Hettel Weddro, Tallinna 21. kooli 10. klass, ergutuspreemia 100€
Minu jaoks on otsustamine raske. Teen endale sageli kahju, sest venitan otsustamisega liiga kaua ning kogu mu elu jääb pausile. Tegemata otsused muutuvad väsitavateks ning rõhuvad igal vabal hetkel. Õnneks on valikuid tulnud teha kõigil ning tänu neile on inimestel mu ümber palju kogemusi ja tarkust, mida jagada. Pärast otsustamist on kergem olla ning saan kätte suuna, mille poole edasi liikuda
Üldiselt üritan otsuseid teha nii, et need oleksid ka tulevikus kasulikud. Seetõttu on minu elus nii tehtud kui ka tegemata jäänud otsuseid. Teen alati enda arvates parima valiku, kuid sageli tuleb välja, et oleksin võinud toimida teisiti. Sellistel hetkedel üritan ennast mitte süüdistada ning endale sisendada, et ma pole selgeltnägija. Tulevikku ma ei tea. Otsustamise ajal võivad kõik variandid tunduda õiged, kuid alati pean silmas oma tulevikku, põhimõtteid ja meelerahu. Mitte ükski otsus pole raudkindel, igaüks on omamoodi risk.
Sellel suvel avanes mul järjekordne võimalus teha üks suur otsus. Minu tuttavate hoole alla sattus väike harakas, kes päästeti hulkuva kassi hammaste vahelt. Tema ellujäämisvõimalus oli kaunis väike, kuid head inimesed andsid talle süüa ja juua ning tegid kõik, mis nende võimuses, et tillukest lindu päästa. Paari kuu möödudes arvati, et linnupoja tervis on piisavalt hea ning on aeg ta loodusesse tagasi lasta. Ta toodi meile, sest meil on suur krunt, mida ümbritseb tihe mets ja mis on sõiduteest kaugemal.
Mul tuli teha oluline otsus. Vanemad pakkusid, et mina võiksin linnukese eest hoolt kanda, sest oli näha, et looduses ta ellu ei jääks. Mul oli nii mõndagi kaaluda, enne kui sain midagi vastata. Ma ei teadnud metslindudest mitte midagi, samuti polnud ma kindel, kas olen valmis vastutama teise elusolendi eest. See-eest ei suutnud ma "ei" öelda, sest tundsin, et linnul on veel pikk elu ees ning oleks väga kurb, kui ma talle võimalust ei annaks. Sellel päeval sai linnupoja nimeks Kana.
Tiivuline lasti vabaks, kuid kaugele ta ei jõudnud. Sama päeva õhtul pidi isa ta metsaservalt tagasi tooma. Kass oli talle liialt häda teinud ning tema jalad olid peaaegu sandid. Ta ei püsinud puul, vaid potsatas maha.
Algus oli väga raske. Esimesed paar päeva veetis ta puuris. Kana pelgas mind ning lootsin, et kui talle aega anda, et minuga harjuda, ei lenda ta ka enam ära. Selles osas oli mul õigus. Teine suur probleem tekkis toitmisega. Ilmselt oli linnuke stressis, mille tõttu ta sõi väga vähe. Tundsin muret. Pakkusin talle erinevaid hõrgutisi, kaevasin isegi maad, et vihmausse leida, kuid nokk tal lahti ei läinud. Õnneks paari päev möödudes kõik laabus. Ta hakkas sööma minu pakutud usse ja tigusid ning läks ka ise endale toitu otsima.
Mind üllatas enim, et harakad teevad palju erinevaid häälitsusi. Kana on paras kädistaja ega ütle kunagi ära võimalusest häälekalt oma arvamust avaldada. Öösel on ta soojustusega puuris, mis kaitseb teda hulkuvate kasside eest, keda on viimasel ajal hoovi eksinud väga palju. Alguses ei meeldinud Kanale üldse, kui teda kätte võeti ja puuri pandi. Ta kukkus kriiskama ning väljendas kohe pahameelt. Nüüd on ta sellega õnneks harjunud ning suundub õhtuti puuri juurde vabatahtlikult.
Lapsepõlvest on mulle alati õpetatud, et harakad on pikanäpumehed. Ka Kana on väga uudishimulik ning armastab helkivaid asju. Tänu temale oleme maast leidnud roostes naelu ning erinevaid põnevaid esemeid, mis talle silma hakkavad. Kui mingi ehe peaks kaduma minema, on kindel, et Kana leiab selle üles.
Harakas, nagu ka inimesed, on väga sotsiaalne loom. Viimasel ajal käib tal külas üks pasknäär, kellega koos ta jutustab. Samuti piilub ning käib teda uudistamas üks harakas, kes elab lähedal metsas. Kokku pole nad veel saanud, kuid pere keskel oleme ta tembeldanud meie Kana peiuks.
Minu arvates otsustasin õigesti. Tänu Kanale olen õppinud rohkem vastutust, usaldust ja kannatust. Olen õppinud palju metslindude eluviisist, toitumisest ja paiknemisest. Kanata oleksin ilma jäänud paljudest toredatest hetkedest ja erakordsest elamusest. Kuigi metslind pole tavapärane koduloom, on palju sarnast. Näiteks laseb Kana ennast paitada noka pealt ja mööda sulgi justkui kass, kes silitamist naudib. Samuti olen saanud jälgida tema kasvamist ja arengut. Väikesest haigest linnupojast on saanud tugev noor lind, kelle sabasulgede kasvamist, silmavärvi muutust ning ka peasulgede vahetumist on mul olnud au jälgida.
Otsuste tegemine võib olla raske ning kunagi ei tohiks neid teha läbi mõtlemata. Kuid isegi siis, kui mõni probleem tundub hirmutav ja keeruline, ei tasuks alati "ei" öelda. Natuke pingutamist ja õppimist võib viia imeliste sündmusteni.
