2018

Sina ütled üht, tema ütleb teist - kummal on õigus?

Alvaro Keskküla, Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilane

Kujutage ette tänavat mis tahes linnas. Olgu selleks Paide, Tallinn, Moskva või hoopiski Rakvere. Teie seisate keset seda uulitsat. Ühest allee otsast sõidab rattaga vastu matemaatik, teiselt poolt läheneb füüsik. Nende kohtumispaigale on keegi maha ladunud kivist figuuri. Matemaatik peatub, seisab ja mõtleb, enne kui küsib: “Miks on keegi siia maha jätnud kivimürakatest number kuue?” Füüsik vaatab kohkunult üle kujutise ning hõiskab: “Mis kuus? Ilmselgelt on tegu üheksaga!”

Elus on tihti olukordi, kus inimesed satuvad vaidlustesse ning hõlpsasti tekib küsimus, kummal on õigus. Ehk seisneb probleemi lahendus vaatenurgas. Matemaatiku vaatenurgast on tõesti tegemist kuuega. Puuduvad lisamärgid, mis viitaks tema eksimusele. Kummagi arvu järel ei ole punkti, mis annaks tunnistust järgarvust. Pole ei jagamismärki, korrutusmärki ega muid matemaatilisi viiteid, mille järgi orienteeruda. Niisiis on igati mõistlik arvata, et tegemist on number kuuega. Muidugi tuleb mõista, et samasugused argumendid kehtivad ka teise teadlase vaatenurgast. Kumma arvuga on siis tegemist, kas kuue või üheksaga?

Paistab, et meie püstitatud probleemis pole mitte kummalgi õigus. Puudub õige kontekst, mille raamistikus tuleks müstilist figuuri vaadata. Taustata on keeruline jõuda korrektse järelduseni. Taoliste situatsioonidega kohtume pea igas elu aspektis: lihtsad küsimused muutuvad keerulisteks, kui puudub kontekst. Selliseid näited leiame kõikjalt: lihtsad vaidlused, poliitilised probleemid ja ka usuküsimused.

Lihtsama vastupanu teed minnes võiks väita, et mitte kummalgi teadlasel ei ole õigus. Nii füüsik kui ka matemaatik eksivad. Mingis mõttes on seesugune vastus korrektne, aga samas ka täiesti vale. Meil puudub vastav kontekst, et määrata probleemi olemus. Jah, puuduvad vastavad viited, mis määraks, kumma numbriga on tegu, kuid küsimusi, mida me saaks esitada, on veel. Kas me saaksime välja selgitada figuuri autori, kes suudaks meile vastuse anda? Võib-olla oli kohal hoopiski mõni kolmas isik, kes nägi, kuidas figuur ehitati. Ehk oli temal analoogne uudishimu, vahest teab tema meie küsimusele vastust? Kas kujutis tänaval on üldsegi inimtekkeline või on tegu mingisuguse seletamatu loodusnähtusega? Võimalik, et tegemist on täieliku kokkusattumusega: keegi on lihtsalt endast kivid maha jätnud ning juhtumisi moodustavad nad kas kuue või üheksa.

Järelikult on puuduliku infoga võimatu otsustada, kummal teadlasel on õigus. Samamoodi ei tohiks väita, et tegemist on vaid vaatenurgast sõltuva küsimusega või et mõlemad eksivad. Üks lihtne küsimus on avanud ukse, millest läbi astudes leiame endid esitamas endale mitmeid uusi küsimusi, mis viivad meid tõele palju lähemale kui pelgalt “kummal on õigus?”. Leiame end arutlemas selle üle, kes ehitas, millal ehitas, miks ehitas ja mida see endast kujutab. Endalt uusi küsimusi küsides, otsides materjali ning ehitades sellest n-ö konteksti-raamistiku, mille toel vastata eelnevatele ning üha uutele küsimustele, laiendame lihtsat ideed ning avame mõttemaailma, mille kaudu saame vastata ka tekkinud probleemidele.

