2022 mõttekonkursi teemaks oli "Otsustasin". Vastupidiselt mu oletusele, ei kirjutanud keegi lemmikdžemprist, mida ta oli otsustanud selga panna ega heeringast, mida ta oli otsustanud süüa või söömata jätta. Mitte keegi ei kirjutanud, et ta oli otsustanud kuule sõita või midagi muud jaburat teha. Nii oli päris raske üheülbalisi ja igavaid töid lugeda. Enamik oli filosoofiliselt kõrgelennulist laadi: elu mõttest, hirmust tuleviku ees, otsuste tegemise raskustest. Mitmed olid kirjanduslikult kaunid nagu koolikirjandid ikka. Samas mõttekonkurss on just seatud kinni püüdma neid uitmõtteid, mis üldse ei sobi koolikirjandisse.
Auhinnafond oli tänavu 1000€, aga enamik raha jäi välja andmata, ehkki töid laekus 113. Eesti Rahvuskultuuri Fond konkursi administeerijana annab välja vaid stipendiumeid, ent ükski neist kirjatöödest ei andnud täit auhinnamõõtu välja - kolm parimat on väärt vaid ergutuspreemiat. Tähelepanuväärne on siiski, et kõik need kolm on kooliõpilased, ükski üliõpilane ei küündinud samale tasemele. Allpool on ära toodud need kolm ergutuspreemiaväärilist tööd, mis teistest oluliselt eristusid.
Laura-Liisa Toodre, Türi Ühisgümnaasiumi 10b klass, ergutuspreemia 100€
Otsustasin hakata õppima korea keelt. Sellise otsuse on vastu võtnud päris paljud inimesed ning neil kõigil on erinevad põhjused: muusika, mida nad kuulavad, on koreakeelne; sarjad ning filmid, mida nad vaatavad, on koreakeelsed; nad tahavad kunagi kas Lõuna-Koread külastada või koguni sinna kolida; nad tahavad lihtsalt mõnda uut huvitavat keelt õppida või kõik need põhjused üheskoos. Mina hakkasin õppima korea keelt sellepärast, et ma kuulan koreakeelset muusikat peaaegu iga päev ning vahepeal vaatan ka koreakeelseid sarju ja ma tahaksin ilma subtiitriteta aru saada, millest jutt käib. Muidugi tahaksin ma ka kunagi minna Lõuna-Koread avastama, kuid praegu jään ma muusika kuulamise ja sarjade vaatamise juurde.
Mitte ühegi keele õppimine pole lihtne, eriti kui seda üksinda, ilma õpetajata teha, kes ei paranda su kirja- ja hääldusvigu, aga enda jaoks õigeid materjale ja õppimismeetodeid kasutades on võimalik teha keeleõpe enda jaoks palju kergemaks ning lõbusamaks. Minu jaoks on hea harjutusviis lauludele kaasa laulmine, sest nii õpin ära nii sõna õige häälduse kui ka teen õppimise enda jaoks lõbusaks. Kuna ma õppisin enne sõnade hääldamist ära korea keeles lugema ja kirjutama, siis on mul võimalik laulusõnadest vaadata, mis sõna laulus kasutatakse, kui ma lihtsalt kuulates sellest aru ei saa.
Keelte õppimiseks on internetis saadaval palju häid materjale ning leidub ka rakendusi, mis teevad õppimise kergemaks. Mina valisin korea keele õppimiseks rakenduse nimega Lingodeer, sest seal saab õppida nii lugema, kirjutama, kuulama kui ka hääldama ning seal õpetavad inimesed, kes päriselt räägivad korea keelt. Selle rakenduse juures meeldib mulle väga see, et selles ei kasutata kõnesüntesaatorit, vaid räägivad päris inimesed, mitte nagu näiteks Duolingo (mis on ka keeleõppimise rakendus) korea keele kursusel. Kui kuulad inimest, kes räägib oma keeles, on keele õppimine palju meeldivam ja kuidagi loomulikum protsess, sest nii tekib justkui dialoog kellegagi, kes on päriselt olemas. Keele vahendamine päris inimeselt päris inimesele.
