakse aadress ja sõidetakse kaardiprogrammi järgi, kuhu on kutsutud. Põllumajanduses on praegusel ajal kasutusel GPS-tehnoloogia, mis vähendab traktoristi töövaeva ja muudab täpsemaks doseerimise ning optimeerib sõidutrajektoori.

Praegusel ajal oleks päästjate näol abi osutamine ilma automaatsete kaardi programmideta väga ajakulukas. Hetkel on päästekorraldajal vaja sisestada andmed ja programm teeb päästjatele töö ära. Näitab ära, kuhu vaja minna, mis ootab sündmuskohal ja veel palju muudki. Ilma sellise tehnoloogiata oleks see kõvasti aeglasem, info edastus, sihtkoha otsing, need mõlemad võtavad palju aega, mis on elude päästmise juures väga kriitiline.

Kaartidega puutuvad kokku pea kõik. Mõne jaoks töövahend, hobi, teejuht, minu jaoks on see hobi. Hobi, mis mind köitis kunagi selle juurde tulles ja ka nüüd, peale suurte vigade tegemisi, pettumust, valu. Aga juurde ka mõned õnnestumised ja nende magusus teeb selle pahupoole minu jaoks tasa. Seda kõike ei oleks minu jaoks, kui poleks sellist väikest asja nagu kaart.

Sama tublisti kirjutas ka Tallinna 32.Keskkooli 12 klassi õpilane Anette Mägi. Ka tema auhind on 100€. Töö ise on järgmine:

Ei ole olemas paremat tunnet, kui pugeda pärast rasket päeva puhaste ja värskete voodilinade vahele ja madratsi pehmusesse tukkuma jääda. Täpsustades, väljas tuule käes kuivatatud linad. See lõhn, pehmus, õhulisus ja värskus seostuvad mulle kodu, lapsepõlve ning rahuga. Kuigi see on väga väike, vahest tühine asigi, siis ikkagi on riidenöörile riputatud linad mulle märkimisväärse tähendusega.

Ma arvan, et selline suhtumine aitaks nii mõnegi muu asja puhul tänapäevases kiires tempos iseendaks ja tänulikuks jääda. Pisikeste esemete, nähtuste või tunnete väärtustamine aitab jääda lapsemeelsuse ja oma juurte juurde. Vahest on see otse seotud lapsepõlvega, võib-olla annab ta lihtsalt koduse ja turvalise tunde. Väiksena oli voodilinade kuivatamine minu jaoks justkui mäng emaga. Sai käia väljas, pesulõksudega trikitada, pärast linasid kloppida ning õhtul nende värske lõhna sisse pugeda. Sellega ei seostu ühtegi halba mälestust ning seega, tundes jällegi seda aroomi, seostuvad mulle lapsepõlv, mängimine, kodu ja turvalisus. Üllatavalt palju tundeid sellisest väikesest lõhnast.

Kahjuks ei ole linu võimalik Eesti kliimas väga tihti väljas kuivatada, seega on olukord haruldasem kui võiks. Arvan, et ka teiste asjade ja puhul tuleks neid rõõme tihedamini meelde tuletada, et justkui korraks tagasi lapseeas ja koduses tundes olla.

Tänapäeval on väga levinud tempokas elu ja alati kiirustatakse kuhugi edasi. Tihti ei pane tähelegi, et aeg muudkui kaob ja juba ammu pole maha istunud ega puhanud, päris hetkes elanud. Mul endal on pärast rasket päeva puhtaks pestes ja seejärel värskete linade ja paksu teki alla minnes nagu isiklik vaikne puhas maailm, kus mind valdab rahulolu. Saan puhata ja pidevast ringi jooksmisest pausi teha. Kui mõelda, mida toob järgmine päev, järgmine nädal, järgmine suur sündmus, siis joostakse mööda esmapilgul täiesti tühistest asjadest, kuid korraks seisatades, on võimalik avastada terve suur maailm täis pisikesi asju, hetki, tundeid.

Tänulikkus on üks võimas asi. Kristlikust tarkusest pärineb ütlemine “Tänulikkus on rikkus. Kurtmine on vaesus.” Põhja-Ameerikas on loodud terved pühad tähistamaks tänutunnet. Asjade väärtustamist ja sellega kaasnevat heaolu on uurinud paljud moraalifilosoofid ja psühholoogid - seda on väga raske mõista, ometi on tegemist inimesele nii loomuliku ja lihtsa tundega.

Kunagi lugesin kuskilt, et regulaarne asjade tänamine ja väärtustamine aitavad parandada inimese üldist enesetunnet. Kõige lihtsam viis selleks on aeg-ajalt mõelda kolme asja peale, mille üle on parasjagu kõige suurem tänutunne. Selleks võib olla mõni hea sõber, võimalus kanda lemmik riideeset või näiteks minu puhul - väljas tuule käes kuivatatud linad. Olen leidnud, et see aitab mu enesetunnet juba tolles hetkel kiiresti parandada, nii et arvan, et see on harjumus, mida inimesed võiksid kasvõi harva kasutada.

Tasub väärtustada väikeseid kombeid, isegi kui need nõuavad rohkem aega kui on tänapäevaste vahenditega võimalik. Pesumasinas on ühe nupuvajutusega võimalik linad ilma suurema vaevata ära kuivatada, kuid siis kaob see väike, rõõmupakkuv asi. Lisaks annab selliste asjade väärtustamine elule palju kaasa ja inimesena õpitakse olema positiivsem ja tänulikum. Ei ole olemas paremat tunnet, kui peatuda ning näha enda ümber maailma täis pisikesi rõõmu pakkuvaid asju.