Sarnaselt on ilmselgelt käitunud nii meie aja kui ka ajaloolised filosoofid ja teaduse suurkujud. Kindlasti ei esitanud Sir Isaac Newton oma gravitatsiooniseaduste teese unest ärgates, vaid ta jälgis end ümbritsevat, küsitles, mõtles, rakendas oma varasemaid teadmisi. Ta käitus nii, kuni leidis rahuldava vastuse oma esialgsele küsimusele “Miks õun alla kukkus?”. Ilmselt mõtles sarnaselt ka Mendelejev, kui ta koostas oma perioodilisustabeli.

Küsides küsimusi, uurides tausta ja ümbritsevat konteksti ning rakendades oma varasemaid teadmisi, on saavutatud läbimurdeid teaduses, kunstis ja kaudselt ka igapäevaelus. Samalaadset mõtlemisviisi tuleks rakendada peaaegu kõiges. Tulles tagasi meie püstitatud numbrite probleemi juurde, on nüüd arusaadav, miks mitte kummalgi teadlasel polnud õigus. Üks ütleb üht, teine ütleb teist, kummal on õigus – kontekstita on see küsimus absurdne. Kumbki teadlane polnud uurinud nähtust rohkem kui mõni hetk ning juba avaldasid nad oma arvamust. Esmalt tuleks astuda samm tagasi ning mõelda läbi, millega on tegu, ja alles siis vastata.

Miks nii ja mitte teisiti?

Jan Ulrich Sütt, Gustav Adolfi gümnaasiumi õpilane

15. septembril toimus eestlaste juhtimisel esimest korda maailmakoristuspäev, millest võttis osa umbes 150 riiki. Selle kodanikuliikumise eesmärk oli teha maailm puhtamaks. Mina sellel üritusel ei osalenud. Põhimõtte pärast. Esiteks koristab vastutustundlik inimene enda järelt iga päev, mitte ainult siis, kui selle jaoks talgud korraldatakse. Teiseks olen endale teadvustanud, et ainuüksi entusiasmist ei piisa, sest vabatahtlikud ei ole võimelised maailma parandama. Keskkonna säästmiseks leidub teisi variante, mida tuleks kasutada, kui ümbritsevast hoolitakse. Suuri ülemaailmseid probleeme saab lahendada ainult koostöös valitsuste ning mõjukate rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Kui tahetakse ikkagi prügiprobleemiga tegeleda, siis peaks alustama õigest otsast - koristamine ei ole enam jätkusuutlik lahendus. Probleem ei ole tänapäeval mitte niivõrd tarbijates, vaid pigem tootjates. Nemad on selle olukorra põhjustanud. Jäätmete tekke piiramisega võiks Eestis tegeleda Keskkonnaministeerium. Esmalt tuleks piirata selliste toodete turule paiskamist, millest liiga kiiresti jäätmed saavad, näiteks plastpakendid. Sageli pole nendega pärast avamist midagi peale hakata ning sellepärast nad ka võrdlemisi ruttu prügikasti jõuavad. Kui me oleksime võimelised neid otstarbekalt taaskasutama, oleks võimalik säästa keskkonda ning ka toorainet.

Suurenev jäätmete teke on seotud ka maailma rahvastiku kiire kasvuga: viimase kümne aastaga on maailma rahvaarv kasvanud ligikaudu ühe miljardi inimese võrra ning sellega võrdeliselt kasvab iga aastaga tarbimine, seega koristamine muutub järjest keerulisemaks ja kulukamaks, samal ajal kui keskkonnavaenuliku toodangu piiramine võib olla mõjusam ning aidata meid maailmapuhastamise eesmärgile märksa lähemale. Kui jäätmete teket on tootmist reguleerivate piirangute abil vähendatud, siis võib tegeleda ka inimeste teadlikkuse tõstmisega. Innustada rahvast taaskasutusega rohkem tegelema ning tarbima vähem selliseid tooteid, mis keskkonda koormavad.