Ma ei ole aktiivselt õppinud juba umbes kuu aega, sest kooliajal on raske motivatsiooni leida millekski muuks kui kodutööde tegemine, aga kavatsen varsti jätkata oma õpingutega. Isegi kui ma ei ole juba tükk aega aktiivsete õpingutega tegelenud, õpin ma siiski iga päev midagi uut, olgu see mõni uus ja huvitav sõna või lause või mõni grammatikareegel.
Minu arust on uue keele õppimine väga huvitav ning silmaringi avardav tegevus. Arvan, et kõik inimesed võiksid vähemalt ühe võõrkeele ära õppida. Vahet ei ole, mis keele, peaasi, et endale meeldib.
Keeleõpe on lahe!
Andri Vallsalu, Ääsmäe põhikooli 6. klass, ergutuspreemia 100€
Otsustasin olla inimene. Kui ma taevas olin, siis olin ma veel hing ja otsustasin olla poiss. Otsustasin minna just sellesse riiki, sellesse külla, sellesse perre.
Otsustasin hakata rääkima ja kõndima. Juba varsti pärast seda, kui otsustasin hakata rääkima ja kõndima, otsustasin hakata endale sõpru leidma. Sõpru leidsin ma kiiresti ja tänu sellele oli mul lõbu palju. Otsustasin hakata autode vastu huvi tundma. Juba titena mängisin palju autodega. Mul oli nii väikeseid kui ka suuri mänguautosid. Otsustasin õppida, kuidas jalgrattaga sõita.
Otsustasin minna lasteaeda. Lasteaias otsustasin olla nagu tavaline laps. Mängida mänguasjadega, olla mänguväljakul, olla liivakastis ja muud sellist. Olin juba suur ja kui olin juba suuremate rühmas, hakkasin ma käima eelkoolis. Seal otsustasin õppida midagi, mida õpib iga eelkoolilaps.
Siis otsustasin liituda 1a klassiga. Oleksin saanud otsustada ka, et olen veel ühe aasta lasteaias. See oli sellepärast, et olin veel noor, kuid ma siiski läksin kooli. Kool oli nagu kool ikka. Alguses vajas see harjumist, aga pika aja peale hakkasin ära harjuma. Minu jaoks oli kõige olulisem asi see, et otsustasin minna muusikakooli. Muusikakoolis läks mul väga hästi. Olin hea pillimees. Kuigi ma ei mäleta esimesest klassist väga midagi, oli see klass minu arvates isegi kõige hullem. Ülejäänu oli juba lihtne.
Teises klassis otsustasin hakata õppima, kuidas sõita mootorrattaga. Kuna mu isale meeldivad mootorrattad, siis oli ta nõus seda ostma. Otsustasin selle selgeks saada. Nii juhtuski. Ma oskasin sõita krossimootorrattaga. Teises klassis otsustasin teha seda, mida tuli ikka teises klassis teha. Õppida, sporti teha ja niisama kodus hullata. Samuti võtsin muusikakoolis käsile teise pilli ehk lisapilli. Selle õppimine läks ka väga hästi. Siis olin juba esimese pilliga väga hea mängija.
Kolmas klass oli samuti lihtne, kuid raskem kui teine klass. Otsustasin teadmisi arendada veel rohkem. Tunde oli rohkem ja muud sellist kooliga seonduvat. Muusikakollis otsustasin käia edasi ja muusikalisi andeid veel arendada.
Otsustasin minna neljandasse klassi. Neljas klass oli lihtne. Tuli rohkem tunde. Puutöötunnid hakkasid pihta. Sain enda perele koera. Otsustasin olla hea koeraomanik. Siis otsustasin minna viiendasse klassi. Tuli jälle rohkem tunde ja rohkem asju, mida teha. Minu perre tuli uus liige - kass. Enne saime koera ja siis saime kassi. Hoolitsen mõlema eest ja mõlemad loomad on mulle väga kallid. Umbes viienda klassi lõpus otsustasime koos perega, et harjutame kassi ja koera koos läbi saama. Alguses nemad seda ei otsustanud, kuid harjutasime neid nii, et nüüd saavad enam-vähem hästi läbi.
Sellel aastal otsustasin minna kuuendasse klassi. Tuli uusi õppeaineid ja uusi õpetajaid. On palju uut. Tegelen oma mootorratta ja muusikaga edasi. Õpin koolis erinevaid õppeaineid. Sel aastal otsustasin ka kirjutada seda kirjanduse kodutööd "Otsustasin". Ma alguses arvasin, et ma ei oska, aga kuna see on kohustuslik, siis ma siiski võtsin selle raske töö ette ja kirjutasin selle, mis enne seda lõiku on.
Sel suvel otsustasime koos pere ja sõpradega teha väikese reisi. Reisi oleme igal aastal teinud perega, enamasti sõpradega üheskoos. Selle aasta reis oli väga tore ja lõbus. Otsustasime teha reisi Kiviõli lähedale ja käisime päris palju Ida-Eestis ringi.
Ma olen juba praegu palju enda tuleviku tegevusi ära otsustanud. Ma arvan, et tulevikus pean kõigepealt palju õppima. Kui ma palju õpin ja tarkusi kogun, saan vast hea töökoha ka. Tarkused annavad ka muud peale raha. Kindlasti on tore teada palju maast ja ilmast. Ma usun, et tulevikus lõpetan ka muusikakooli ära. Tulevikus tahan teha seda, mida ma tahan ja mida mul on võimalik teha. Ma tahan minna ümbermaailmareisile koos sõpradega ja siis ostan endale päris oma auto. Enne auto ostmist teen ma muidugi autojuhiload ära, kuna muidu ei tohi sõita. Kui ma teen tööd, siis saan raha reiside ja asjade ostmiseks.
Tahan endale maja ehitada ja seal pere kasvatada. Olen kõrvalt näinud, kuidas minu pere maja ehitab ja elu korraldab. Paljudes asjades olen vanematega nõus, aga praegu olen küll enda jaoks ära otsustanud, et õpin vanemate vigadest ja teen osad asjad teistmoodi. Üldiselt olen rahul otsustega, mida olen ise teinud ja mida on minu jaoks tehtud. Praegu aitavad vanemad õigeid otsuseid teha. Olen aga kindel, et täiskasvanuna teen kõik otsused nii, et kunagi mõtlen, et kõik sai õigesti otsustatud.
Hettel Weddro, Tallinna 21. kooli 10. klass, ergutuspreemia 100€
Minu jaoks on otsustamine raske. Teen endale sageli kahju, sest venitan otsustamisega liiga kaua ning kogu mu elu jääb pausile. Tegemata otsused muutuvad väsitavateks ning rõhuvad igal vabal hetkel. Õnneks on valikuid tulnud teha kõigil ning tänu neile on inimestel mu ümber palju kogemusi ja tarkust, mida jagada. Pärast otsustamist on kergem olla ning saan kätte suuna, mille poole edasi liikuda
Üldiselt üritan otsuseid teha nii, et need oleksid ka tulevikus kasulikud. Seetõttu on minu elus nii tehtud kui ka tegemata jäänud otsuseid. Teen alati enda arvates parima valiku, kuid sageli tuleb välja, et oleksin võinud toimida teisiti. Sellistel hetkedel üritan ennast mitte süüdistada ning endale sisendada, et ma pole selgeltnägija. Tulevikku ma ei tea. Otsustamise ajal võivad kõik variandid tunduda õiged, kuid alati pean silmas oma tulevikku, põhimõtteid ja meelerahu. Mitte ükski otsus pole raudkindel, igaüks on omamoodi risk.
Sellel suvel avanes mul järjekordne võimalus teha üks suur otsus. Minu tuttavate hoole alla sattus väike harakas, kes päästeti hulkuva kassi hammaste vahelt. Tema ellujäämisvõimalus oli kaunis väike, kuid head inimesed andsid talle süüa ja juua ning tegid kõik, mis nende võimuses, et tillukest lindu päästa. Paari kuu möödudes arvati, et linnupoja tervis on piisavalt hea ning on aeg ta loodusesse tagasi lasta. Ta toodi meile, sest meil on suur krunt, mida ümbritseb tihe mets ja mis on sõiduteest kaugemal.