Kui aga inimene arvab, et tema jaoks on oluline kaitsta keskkonda ja vähendada selle saastumist, siis peaks ta prügi üles korjama juba siis, kui ta seda esimest korda näeb, mitte alles talgupäeval. Kui ta tõsiselt soovib koristada, siis peaks tal see olema tehtud juba ammu enne koristuspäeva. Karta on, et paljud inimesed osalevad sellistel üritustel eesmärgiga teha midagi head ning tunda ennast heategijana, kuigi sageli ei suudeta näha probleemi suurt pilti - võime küll oma kodu juures metsaaluse puhtamaks teha, kuid see ei peata juba rohkem kui pooleteise miljoni ruutkilomeetri suuruse Vaikse ookeani prügisaare laienemist. Muuhulgas võib arvata, et nii mõnigi maailmakoristustalgutel osalenud vabatahtlik korjas küll üles teiste tekitatud prahti, kuigi ise samal päeval ühekordses papptopsis keelekastet võttis ja nii prahi tekkesse panustas. Seega oleks huvitav teada, kui palju tegelikult selle koristusaktsiooniga maailma probleeme lahendati.

Maailma koristamine on suuremahuline ettevõtmine, mis vajab muidugi ka vastavat eelarvet. Vabatahtlike organisatsioonidel see tihtipeale puudub. Üldjoontes tasub aga sellesse investeerida. Näiteks aitas plasttaara väärtuse tõstmine ja taaraautomaatidesse investeerimine suurendada Eesti inimeste motivatsiooni viia taara kogumispunkti ning kasvatas tõenäosust, et plastpudel leiab uuesti kasutust selle asemel, et see loodusesse satuks.

Kuid senikaua, kui ei ole otsustatud midagi ette võtta, ei näe ma põhjust, miks peaksid vabatahtlikud inimesed sekkuma, eriti kui nad ei tea selle probleemi tagamaid. Jään oma seisukohtadele kindlaks ja võin lubada ainult seda, et minu tekitatud jäätmed sorteeritult prügikasti jõuavad. Kuid inimesed, kes arvavad, et keskkonna kaitsmine on nende jaoks oluline ülesanne, peaksid mõtlema selle peale, mida nad saaksid iga päev oma eesmärgi täitmiseks teha. On hea, et inimestel keskkonna kaitsmise vastu huvi on, kuid alustada tuleks ikka põhjustest, mitte tagajärgedest. Kui tootmist ei piirata, võib lõputult koristama jäädagi.

Tahan iseennast tundma õppida

Gaida-Erica Pärn, Tallinna 32. Keskkooli õpilane

Vahel unistan, et saaksin ajas tagasi rännata ja elada hoopis teistes tingimustes kui tänapäevaelu mulle pakub. Liiga palju on võimalusi ja valikuid, elutempo on kiire ja tihti ei mäleta isegi eelmist nädalat. Õhtuti voodisse heites jõuan vaid nautida ideed sellest, et homme liiguks kell aeglasemalt või lausa seiskuks, lastes tekkida väiksel ajaaugul minu ja elu vahele. Tore oleks siis viivuks tegeleda iseendaga ja mõtestada enda olemust ja eesmärki siin ühiskonnas. Tahan teada, kes ma olen.

Vähem asju võrdub vähem probleeme on loogiline matemaatika. Kui mul on ühe sõbra asemel null sõpra, pole mul ka kellegi peale mõelda või kellegi pärast muretseda. Sama kehtib valikutega: kui mul on ühe valiku asemel null, siis pole midagi valida ja saan mõelda vaid sellele, mis saab edasi. Kelleks ma tahan saada või millega tegeleda. Milliseid valikuid ma endale luua tahan. Praegu aga tunnen, et kõik, mis tuleb, on mulle ette söödetud ja mina olen justkui üks väike eksperiment, mille tulemusi perekond, riik ja ühiskond vaadata ja analüüsida soovib. Kõigepealt läbis katsealune põhikooli, kus sai valida B-, C- või D-võõrkeele ja jalgpallitrenni, näite-, tantsu-, kunsti- või robootikaringi vahel. Kuidas osata neid valikuid kohe teha? Seejärel kuumutati katseklaasi gümnaasiumi õppetulega, kus oli küll enda anumasse võimalik lisada erinevaid valikaineid, aga paraku toimis seejuures kauboipoliitika ja soovitud ained said endale kiiremad ja häälekamad. Kõik on korraga uus ja huvitav ning väliselt tundub, et sain, mida tahtsin. Tegelikult podiseb vedelik mu sees ikka edasi ja ainus võimalus on haistmismeelega tuvastada väljuvat gaasi, et mõista, kui tuleohtlik või happeline mu sisikond on.

Paljud noored kõnnivad neile ettekirjutatud rada ega vaata sellest kaugemale. Lapsevanem pani neid enda tunde järgi mõnda algkooli, kus tekkisid sõbrad, hobid ja arvamus sellest, milliseks nende elu võiks kujuneda. Küsimus aga jääb: kas ma oleksin täiesti teine inimene, kui mu eest tehtud otsused oleksid olnud teistsugused? Kas minu varjatud anded ei näinud selles koolis valgust? Ilmselt paljud õpilased on selliste olemuslike küsimuste üle põhikooli või gümnaasiumi lõpuklassi lõppedes endamisi arutlenud. Need, kes pole, kõnnivad endale ettekirjutatud rada edasi ja on õnnelikud, sest millest ei tea, sellest ei unista. Kadestan seda lihtsust ja teatud rumalust. 

Linnateatri näitleja Maiken Schmidt rääkis telesaates "Kontakt", kuidas ta keskkooli lõppedes ei osanudki midagi peale hakata, olles pärit väikesest linnast, kus kõik käe-jala juures, koos pere ja sõpradega. Tal ei tulnud pähegi mõelda, mis saab edasi või kelleks ta saada tahab. Kui elu on seatud ja hing muud ihaldada ei oska, polegi vaja muretseda ja ennast otsima hakata. Kõik on leitud, mina olen ju siin!

Maakohas elades ongi üks kool ja n-ö üks võimalus, mis annab kahtlustele ja kahetsusele vähem ruumi kasvada. Linnas on aga erinevaid koole palju ja vanemate vale otsus kooli valikul võib lõpuks tekitada olukorra, kus Eesti on täis üliõpilasi, kes päriselt oma õpitavast erialast ei hooli ja soovivad hoopis välismaale ennast avastama minna, peas vaid mõte, mis ta oma eluga teeb ja kuidas juba nii vana on. Kuidas ma peaksin ennast Indias leidma, kui India on nii suur, öeldakse naljaga vanemate inimeste arusaama kohta eneseavastusreisidest. Päriselt aga, India ongi suur riik, kus on samuti kiire elutempo ja igapäevaseid elulisi valikuid tegevad kohalikud inimesed.

Kuidas peaksin mina nende uute oludega kohanema ja sealses päevakavas enda elujoont sättima hakkama? Olukord ei muutu enne, kui ma ise enda suhtumist vabamaks ei muuda, mida iseenesest ju teine keskkond, kliima ja inimesed võivad aidata teha. Samas, kui palju siis iseennast avastan, kui ma ainult muutumisele keskendun, teadmata, kas muutus on loomulik või oludest sunnitud. Usun, et reisimine ja teine õhk tulevad kasuks, aga ennast tundma õppida saab ikkagi kõige paremini, kui ümbritsev taust on võimalikult puhas. Tuntud Vene abstraktsionist Kazimir Malevich on öelnud, et kunst võib eksisteerida iseeneses ja enese nimel, väljaspool asju. 1920-ndatel oli see väga uuenduslik idee, mis paljuski on aktuaalne tänase päevani, ületades kunstimaailma piirid ja olles väärt mõte ka humanitaarsetele eluvaldkondadele. Iga isiksus eksisteerib iseeneses ja enese nimel, väljaspool asju. Selle leidmiseks ja tundma õppimiseks ei pea vaatama piiri taha, vaid peeglisse ja enda sisse.

Raske on ennast tundma õppida, kui pean vaid tulevikule keskenduma, analüüsides pidevalt kõiki võimalusi, mis teevad elu kirjuks ja segaseks. Võimatu on luua ennast kellekski, keda ma ei tunne, veel raskem on leida enda joont kõikide teiste poolt täis soditud paberilt. Palun mulle kustutamiseks kummi, uut pliiatsit ja loosiratast; vaatame, millised võidunumbrid täna ekraanile ilmuvad ja kuhu tänane maailm oma tuhandete võimalustega mind lennutab.