Mul tuli teha oluline otsus. Vanemad pakkusid, et mina võiksin linnukese eest hoolt kanda, sest oli näha, et looduses ta ellu ei jääks. Mul oli nii mõndagi kaaluda, enne kui sain midagi vastata. Ma ei teadnud metslindudest mitte midagi, samuti polnud ma kindel, kas olen valmis vastutama teise elusolendi eest. See-eest ei suutnud ma "ei" öelda, sest tundsin, et linnul on veel pikk elu ees ning oleks väga kurb, kui ma talle võimalust ei annaks. Sellel päeval sai linnupoja nimeks Kana.
Tiivuline lasti vabaks, kuid kaugele ta ei jõudnud. Sama päeva õhtul pidi isa ta metsaservalt tagasi tooma. Kass oli talle liialt häda teinud ning tema jalad olid peaaegu sandid. Ta ei püsinud puul, vaid potsatas maha.
Algus oli väga raske. Esimesed paar päeva veetis ta puuris. Kana pelgas mind ning lootsin, et kui talle aega anda, et minuga harjuda, ei lenda ta ka enam ära. Selles osas oli mul õigus. Teine suur probleem tekkis toitmisega. Ilmselt oli linnuke stressis, mille tõttu ta sõi väga vähe. Tundsin muret. Pakkusin talle erinevaid hõrgutisi, kaevasin isegi maad, et vihmausse leida, kuid nokk tal lahti ei läinud. Õnneks paari päev möödudes kõik laabus. Ta hakkas sööma minu pakutud usse ja tigusid ning läks ka ise endale toitu otsima.
Mind üllatas enim, et harakad teevad palju erinevaid häälitsusi. Kana on paras kädistaja ega ütle kunagi ära võimalusest häälekalt oma arvamust avaldada. Öösel on ta soojustusega puuris, mis kaitseb teda hulkuvate kasside eest, keda on viimasel ajal hoovi eksinud väga palju. Alguses ei meeldinud Kanale üldse, kui teda kätte võeti ja puuri pandi. Ta kukkus kriiskama ning väljendas kohe pahameelt. Nüüd on ta sellega õnneks harjunud ning suundub õhtuti puuri juurde vabatahtlikult.
Lapsepõlvest on mulle alati õpetatud, et harakad on pikanäpumehed. Ka Kana on väga uudishimulik ning armastab helkivaid asju. Tänu temale oleme maast leidnud roostes naelu ning erinevaid põnevaid esemeid, mis talle silma hakkavad. Kui mingi ehe peaks kaduma minema, on kindel, et Kana leiab selle üles.
Harakas, nagu ka inimesed, on väga sotsiaalne loom. Viimasel ajal käib tal külas üks pasknäär, kellega koos ta jutustab. Samuti piilub ning käib teda uudistamas üks harakas, kes elab lähedal metsas. Kokku pole nad veel saanud, kuid pere keskel oleme ta tembeldanud meie Kana peiuks.
Minu arvates otsustasin õigesti. Tänu Kanale olen õppinud rohkem vastutust, usaldust ja kannatust. Olen õppinud palju metslindude eluviisist, toitumisest ja paiknemisest. Kanata oleksin ilma jäänud paljudest toredatest hetkedest ja erakordsest elamusest. Kuigi metslind pole tavapärane koduloom, on palju sarnast. Näiteks laseb Kana ennast paitada noka pealt ja mööda sulgi justkui kass, kes silitamist naudib. Samuti olen saanud jälgida tema kasvamist ja arengut. Väikesest haigest linnupojast on saanud tugev noor lind, kelle sabasulgede kasvamist, silmavärvi muutust ning ka peasulgede vahetumist on mul olnud au jälgida.
Otsuste tegemine võib olla raske ning kunagi ei tohiks neid teha läbi mõtlemata. Kuid isegi siis, kui mõni probleem tundub hirmutav ja keeruline, ei tasuks alati "ei" öelda. Natuke pingutamist ja õppimist võib viia imeliste sündmusteni.